Sunday, May 17, 2026

Decimoctavo vez

 "Normalmente no se sube a la montaña tan tarde, pero hoy está bien - está nublado." - kuulsad viimased sõnad? ("tavaliselt ei minda lõuna ajal sinna üles aga täna on okei - pilves on ju"). Seekord Luisilt kui olime laupäeva lõuna ajal Cimatario rahvuspargis matka alustamas - mina, Luis ja tema 8 ja 10 aastased tulevased ultramaratoonarid. Cimatario on Queretaro linna kõrval - ja matkarajad on vahemikus 6-14km. Kõik need viivad mäe otsa (kõrguste vahe parklaga ca 370m, üldkõrgus ca 2.4km. Me ei mõtlesime kähku ära käia ja valisime kõige lühema (järsema). Liigse võhma üle kurta ei saanud, kohati oli ikka vaja natuke libedaid kive pidi üles ronida. Kukkumine ei tundunud optimaalne - kuna Queretaro kant on sisuliselt kõrb, siis peamine flora on kaktused:



Ülevalt oli vaade uhke - kogu Queretaro nagu pea peal. Seda linnakest peetakse elukvaliteedilt üheks parimaks Mehhikos (Luis kolis perega siia paar aastat tagasi) - palavavõitu ju on ~34 kraadi mais, suvel soojem) aga inimesed rahulikumat, liiklust vähe (umbes nagu Tallinnas tipptunnil), turvaline (päriselt) jne. Ega ühelt 1.3 miljoni elanikuga väikelinnalt muud ootakski.

Kui me aga üles ära olime jõudnud, siis tuli tuul ja ajas pilved laiali. Allaminek oli seega natuke väljakutsuv - vee hoidsime lastele, iga suurema kaktuse varjus tegime pausi jne. Ma olin küll omast arust üsna lahkelt päikesekreemi peale pannud aga nagu õhtul avastasin, siis selja taha kaela peale eriti mitte. Tänaseks on nahk muutunud punasest sinakaks ja üles tursunud. 2 tunni pärast on Mexico City -> Frankfurt lend - ma kaelapadjast seekord ilmselt puudust ei tunnegi.

Eelmisel päeval käisime San Miguel de Allende linnas (tund sõitu Queretarost) See on päriselt rohkem küla mõõtu (Tartu suurune) ja igati tähtsa ajalooga (umbes 70% sain aru giidi jutust kui linna tuuril käisime). 18 sajandil oli suurem kui New York toona, siis 19. sajandil läks kõik allamäge aga peale 2. maailmasõda sai sellest kunstnike kogunemiskoht. Päris palju gringosid on selle oma pensioni veetmise kohaks valinud ja kinnisvara hinnad pidid olema kohati kõrgemad kui Mexico Citys. Unesco pärandiks peetavas vanalinnas on ka üks üsna muljetavaldav kirik - sellele viidati kui "mini Sagrada Familia":



Päris meeldiv linnake, soovitan.

Täna hommikul käisime hommikusöögil ühes uhkes "Barbacoas". 


"No habrá nada más mexicano que esto." ("enam rohkem Mehhiko moodi kui see ei saa olla"). Jah - kogu suhtlus viimase 3 päeva jooksul ongi olnud hispaania keeles. Mingeid keerulisemaid asju Luisiga oleme ikka inglise keeles ka rääkinud ja kohati olen tähendust küsinud - aga tema perega oleme tunde lobisenud erinevatel teemadel, kontoris kingade mittekandmise ohtudest kuni euroopa ülikoolide õppimisvõimalusteni. Duolingo streak: 1318 päeva.

Üks ägedamaid restoranikogemusi. Nende spetsialiteet on lambaliha üle öö maase kaevatud "kaev-ahjudes" hautada ja siis sellest tacosid ja kõike muud teha. Pidi väga populaarne koht olema (mida kinnitab tõsiasi, et kell 10:30 pühapäeva hommikul, kui meie lahkumas olime, oli saba juba pea 100 meetrit).

Kokkuvõttes äärmiselt äge nädalavahetus! Selle võimalusega ikka joppas.


Aga kuidas ma üldse siia sattusin seekord? Tööasjus nagu ikka. Tulin 4 päevaks tööasjus Mexico Citysse aga kauplesin pika nädalavahetuse endale välja, st R-P käisin Luisil külas Queretaros. 
Mexico Citys oli rohkem äratundmisrõõmu kui üllatusi. Siin-seal paar uut kõrghoonet (hinnad tõusnud proportsionaalselt hoonete kõrgusega), La Ciuda Dela valik on sama nagu 8 aastat tagasi, Chapultepeci pargis on endiselt oravad ja Perifericole on lisaks 2. korrusele ka 3. korruse tee ehitatud. Muud suurt nagu ei märganudki.

Järgmise korrani!


 





Monday, January 20, 2025

Decimoséptimo vez

Jackpot! Stjuuardess toksas vahekäigus mu põlve ja pakkus, et ehk ma tahan kümmekond rida ettepoole istuda - seal on kahene iste vaba.  Seda ei pidanud kaks korda ütlema - diagonaalis istudes saab isegi läpakas kirjutada nii. Ja Cancun->Frankfurt lend tundub üldse kuidagi meeldivam kui 4 päeva tagasi Mehhikosse tulles. Taganttuul on Atlandi kohal hea - hetkel näitab 1081km/h ja prognoos on, et kokku läheb vaid 9.5h (vs 12 Euroopast Mehhikosse).

Ehk siis - mul on ilmselgelt mingi teema Mehhikoga - käisin just seitsmeteistkümnendat korda. Nagu alati - tööasjus (juba kolmanda tööandja). 

Töö on tegelikult natuke liialdus siiski - käisin USA kolleegide aasta alguse üritusel. 3 päeva oli erinevaid arutelusi-plaanimisi-töötubasid ja Zoomi asemel näost näkku kolleegidega rääkida on ikka hoopis teine asi. Eriti kui seda teha basseinis, Pina Coladade kõrvale. Või siis katamaraani peal, olles just snorgeldamas käinud. Igatahes võtsin asja tõsiselt ja lubasin ka oma eesti tiimile: “I will be hardly working throughout the week”.


Grammatilised väljakutsed ei piirdunud seekord inglise keelega. Olen vahepeal paar aastat iga päev Duolingot kasutanud ja hispaania keelt õppinud. Mulle meeldib mõelda, et saan üsna hästi juba aru aga rääkimine on ikka puine. Seega kasutasin võimalust praktiseerimiseks - aga peamiselt kolleegidega. Sest 5* kõik-hinnas kuurortis proovivad töötajad olla gringodele meele järgi - ja õige gringo ei taha väga hispaania keelt rääkida.

Hotell oli luksuslik vangla - 10+ restorani ja baari, basseinid, veepark, erarand jne. Maanteelt hotelli poole suundudes on 3km peale 2 kontrollpunkti ja läbi lastakse ainult oodatud külalised. Igapidi superluks - aga absoluutselt mitte “päris Mehhiko”.  















































Seega otsustasime 2 kolleegiga minna ja korrakski midagi natuke autentsemat vaadata. Rentisime mõneks tunniks auto ja käisime Cancuni linnas. Võrreldes Mexico City-ga on linn palju puhtam, rahullikuma liiklusega - ja tundus ka üksjagu kallim. Meie peamine sihtkoht oli Mercdo 28 - see on umbes täpselt samasugune turg nagu La Ciuda Dela. Palju värvilist pudi-padi, hõbedat - ja mõõdukalt tüütud müüjad, kes sulle seda kõike pähe tahavad määrida.  Lõunasöögi tegime kohas nimega Taco Rigo - see on umbes täpselt samasugune kui Farolito. Maitsev ja viisakas - aga ilmselt umbes 3x kallim kui tänavalt tacosid osta. Samas sisikonna süvapuhastuse riski seekord niiväga ei otsinudki.




Nagu ma juba eelmine kord (7a tagasi) kirjutasin, siis blogipidajat minust enam vanas eas ei ole. Aga Mehhiko reiside üle peab ju kuidagi järge pidama...


¡Hasta la proxima!


Thursday, November 15, 2018

Decimosexto vez

Ja ma olen jälle Mehhikos!  Viimasest korrast on möödas üle viie aasta - nii Mehhikos käimisest kui blogimisest. Tööandja on muutunud aga reisima olen ikka aeg-ajalt sattunud - pakuks, et ca 30-50 korda olen Eestist ära käinud viimase viie aasta jooksul. Huvitavamatest kohtadest meenuvad Brasiilia, Tai, AÜE, India, Kasahstan, Iirimaa, Itaalia, Šveits, Ungari, Norra -  aga kirjutama ma neist ei hakka. Tegelikult ei peaks ma ka praegu kirjutama, kuna jätsin blogimise maha - AGA kuna selle blogi algne mõte oli jagada muljeid Mehhiko elust (ja pidada järge, mitu korda ma siin käinud olen) siis teen erandi.

Tähelepanekud on järgnevad:

- Tänavapilt palju muutunud ei ole. Kuldseid-punaseid taksosid ei ole enam - taksod on nüüd roosad-valged. Tuleb välja, et iga valitsus annab pealinna taksodele oma värvi. Ja taksosid on väga-väga-väga palju vähem näha tänaval - seda peamiselt Uberi ja Taxify tõttu.



- Jalgrataste kasutus on oluliselt suurem. Polancos ja Reformal on ka rattateed maha märgitud.

- Metroo on kõvasti kallimaks läinud. 2.40 asemel maksab 1x pilet nüüd 5 peesot. Ja Polanco jaama trepist on klaver tehtud (ja taustaks mängib klaverimuusika)
Tegelikult on kõik üksjagu kallimaks läinud (korralik tequila pudel on 15-25€). Luis ütles, et käimas on suur dotatsioonidest loobumise programm - eelkõige puudutab see kütust (liiter on nõks alla 1€, mis on pea 2x kallim kui 5a tagasi).

- Tänaval ei soovitata endisel tacosid süüa - ja nad on endiselt väga head

Ja muud vist töö kõrvalt tähele ei jõudnudki panna selle 4 päevase reisi jooksul.  Luisi käisin ka külas ja äärmiselt tore oli vanu aegu meenutada. Algne plaan oli mõistlikul ajal (9, max 10) õhtul hotelli tagasi jõuda, sest järgmine päev oli mul tähtis esinemine - aga läks nagu ikka. Meenutasime Rodeo de Santa Fe külastust 11 a tagasi. Tequilani õnneks ei jõudnud aga punast veini kulus küll väga mitu pudelit.

Järgmist sissekannet ilmselt ei tule. Aga samas - nunca digas nunca!

Monday, June 24, 2013

decimoquinto vez

Jah - jälle Mehhikos. Ootamatult. Lühidalt. Ülehomme kodus. Peale toidumürgituse ei olnud seekord midagi huvitavat.

Sunday, February 3, 2013

Decimocuarto vez

Oh üllatust - olen jälle Newtonis. Aga kurtmiseks pole põhjust - vähem kui 24h pärast maandun kõigi eelduste kohaselt Tallinnas. Ja seda kaks päeva varem kui plaanitud. See on ajalooline fakt - ma tulen Mehhikost varem ära !

Olnud olen siin peaaegu nädala ja tööasjad on suhteliselt normaalselt sujunud. Mingeid ulmepikki tööpäevi pole ka pidanud tegema, niiet täitsa üle keskmise. Olen mõned korrad jooksmas käinud, s.h eile tegin poolmaratoni pikkuse hommikusörgi. Kui sellest tekkinud joodikupäevitus välja arvata, siis oli päris mõnus.

Ja ega midagi huvitavat vist polegi juhtund - eks see sissekanne on ju ka vaid selleks, et järge pidada, mitu korda ma Mehhikos käinud olen.

Ahjaa - see Pemexi torni plahvatus toimust minu korterist vähem kui 2km kaugusel. Pauku ei pannud nagu tähelegi muu lärmi hulgas -  aga helikopterite müra ja kiirabiautode huilgamine kestis hilisõhtuni...

Wednesday, November 14, 2012

decimotercero vez

Jah - kolmeteistkümnendat korda Mehhikos käidud. Seekord olid  Aive ja Karel ka kaasas - osaliselt seepärast ei jõudnudki kohapealt blogi täiendada. Ja noh - tegelikult ongi ju Mehhiko reiside blogimine peamiselt selleks, et teaks lugeda, mitu korda pliiatsiteritajate armeega lahinguid peetud on...

Tagasijõudmisest on küll alles kolm päeva möödas aga vaikselt hakkab juba ununema. Mõned märkmed siiski:

* Nohuse lapsega 26h jutti reisida ei olegi nii lahe kui tundub. Karel oli üldiselt väga tubli ja pidas isegi hästi end üleval - aga kui teha kolm lendu järjest (viimane neist 12h) ja kinnise nina tõttu on iga õhkutõus ja maandumine valusad, siis arusaadavalt ei ole tuju väga hea. See oli vist esimene kord kus ma pika ülelennu ajal ei lugenud mitte midagi, ei vaadanud ühtegi filmi, ei maganud kordagi...
Kohale jõudes olid lennujaamas muidugi jõhkrad passikontrolli ja -tollisabad. Trügisime viriseva lapsega natuke mööda ja saime ca 1.5 tunniga maale (muidu oleks vast 3h läinud). Liiklus seevastu sujus ülihästi ja poole tunniga olime Newtonis.

* Tunnike peale kohalejõudmist juba magasime. Esimese öö uni oli 4-5 tundi ja siis ma veel ei teadnud, et see saabki selle nädala normiks. Karel alles tutvus ajavahe kontseptsiooniga ja esimestel päevadel pidas sobivaks nii kolme ajal öösel ärgata. Ja kuna üksi üleval olla on igav, siis on mõistlik ka emme-issi üleval hoida. Hommikuks tuli jälle uni peale ja siis võis rahulikult edasi magada (või noh - kuidas keegi - mina läksin hoopis tööle). Huvitaval kombel viljeleb ta täpselt sama reziimi (3-4 ajal öösel mõneks tunniks üleval) ka Eestis nüüd. Ma väga loodan, et see muutub.

* Kohapealne elu-olu oli minu jaoks tavaline, Aive ja Kareli jaoks ilmselt mitte niiväga:) Minu päevad möödusid peamiselt tööl, nemad olid enamjaolt Newtonis ja  päevitasid rõdul või  käisid pargis oravaid taga ajamas. Vahepeal oli meil ka paar ühist vaba päeva (1. ja 2. nov on Mehhikos hingedepäeva vms tõttu vabad) - selleks ajaks rentisime auto ja:

* Kõigepealt käisime Luisi juures hingedepäeva/halloweeni peol. Nõue oli, et kõik külalised peavad olema kostüümis / maalitud. Kareli ja Aive lasime Chapultepeci pargis pandaks ja liblikaks maalida, mulle ostsime Sorianast eriti rõveda seamaski. Pidu tähendas laua ümber istumist, lobisemist ja söömist. Õhtu staar oli kahtlemata Taavi, kes leidis omale palju uusi sõpru (ja kelle kohta Luis paar päeva hiljem küsis, et kas tema pohmakas hakkab taanduma juba :)

* Järgmisel päeval käisime Teotihuacanis. Mexico Citys oli sombune ja 15 kraadi aga püramiidide juures otse loomulikult kõrvetav päike. Ostsime küll peavarjud ja üritasime mõistlikult käituda aga siiski saime kõik mõõduka päikepõletuse. Muidu olid püramiidid muljetavaldavad ja veel muljetavaldavamalt sai hõbeda ja muu pudi-padi müüatega seekord tingida. Rekordiks 250 peeso eest soetatud 6 (kuus!) hõbedas käevõru - algselt taheti 150 peesot tükist...

* Viimasel "vabal päeval" käisime La Ciuda Delas enne auto tagasiviimist. Selle kohta ei olegi nagu midagi kirjutada...

* Tagasilend oli NYC kaudu, kusjuures 1 öö olime seal kohapeal. Sisuliselt mahtus päevaplaani Century21 külastamine (ostsime kohvri ja selletäie riideid) ja pooletunnine jalutuskäik Central Parkis. Tormist eriti märke enam polnud kui kütusekriis välja arvata. Ja võibolla see ka, et tänaval oli keskmisest rohkem prügikotte - ilmselt siis prügivedu päris veatult veel ei toiminud.
Kojujõudmine läks igatahes sujuvamalt kui minek. Üle USA tulles on lennud lühemad, ülelend toimus öösel, Karel oli terve jne. Aga sellest hoolimata tahaks nüüd mõnda aega kodus olla ja reisimist vältida:)










Friday, October 12, 2012

Jaanuari Jõgi

Mõtlesin järgi, vaatasin kaarti, ja jõudsin järeldusele, et nii ongi: ma ei olegi varem lõunapoolkerale sattunud. No igatahes tulime Juaniga konverentsile Rio de Janeirosse.
Rios on kevad - õhk 25-30 kraadi, vesi 20. Seega normaalsed inimesed ujuma veel ei lähe. Oli külm tõesti!

Siia saabumine oli ka "tore" lugu. Mul oli 6. oktoobril lend - piletid ammu ostetud jne. Kuna 1.oktoobrist pidi Brasiilia viisavaba olema, siis ootasin rõõmsalt selle kasutamist - kuni 1. ja 2. oktoobril hakkas tulema uudiseid, et eestlastel on piiri peal probleeme. Suhkrupea mäelt saadeti Euroopa Liidu nootite peale muidugi vabandus - nimelt ei ole kõik Brasiilia piiriametnikud ikka sisekoolitust (et eksisteerib riik nimega Eesti, varem kontrolliti passi ilmselt viisa järgi) läbinud ja seega läheb aega. Olukord lubati kiirelt lahendada ja nii läkski - 2. oktoobri õhtuks ilmus saatkonna kodulehele teade, et "Until further notice all Estonian citizens require a visa to Brazil".
Mis siis ikka - täitsin kähku igasugused formularid ära ja saatsin kiirkulleriga hingehinna eest passi Helsingisse. Brasiilia saatkond tuli vastu, ja tegi kiirkorras (ülla-ülla - ropu raha eest) viisa ja sain selle 5. oktoobri õhtul siiski kätte.
8. oktoobrist said sisekoolitused tehtud ja Brasiilia on ametlikult viisavaba! Seega ma olin üks viimastest eestlastest, kes (juba ametliku viisavabaduse ajal) viisa sai!

Lend oli pikk ja igav - üldiselt äravahetamsieni sarnane Mehhikosse lendamisega. Olin paar hooaega Aircrash Investigationit tahvlisse laadinud ja tegin sellega aega parajaks. Kõrvalistuvad inimesed olid millegipärast natuke häiritud, kui minu ekraani vaatama sattusid. Tegelikult on ju rahustav teada saada, et täpselt selline Boeing 777-200 kukkus paar aastat tagasi põhimõtteliselt alla (või noh - mootorid jäid seisma ja vrakk jõudis peaaegu lennurajani) ja üle aasta ei leitud põhjust. Aga siis lõpuks ikkagi leiti (et jää kütuses ei mõju alati hästi) ja tehti vajalikud muudatused kõikidele lennukitele. Seega on see lennuk, millega me lendame, oluliselt turvalisem.

Kuna jõudsin laupäeva õhtul kohale, oli enne koverentsi üks täiesti vaba päev. Käisime Juani ja Hedvigiga Riot avastamas. Hedvigil oli mingi eestlase kirjuatud raamat Brasiiliast, kus kiideti vaatamisväärsusena ühte ägedat värvilist treppi. Keegi kohalik kunstnik on üle maailma hankinud kahhel-plaate ja ühe pika trepi ära plaatinud nendega. Aga see ei asunud just päris turistidele mõeldud piirkonnas - kohalik tädi, kellelt teed küsisime, vihjas, et "turvalisusega on nii ja naa". Igatahes leidsime trepi üles, nuga ei saanud, paljaks ei röövitud - ehk siis kõik läks kenasti ja turvaliselt. Järgmine peatus: Suhkrupea mägi.

Suhkrupea mäele jõudmiseks tuleb kõigepealt gondliga "esimesele mäele" sõita, ja sealt järgmisega Suhkrupea peale siis. No ja tegelikult enne seda metrooga Botafogosse sõita ja sealt paar kilti lonkida. Metroo on Rios mõnus - uued, puhtad, ruumikad vagunid, keegi ei ürita nätsu ega traati müüa jne. Hind on muidugi Mehhikoga võrreldes krõbe - umbes 1€ on ühekorra pilet.
Vaade Suhkrupealt on muljetavaldav. Üheltpoolt paistab enamus Rio lahte ja kohalik lennuväli, kust iga 5 min järel lennukid otse mäe suunas õhku tõusevad. Teisel pool Copacabana rand ja kesklinn.Teiselpool Riot paistab ka kristuse kuju - ent kuna sinna pääsemine oleks veel pool päeva ja hunniku riaale ära võtnud, siis sinna ei jõudnudki. Nende kahe vahel valides pidavatki Suhkrupea igatahes õige valik olema :)


Rio on päris suur ja palju rohkem päevaga teha ei jõudnudki. Käisime veel Ipanema rannast läbi ja seiklesimegi kohalike bussidega hotelli. Ipanemas sattusime just Posto 9 juurde. Kes viitsib see guugeldab - aga üldiselt on see vabaduse ja rikastava erinevuse sümbol. Seal võivad kõik ennast vabalt, liigagi vabalt tunda. Näiteks oli jalgupidi vees kaks armunud paarikest - silitasid ja musitasid ja käitusid üleüldse nii, et viisakas inimene pöörab pea kõrvale. Ühelt paarilt pöörasingi pea väga-väga ruttu kõrvale - nimelt koosnes üks paar noormeestest ja teine neidudest. Üldiselt tundus, et vikerkaarevärvilised noormehed kasutavadki sealset vabadust rohkem, niiet lasime ruttu jalga.

Hotell Gaivota on üpris kesine koht Rios peatumiseks. Toad väga väiksed, internet jukerdab, hind väga krõbe jne. Aga asukoht on suurepärane! Otse Barras, 300m kaugusel rannast. Barra de Tijuca on üks uuemaid Rio linnaosasid ja meenutab õhkkonnalt Polancot. Suhteliselt viisakad majad, iga nurga peal ei röövita jne. Samuti on siin Rio parim rand (18km perfektset valget liiva), mida palistavad kümned (kui mitte sajad) pilvelõhkujad ja pargid.
Ranna ääres lookleb ka kergliiklustee, mille kasutamine tundub trendikas olevat. Igaljuhul hommikul 7 ajal pole ma kaugeltki ainuke jooksja. Korra rentisin ka jalgratta, et Barra Shoppingu-s käia (lõuna-ameerika suurim kaubanduskeskus, üle 600 poe, öäk).

Söömine on siin turistile kallis lõbu. Esimesel õhtul käisin mingis pitsabaaris, kus väike (loe: kolmandilku pidi kaasa pakkima) pitsa ja 1 õlu maksid ca 25€. Nüüdseks olen muidugi targem ja käin kohalikes "urgastes" - saab ehedamat kohalikku toitu ja hinnad on taskukohased. Väike miinus muidugi on - plastmasstoolidega tänaval asuvas söögikohas räägitakse eranditult portugali keelt. Käte ja jalgade ja vigase hispaania keele abiga saab küll ennast enam-vähem selgeks tehtud enamasti. Noh - näiteks sain ükskord kanapasta asemel tuunikala võileiva...
Portugali keele kirjapilt on hispaania keelele üksjagu sarnane, seega siltidest saab enamasti aru. Aga rääkimine on keeruline - ka Juan ei saanud eriti suheldud. Siiski on hispaania keel oluliselt rohkem abiks kui inglise - teoorias peaks see küll solvav olema brasiillastele (kui neid "hispaania keele kõnelejateks" peetakse) ent praktikas pole ma seda kohanud.

Konverents/mess toimus RioCentros. See on Ladina-ameerika suurim messikeskus - tuleb tõdeda, et on tõesti natuke suurem kui Tartu näituste hall. Väidetavalt pidi 15.000 osalejat olema, ent ma küll nii paljusid ei näinud. Üritus oli ka muidu natuke alla ootuste. Näiteks ettekanded olid enamjaolt portugali keeles ja kohati väga kahtlase sünkroontõlkega. Ja välismaalastega suhtlemise barjäär on (lisaks keelebarjäärile) ikka tunnetatav. See ei kehti küll coca-cola pudeli kujuga neidude kohta, kes messikeskuses iga putka juures külalisi ligi meelitavad :) Aga kahjuks ei tahtnud nad eriti tööasjadest rääkida.
Mõned päris asjalikud (tööalased!) kontaktid muidugi saime ka, niiet kokkuvõttes 3+






Homme lendan koju! Seniks: http://www.youtube.com/watch?v=UJkxFhFRFDA



Friday, April 20, 2012

Duodecima Vez

Olen kaheteistkümnendat korda Mehhikos. Tegelikult mõtlesin just täna hommikul, et polegi eriti midagi märkimisväärset kirjutada ja teen ehk blogisse lihtsalt märke, et pärast oleks hea lugeda mitmes võitlus pliiatsiteritajate armee vastu see on. Aga kuna hängisin just Carlos Slimiga peale lõunat ringi, siis kirjutan paar rida veel.

Otsustasime Jaaniga seda jabura kujuga Plaza Carso muusemui külastada. Midagi väga vaadata ei olnud - mõned mündid ja pildid ja....ja härra Slim oma saatjaskonnaga (enamuse saatjaskonnast moodustasid muidugi turvad -ca 10tk). Muusemi ees oli pool Telceli kontorist välja tulnud ilmaimet vaatama, julgemad käisid kätt surumas, eriti julged lasid pilti teha. Mina ei kuulunud kumbagi gruppi, seega pildistasin vaid pildistajaid :)

Muidu on läinud üsna rutiinselt - igal hommikul 6 ajal äratus, 7-8km tiir pargis, hommikusöök, jala tööle, päev otsa pead vastu seina tagumine ja õhtul korterisse tagasi. Paar päeva tagasi käisime vahelduseks väljas ka - Luisi ja Yesicaga. La Condesa-st tagasisõites jäi teeäärde mingi suur helendav dildo - esimene mõte oli, et Aaviksoo on Mehhikos haltuurat käinud tegemas ja siiagi suursuguse vabadusesamba püstitanud. Ja peaaegu nii ongi - see on Mehhiko vabadusesammas/monument 200nda iseseisvusaasta puhul. Ehitus olla veninud nii, et ei saanud õigel ajal valmis, eelarve sai ületatud, mingid pidevad tehnilised probleemid...ühesõnaga täpselt meie vabadussamba ärimudel. Kui see pisiasi välja arvata, et Mehhiko oma on suurem ja maksis ca $250k - ehk umbes 40 korda vähem kui meie klaasist iludus.

Ja midagi muud, mis kulmu kergitama paneks, ei ole tõesti toimunud. Homme lendame New Yorki, passime seal umbes ööpäeva ja siis edasi kodu poole. Kui Prahas lennukist maha ei jää (50% tõenäosus), siis olen esmaspäeva õhtuks kodus!

Friday, December 2, 2011

Tähelepanekuid Riyadhist

Asjad sujuvad endiselt insallah. Tööasjad ei edene, insallah, ilm on endiselt külm (10-15 kraadi) insallah ja keskmine kopp on ees juba siinviibimisest. Insallah.

Üpris adekvaatset artiklit Saudi elu kohta lugesin täna. Tuleviku tarbeks siia ärakiri:

Saudi Araabia naiste autorooli lubamine ahvatleb neid seksima, propageerib pornograafiat ning tekitab rohkem homoseksuaale, leiavad konservatiivsed islamivaimulikud.

Saudi Araabia kõrgeima usunõukogu Majlis al-Ifta' al-A'ala akadeemikud väitsid, et reeglite lõdvendamine viib vältimatult olukorrani, kus enam ei ole neitsisid, vahendab Daily Telegraph.

Akadeemikud, kes töötasid koos konservatiivse Kuningas Fahdi ülikooli endise professori Kamal Subhiga, jõudsid sellistele järeldustele raportis riigi seadusandlikule kogule šuuranõukogule.

Raportis hoiatati, et naiste autorooli lubamine paneb vohama prostitutsiooni, pornograafia, homoseksualismi ja abielulahutused.

Väideti, et kümme aastat pärast keelu kaotamist ei oleks Saudi Araabias enam ühtki neitsit.

Teistes moslemiriikides, kus naistel lubatakse autot juhtida, olevat moraalset allakäiku juba näha.

Professor Subhi kirjeldas, kuidas ta istus kohvikus ühes teises Araabia riigis, kus „kõik naised vahtisid teda“. „Üks tegi žesti, mis väljendas selgelt, et ta on saadaval,“ ütles Subhi. „See on see, mis juhtub, kui naistel lubatakse autot juhtida.“

Autoroolist tabatud naisi ootab Saudi Araabias ihunuhtlus. Näiteks septembris tabati Jeddahis autot juhtimas 34-aastane Shaima Jastaniya, kellele määrati selle eest kümme piitsahoopi.

Praegu arutab Saudi Araabia valitsus ettepanekut, millega keelataks naistel, kes juba niigi peavad suurema osa kehast kinni katma, isegi oma silmade näitamine, kui neid peetakse liiga ahvatlevaks.

Üpriski pädev jutt - aga mulle jäi natuke ebaselgeks, kuidas homoseksuaalsus levima hakkaks selle tulemusena. Kas naised hakkavad autoga eest ära sõitma ja mehed, kes maha jäävad...uhh..las ta olla.

Üldiselt on siin usutavade jälgimine au sees tõesti. Naised vist istuvadki kodus päevad läbi ja käivad ainult õhtuti koos meestega väljas (kui mehed viitsivad). Söögikohtades on igal pool eraldi sissepääs meestele ja peredele (st naistele koos meestega). Minujaoks oli aga uudis, et üksikud mehed ei ole ka pühad - näiteks peale 6-t õhtul ei tohi nad kaubanduskeskustesse siseneda (kuna võiksid "tüli teha" peredele, st naistele). Kuna mingit muud meelelahutust peale poodides jõlkumise nagunii ei ole siis tundub üsna nukker värk.

Arusaadavalt on ka palvetamine igapäevane tegevus. Vähem arusaadav oli see palveaegade loogika aga õnneks juhatati mind selle abilise juurde - loogikast ei saa endiselt aru (peale päikse tõusu ja loojangu palvete) aga vähemalt oskan nüüd söögiaegu planeerida. Nimelt ei tohi palveajal äritegevust teha (kohalik Mupo tuleb ja teeb trahvi kohe!) - seega kõik restoranid ja poed pannakse kinni selleks ajaks (pool tundi kuni tund korraga). Nagu eilsest õhtust kogemus näitab, siis välismaalastel lubatakse küll edasi süüa kardinate taga ja vajadusel saab tagaukse kaudu ka lahkuda.

Kuna ma ise praktiliselt kuskil mujal peale kontori või hotelli ei viibi, siis mitmeid siinse elu aspekte kogen pigem ajalehe vahendusel. Mõned lõigud viimase paari päeva lehtedest:

- Saudi pangad on selle aasta esimese kuue kuuga eraisikutele 217.5 miljardit riaali laenu andnud. see teeb siis umbes 44 miljardit eurot.

- Mekkas lõhuti maha sadu ajaloolisi hooneid (või noh, mis ajaloolisi - kõiges mõnesaja aasta vanuseid), et uut teed ehitada. Samas paar päeva hiljem on artikkel, kus Mekka kuberner otsib maavargaid.

- Ühe Saudi mehe naine ja tütar on müstiliselt kadunud oma kodust. Politsei uurib asja jne aga õnnetu härra Yazeed on arvamusel, et nende etiooplannast teenija on kasutanud musta maagiat.

- Saudid on avastanud, et Facebook tekitab sõltuvust ja üha rohkem firmasid on hakanuds seda lehekülge tööjuures blokkima. Ma olin siiralt üllatunud, et seda riiklikul tasemel tehtud ei ole.

- Valik tutvumiskuulutusi (muutmata kujul):

1. Hyderabad-based Sunni Muslim Parents seek alliance for their daughter aged 22 yars, 5'6'', fair, sharp features, B.Tech (ECE) and presently working. Looking for boy with good family backround, well settled and must have pursued B.Tech/MS/MBA.

2. Sunni Muslim parents seek alliance for their daughter, age 25 years, 5'2'', M.Sc, beautiful and religious (Hijab), resident of Riyadh. Boy should be religious, well educated and settled either in KSA or USA.

3. Pakistani Syed Sunni parent seek alliance for their daughter, age 30 years, 5'4'' BA, smart, religious and beautiful. We are looking for graduate religious family boy. Only decent families can contact!

Paistab, et ilma kõrghariduseta siin ei saa.


3068 minutit veel !







Monday, November 28, 2011

السلام عليكم

Kuningriigis on 7 kraadi sooja ja sajab vihma, kohalikud on seepärast mõõdukalt närvis. Autod sõidavad ohutuledega ja aeglasemalt kui tavaliselt. Samuti nägi tänahommikune taksojuht vihma ilmselt esimest korda ja tegi kõik endast oleneva, et seda tunnet pikendada. Ta ei olnud ilmselt autos soojenduse ja klaasipuhurite nuppe varem kasutanud, seega ta pidaski parimaks lahenduseks vihma korral keerata puhur kinni ja hoida akent praokil. Selle tulemusena oli esiklaas nii udune, et hoolimata aegajalt kaltsuga nühkimisest ei näinud ta eriti midagi. Aga sellest hoolimata jõudsime ilma vahejuhtumiteta kontorisse ja järjekordne kummivenitamine, sry tööpäev Saudi Araabia Kuningriigis võib alata.

Jõudsin siia reede õhtul ja järgmisel esmaspäeval olen kodus - seega kokku 10 päevane reis on poole peale jõudnud. Tööalaselt lähevad asjad tavaliselt - kohalikud venitavad, toolid varastatakse ära kontoris kui silma peal ei hoia, ülemused ärrituvad kergesti ja juba esimesel päeval hakati rääkima siiajäämise pikendamisest - same shit, different timezone.
Kultuuri mõistes on siin natuke huvitavam. Mehed kannavad kleite, hotelli äratuskellal on valik "ärata Koraaniga" ja restoranis tuleb toitu näpuvahelt süüa.

Esmased tähelepanekud on järgnevad:


- Riyadh on ilma naljata "business only destination". Kohe mingit nalja ei ole!


- Kingdom tower meenutab küll pudeliavajat, ent tegu ei ole siiski õlletehasega :( Samas 300m kõrguselt avaneb päris hea vaade ja mõnekümne sekundiga üles-sõitev lift on vist tõesti üks maailma kiiremaid.

- Tänavapildi järgi võiks arvata, et naiste ja meeste suhe on siin umbes 1/10.000.

- Bensuliiter maksab umbes 0.1€. Supermarketis on praegu pakkumine, et ostes 0.5€ eest Snickersi saad 1 L benssu tasuta kaasa (siiski kupongi, mitte kassamüüja ei tangi pudelisse)

- ilma autota liikuda EI SAA. 3 km tee läks jalgsi ca 1h (autode vahel ukerdades ja kuni poolemeetriseid astakuid ületades)

- söök on hea ja odav, aga söögikombed on tavatud. Näppude vahel kanakonte närida ja plastlusikaga riisi kõrvale süüa pole siiski päris minu teema.

....jätkub.....

Saturday, June 4, 2011

Koju!

Nonii - viimased tunnid Mehhikos seekord.Teen Luisi juures aega parajaks - tunnikese pärast viskab ta mu lennujaama. Lend tõutab tulla "mõnus" - Mehhiko->London Heathrow->bussiga vms Gatwicki->Riia->Tartu. Ideaalne viis pühapäeva veeta :)

Viimane nädal on päris valus olnud. Paar päeva tagasi sain hakata niimoodi särki kandma, et ei hammusta huulde koguaeg. Seljakotti ei saa siiamaani kanda. Selg sügeleb hullult ja nahk eemaldub (kuni peopesa suuruste tükkidena). Nii hullu päiksepõletust pole mul kunagi olnud ikka.
Kusjuures tagantjärgi nägin uudistest, et inimesi hoiatati just eelmisel nädalavahetusel eriti intensiivse UV kiirguse eest ja soovitati päikest vältida. Ja no minul oli muidugi vaja 5h ilma igasugute kaitsevahenditeta basseinis hullata....

Tööalaselt on reis olnud "mehhikopärane" - plaanitud asjadest jäi enamik tegemata, koosolekud lükkusid tundide ja päevade kaupa edasi jne. Samas mitmed muud olulised asjad said tehtud ja mõne suurema vorstiga saime sõpradeks - niiet kokkuvõttes pole väga viga.
Telceli ja Ericssoni kontor on nüüd koos ühes kompleksis - Plaza Carsos. See on Polancost kiviviske kaugusel (Antara kino taga) ja meie jaoks päris mugav. Jalgsi 20 min tee (kahjuks enamikel päevadel pidin taksoga käima kuna päike tappis ja lillad kestendavad õlad ei kanna veel seljakotti). Kontor on seest natuke viisakam aga põhimõtteliselt ikka sama värk - samad sinised vaheseinad on vanast kontorist kohale toodud ja toolide ja võrgukaablitega on endiselt kööga. Samas maja on suurem ja pliiatsiteritajaid mahub rohkem - niiet ju see on ikka hea muutus.
Samas kompleksis on ka suur Carlos Slimi erakogu muuseum - igast mündid ja maalid jms. Tundub, et tal oli kodus terve hunnik asju, mis ära ei mahtund aga naine ei luband ka ära visata - eks ta siis ehitaski selle muuseumi ja kontorite kompleksi. Ühe hoone ülemisel korrusel on Slimi kontor väidetavalt. Helikopter maandus sinna katusele paar korda päevas, samas lõuna ajal kohalikus food-courtis teda küll ei paistnud - niiet ei saa kinnitada, kas ta päriselt ka päevad seal veedab.

Muid suuri muudatusi Mehhikos silma pole hakand. Hinnad on märkimisväärselt tõusnud - alla 100 peeso ei saa mingit lõunat ikka (pigem peaks arvestama 150-ga, 1 peeso == 1 eek). Toidupoes on ka mõistlik hindu vaadata - kui paar aastat tagasi tõstsid suvalisi asju korvi ja ikka tuli odavam kui eestis siis nüüd on kohati isegi kaks korda kallimad asjad. Takso ja majutuse hind on samas üsna sarnane varasemaga - seega kokkuvõttes on eurooplasele Mehhiko endiselt üsna taskukohane.

Selleks korraks kõik. Ehk järgmisel aastal jälle....

Sunday, May 29, 2011

undecima Vez

Olen jälle Newtoni korteris. Seekord oleme neljakesi - peale minu üritavad Mehhiko pliiatsiteritajatega asju ajada ka Riho, Kasper ja Juan. Hetkel ei ole just reisi tipphetk - sain eile väga rämeda päiksepõletuse - näost hakkas nahk kooruma juba eile õhtul, selg on muutunud punasest lillaks ja õlgadele hakkab tekkima koorik. Lamada ei saa ja särki ma lähipäevil selga ei pane (eks näis, mis homme kontoris arvatakse)!
Ära põlesin el Rollos - see on veepark umbes 140 km pealinnast. Eile hommikul lõpetasin hommikuse ringi (üritan Chapultepeci pargis jooksmas käia hommikuti) autorendis, kust (pärast pooletunnist pead vastu seina tagumist) lahkusin uue Ford Fusioniga. See on päris suur sedaan ja jäitab täitsa auto mulje. Kahjuks see mulje kaob kiirelt kui kiirendada üritada - gaasi vajutamisele järgneb 2-sekundiline ooteaega, mille tulemusena annab rensessansiaegne automaatkast mootorile käsu uriseda. Auto ei lase ennast urinast liigselt segada ja hakkab soliidselt ja rahulikult liikuma, mitte ei allu juhi "ma jõuan ilusti siit läbi lipsata" provokatsioonidele.
Sinnasõit võttis 3 tundi - usaldasime GPSi ja keerasime umbes 60km linnapiirist Acapulco maantee pealt ära. Peagi olime jõudnud kahtlastesse kolkaküladesse, kus iga mõnekümne meetri taga on lamav politseinik ja teeääres pargivad eeslid vaheldumisi hobustega. Pärast 1.5-2 tunnist seiklust näitas GPS, et hakkame kohale jõudma. Suhtusime sellesse mõõduka irooniaga - olime mingis tolmuses kolkas, auklikul teel, liiklust eriti ei paistnud (peale jalakäija kiirusega sõitvate busside) - no mitte miski ei viidanud, et läheduses peaks suur veepark olema. Aga tõesti-tõesti - järsku oli teepeal putka, kus parkimise eest pidi maksma ja mõnisada meetrit hiljem olime jõudnud keset pärapõrgut asuva oaasini.
Park on päris pädev - torusid ja basseine jagub igale maitsele. Näiteks saab "võimlemismati" peal pea ees 45-kraadisest kanalist alla lennata. Või siis väga kiire vooluga kanalis surfata (seisad libeda põranda peal ja põlvini vesi kannab edasi - lumelaua tunne selleks mõneks sekundiks, kui püsti saad:) Või siis torus surmasõlme teha. See viimane on päris huvitav - langed pea püstloodis, et hoog üles saada ja siis viib toru ülesse ja keerab üle pea. Nägime kuidas üks neiu sinna kinni jäi - jõudis üles tagasi, ent hoog ei olnud piisav ja libiseski "surmasõlme" põhja tagasi. Abilised päästsid ta seal oleva luugi kaudu küll üsna ruttu välja, ent me siiski loobusime. Päris toredad olid igasugused parvede või rõngastega laskmise torud, ent kohati arusaamatud reeglid tegid nende kasutamise keeruliseks. Nimelt peab rõnga peal olema täpselt niipalju inimesi kui on kohti - ja kui on vähem, siis "adios gringos!". Stabiilsuse tagamine on ilmselt ettekääne, kuna näiteks 30 ja 130 kilone sobivad suurepäraselt näiteks 2-kohalise eri otstesse. Enamus ongi kahe või neljakohalised - meid oli kahjuks kolm (Juan ei saanud kahjuks tulla, kuna väljutas öö läbi õhtusööki ja oli hommikul näost ikka veel valge) ja seega jäidki mitmed asjad proovimata.
Üldiselt on el Rollo täitsa meeldiv koht - oleks ainult asukoht natuke loogilisem....

Teel Mehhikosse peatusin poolteist päeva ka New Yorkis. Kuna sinnaminek selgus paar päeva enne reisi, siis oli natuke raskusi mõistliku öömaja leidmisega. Lõpuks sain siiski hiinalinna "semi-private" toa. Tegelikult peab tuba olema jutumärkides - tegu on 2x1.1m suuruse kuudiga, kus on on voodi ja selle servas 30cm ruumi asjadele. Pealt lahti, võrguga kaetud...ja selliseid on umbes 85tk ühes (mitte eriti suures) ruumis. Aga noh - 50 usd öö täiesti kesklinnas on NYC kohta hea diil ja ega mul muud peale voodi vaja oldki. Liiga usaldusväärne see koht siiski ei tundunud ja läpakat pidin koguaeg kaasas kandma. Probleemiks osutus see siis, kui tahtsin jooksma minna - hotellis seifi ega kappe pole ja näiteks bussiterminal ka enam sellist teenust ei paku. Leidsin mingi väikse pakihoiu siiski (36. tänav, 8 ja 9 avenüü vahel), mis mu maist vara valvama oli nõus.
Central Parkile jooksin tiiru peale peaaegu. Ma ei lasknud ennast sellest segada, et siltide järgi valepidi liikusin ja kõik vastu tulid. Samuti on väike äraeksimine ja sealsele järvekesele 2 ringi pealetegemine ilmselt igati normaalne turisti puhul. Igatahes 11.2km tuli ring. Tehtud!

Friday, January 28, 2011

Viimane päev Pärsias

Täna on vaba päeva ja ülendan selle logelemise kauniks kunstiks. Vähemalt nädalajagu pole saanud välja magada ja lihased on eilsest veel väga valusad. Seda sellepärast, et eile käisime Mehdi ja mõnede tema sõpradega Dizinis.


Üldiselt Madise aastatagune kogemus kirjeldab olukorda üsna adekvaateselt ja ma ei hakka pikemalt heietama.


Ma sõitsin seekord suuskadega ja jäin üllataval kombel isegi ellu. Viimane täispikk laskumine (ülevalt tipust kõige alla - ca 4-5km, kõrguste vahe 1 km) võttis küll väga läbi, kuna ei oska väga suuskadega sõita veel ja raiskan metsikult pidurdamise peale energiat. Lähen homme Austriasse ja jään nädalaks - vast seal saab suusatamise paremini selgeks:)


Ja ongi kõik - 5h pärast suundun lennujaama ja homsest algab suusapuhkus Ischgl-is. Tööasjad said üpris viisakasse seisu ja üleüldse vist võib selle Iraani reisiga rahule jääda.

Ja lõpetuseks mõned tähelepanekud/infokillud veel viimastest päevadest:


- Bensiin on siiski natuke kallim kui ma arvasin - 400 toomanit on eritariif, taksod jms. Tavainimesed peavad umbes 700 maksma liitri eest.

- Kinnisvarahinnad on jõhkrad ja kohalike jaoks on üldse kõik jube kallis. Näiteks normaalne 50m2 korter, magalarajoonis, ca 10 km kesklinnast maksab umbes 130 tuhat eurot.

- Autod on ka jõhkralt kallid. Üks /// tüüp ostis just kasutatud Renault Megane (2006), manuaal ja muidu peaaegu plank - 14 tuhat eurot. Eriti kallid on imporditud autod - tollimaks on 100% auto maksumusest. 90% autodest, mis siin ringi vuravad on kohapel koku pandud (uuematest on neil näiteks Mazda 3 kohalik tootmisliin)

- Mošeedel on 2 torni kõrval sellepärast, et see sümboliseerib ülestõstetud kätega liidrit (keskmine kuppel on "pea" ja 2 torni "käed"). Imam Kohmeini mošeel on aga 4 torni ümber. Võibolla tõstis tema jalad ka üles.

- Naised saavad maalt lahkuda ainult siis kui nad on abielus või neil on isa luba (a´la notariaalne, igatahes pidi ilge keberniit olema ka siis kui paps nõus on).

- Sealiha veetakse ikka usinasti sisse, peamiselt Armeeniast. Mingitele vähemustele mingitel tingimustel on see isegi vist lubatud. Igatahes mitmetes väiksemates restoranides pidi head seapraadi pakutama. Menüüs loomulikult ei ole, niiet pead teadma parooli - "metssiga". St, tuleb öelda, et tahad"wild boar steak-i" ja kui neil on siis tuuaksegi (harilikku siga). Kui kõvasti "pork" kisad siis muidugi ei saa midagi.

- Põllumajanduslik dzihaad on jälle esiplaanil! Southern Kerman Agricultural Jihad Department ranked sixth nationwide last year in terms of implementing under-pressure irrigation systems! (Tehran Times)

Järgmise korrani!

Wednesday, January 26, 2011

Pidu

Viimased neli päeva on 13-17h tööpäevad olnud ja midagi väga huvitavat juhtunud ei ole. Tööasjadega on päris hästi - eile sai ATP tehtud ja täna ongi viimane päev kontoris:)
Eelmisne nädalavahetusel (N-R) oli peaaegu vaba - vist olin neljapäeval ainult 8h kontoris. Kennedy (kohalik kõige tähtsam projektijuht, Nigeeriast) oli ka tööl ja kutsus mind õhtuks ühe oma sõbra sünnipäevale kaasa. Kuna olin sel ajal haige ja lauanurgal oli coldrexi tablettide leht, siis küsis ta ka murelikult, et kas ma ikka juua saan kui rohtu võtan...
Ah et selline kinnine põrandaalune pidu, millistest kohalikud varemgi rääkind on? Palju mõtlemisaega ei olnud vaja!

Kennedy sõber elas kuskil kaugel, tundmatus linnaosas, vanas ameeriklaste poolt ehitatud majas. Enne islamirevolutsiooni (1979) olid ameeriklastega suhted head ja koostöö sujus. Šahh tahtis Teherani teha Manhattani sarnase kõrghoonete linnaosa ja see maja oli üks selle aja pärandeid. Vast 20-30 eriti kõrget korrust (ca -56m) - sealhulgas koridorid on täiskõrged ja korterid on kahekorruselised. Ameerika stiili tuleb vist sellest, et see on raiskab ruumi - aga korterite planeering tundus üpris mugav olevat.
Peol oli umbes 20 inimest. Enamik 30ndates, paar väikest last ja mõni vanem inimene (näiteks sünnipäevalapse vanemad). Sellise demograafilise info põhjal võiks eeldada, et tegu on vaikse istumisega, ent tegelikkuses meenutas pidu kõige rohkem "hilisteismeliste läbu". Häirivalt kõva tümakas (nii lääne kui kohalik), ülemeigitud naised, seosetu ringikargamine (mida ööklubides nimetatakse vist tantsimiseks), rohkelt jooke jne.
Huvitavad välismaalased on sellistel üritustel alati teretulnud. Nii musta kui valge nahavärviga inimesed on siin "eksootilised" ja on suur au sellist imelooma oma peol võõrustada. Ja no kui Kennedy minu kaasa võttis, st - neeger tuli koos valge mehega - siis oli kohalikus mõistes tegu jackpotiga. Kõik tegid minuga koos pilti, kui klaasi korraks käest toetasin, siis murdosas sekundi väitel oli see jälle täis valatud jne.

Joogiks pakuti punast ja valget (loe: tumepruuni) koduveini ja midagi grappa laadest. See viimane oli ka isetehtud ja liigitasin selle kategooriasse "sulaselge mürk". Nii mõnigi külaline, kes seda pruukis oli õhtuk lõpuks üpris joviaalses tujus (ja ma ei taha mõeldagi, mis nad hommikul tundsid). Koduvein oli..noh...joodav lahja peet :) Ma tarbisin seda vast nii 4-5 klaasi ja kesköö kanti hotelli jõudes näitas alkomeeter 0,21 promilli (juhuslikult jäi kotti ja sattus kaasa). Ja ummistunud peldik tehti ka järgmisel päeval korda....

Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis homme suusatan Dizinis.

Tuesday, January 18, 2011

elu-olu Pärsia moodi

Tööl käin bussiga. Hotell on Tajrishi väljaku lähistel ja kontor endiselt Saei pargi kõrval - seega on tööle jõudmiseks 2 võimalust:

- taksoga, pikema ringiga (ca 12 km), rohkete ummikutega, umbes tunniga

- bussiga, otse mööda Teherani tähtsaimat tänavat Vali Asri pidi kulgevat busside erirada (ca 9km), väheste ummikutega, umbes pole tunniga.

Kontoris vangutatakse teist päeva pead, et ma bussiga sõidan. Välismaalane, farsi keelt ei räägi (ja ammugi ei loe), üksinda, bussiga...ja elusalt kohal!
Midagi väga keerulist siin tegelikult ei ole. 90% busse sõidab otse mööda Vali Asri pidi ja väga eksida ei saa. Kindluse mõttes olen bussijuhi käest tervituseks küsinud ka vastavalt "Tadžrish?" või "parke saai?" ja vastavalt reaktsioonile ka peale läinud.
Bussid on keskelt pooleks jagatud - esimene pool (keskmise ukse keskelt või lõõtsaga bussidel lõõtsast alates) on meestele, tagumine naistele. Mehi sõidab oluliselt rohkem, seega tihtipeale on esimene ots pungil täis ja taga pooled kohad vabad.
Pileteid ei ole - raha tuleb otse bussijuhi kätte anda. Sõidu eest makstakse mahaminnes, niiet igas peatuses ronib bussijuht esiuksele ja tagumistest ustest väljujad sibavad ette maksma. Mõnikord korjab raha mõni abivalmis reisija bussijuhi eest. Allah on ainuke kontrollija ja üldse on see sõiduraha rohkem statistika jaoks vist - üks sõit maksab 1000 riaali ehk 7,2 senti (ehk umbes 1 kroon). Mõned hinnanäited veel:

-10km taksoga - 50.000 riaali ~3.6€
- 1 liiter bensiini - 4000 riaali ~ 30 senti
- normaalne lõuna - 45-65.000 riaali ~3-4.5 €
- normaalne õhtusöök - 80-120.000 riaali ~ 6-9 €
- eriti lux ja viisakas õhtusöök peenes restos - 250-300.000 riaali ~ 18-22 €
- väga kena ja viisakas (3*?) apartment-hotell 1 öö: 1.25M riaali ~90€
- 4* hotell kesklinna lähedal 1 öö: 2.6M riaali ~190 €

Majutuse ja söögi hinnad on muidugi põhja-Teherani, ehk siis kõige jõukama piirkonna omad. Tahaks arvata, et mujal on oluliselt odavam. Riaalide asemel kasutatakse siin kõnekeeles enamasti küll tomaneid (=10 riaali). Mugavuse mõttes, et üks null vähem oleks. Lisaks jäetakse mõnikord veel kaks-kolm nulli ütlemata - ehk siis 50 tuhat riaali võib öelda kui "viiskümmend tuhat", "viis tuhat" või "viiskümmend". Kontekstist saab 99% juhtudel küll ilusti aru - ega ikka taksojuhile 35 senti või 35 eurot ju ei paku tunniajase sõidu eest...

Tööasjad mingil määral sujuvad. St - päev otsa paanikat ja (kohalikel omavahel) karjumist aga mõned üksikud asjad isegi võibolla on ühe korra töötanud, teatud klauslitega. Tehniliselt ei ole eriliseks optimismiks põhjust aga minu võõrustajad on aru saanud, et nüüd on vaja liigutada.
Kontoris oli üldse täna palju sebimist ja liigutamist. Näiteks keskpäeval kuulsin püssipauke - on meil kõrval on politseijaoskond ja mingil põhjusel oli ühel politseinikul vaja 5x tulistada keset tänavat. Ma ei tea keda või mida, ent Mehdi nägi aknast püstoliga seadusesilma ja varsti kogunes sinna hulk inimesi. Ma eriti palju ei näinud kuna kohalikud olid akna ees ja ma ei hakand trügima.

No ja tänaseid maavärinaid oli ka tunda- õrnalt-õrnalt laud vibreeris pool minutit. Ma algselt pidasin seda mõneks mööduvaks raskeveokiks vms aga kui Putukas Tbilisist sellest juttu tegi, siis viisin pildi kokku. Eks homme Teharan Timesist loen, palju siis mõõdeti siin.

ایران یکبار دیگر

Teherani südatalv meenutab Eesti varakevadet. Viimastel päevadel on vast 10 cm lund tulnud - öösel on paar kraadi miinust, päeval reeglina 0 ja 5 vahel. See tähendab, et hommikul on kõik kenasti jääs (loe: ma ise ka imestan, et veel konte pole murdnud, siin ei tunta teehoolduse kuntsi) ja õhtuse tänavapildi täpseim kirjeldus võiks olla "sulapask". Porine plöga (mille all on siiski jääd) ja mõnusad lombid. Labidaid ei kasutata kõnniteede puhastamiseks vaid kaevamiseks - näiteks eile hotelli poole sammudes paistis teel süütu lombike- mis mulle umbes poolde säärde ulatus...


Siiajõudmine oli pikk ja vaevaline - autoga Riiga ja sealt lennukiga Riia-Frankfurt-Teheran. Frankfurdi lennujaams olen ma päris mitu korda käinud ja midagi erilist polnud loomulikult ka seekord - kui siis ehk väike numeroloogiline aspekt: see Frankfurti lend oli mul 100-s lend. Ja minu elu esimene lend pea 20 a tagasi, aastal 1991, oli just Frankfurdist.
Iraanis maale pääsemine läks üllatavalt kiiresti - umbes pool tundi peale maandumist olin juba passikontrolli läbinud, pagasi kätte saanud ja umbkeelse idioodi, vabandust - Ericssoni autojuhi hoole all. Autojuht valdas kolme ingliskeelset sõna - "mister", "yes" ja "no". Ta kasutas neid vaheldumisi ja üsna tihti - erilist seost minu poolt räägituga ma ei tuvastanud küll...
Lennujaamast hotelli naabrusesse jõudsime tunniga, hotelli jõudsin umbes tund-poolteist hiljem. Autojuht ei leidnud hotelli, ei saanud aru mu (ericssoni poolt saadetud) hotelli-info väljaprindist, tahtis minu telefoni pealt helistada, nõudis rohkem raha kui kokku lepitud ja ei andnud tsekki - üsna tavaline värk ühesõnaga :)

Tööl on ka väga tavaline värk - midagi ei tööta ega edene. Eile kedagi kontoris ei olnud ja sisse ei tahetud mind lasta. Võrguühenduse ja mobiili saamiseks läks päev, operaatori võrgu ligipääsuni teine päev...jne.
Kohalik projektijuht on üsna tabamatu mees ja prioriteetide nimekirjas ei ole meie projekt ilmselt päris esimesel kohal. Aga alles teine päev ka siin - küll sujuma hakkab:)

Wednesday, August 18, 2010

Decima vez en Mexico

See reis saab kohe läbi - veidi rohkem kui kuue tunni pärast läheb mu lennuk ja ma plaanin kohe päris kindlasti selle pardal olla. Viimane kord mõtlesin nii laupäval - aga siis "kokkuleppel" kohalikega "otsustasime", et optimaalsem on mu pilet minema visata ja 5 päevaks kauemaks siia jääda.

Mehhikos on üldiselt asjad vanaviisi - tööasjad ei suju üldse ja ilm on kehva (stabiilselt nõks alla 20 kraadi, iga õhtu sajab vihma). Sula elumõnu lisasid ka nädalavahetusel hangitud 39 palavik ja põhjatu kõhulahtisus:)

Tegelikult on mõni üksik päiksekiir ka siiski pilvede vahelt paistnud. Näiteks päris meeldiv oli siia reisides avastada, et mu Copehagen-New York pilet on äriklassis. Kuna piletid said hangitud 1 päev enne reisi, siis olid need nagunii absurdselt kallid ja ei tulnud selle pealegi, et saan elus esimest korda lennukis välja magada. Nimelt pold tegu "tavalise" äriklassi kohaga vaid Continentali NGBC-ga (Next Generation Business Class). See on midagi äriklassi ja esimese klassi vahepealset - igatahes istmed käivad täiesti horisontaalseks voodiks, lõunasöögiks kaetakse linaga laud jne.
Samuti tagab äriklassis lendamise sissepääsu lennujaama Lounge - tuleb tõdeda, et diivanil vedeleda, tasuta wifis istuda ja tasuta õlu, st mahla juua on täitsa talutav viis järgmist lendu oodata. Ega see järgmine lend midagi mõnusat just muidugi polnudki - see oli tavalises turistiklassi loomavagunis :(

Ja ega rohkem uudiseid ei olegi vist. Kui siis see, et metroopileti hind on kahe peeso pealt kolme peale tõstetud ja rahvas kurdab, et maru kallis on. Minu jaoks on hind paari aasta tagusega praktiliselt sama (peeso on jõhkralt kukkund).

Järmise korrani.

Thursday, July 22, 2010

Kesk-Euroopa

Seekordne suvepuhkus möödus peamiselt Kesk-Euroopas autoga tuuritades. Kaugeimaks sihtpunktiks valisime Viini, enim aega veetsime Poolas ja Tsehhis. Ring oli umbes Tartu-Augustow-Krakow-Zakopane-Poprad-Trencin-Tsehhi-Viin-Praha-Poznan-Gdansk-Kaunas-Tartu. Kokku 16 päeva ja 4600 km. Mõned seigad on reisist ka meeles:

- Krakow polnud kahe aasta jooksul oluliselt muutunud. Endiselt väga mõnus, ilusa kesklinnaga (kenad majad ja pargid, hobusekaarikud, sajad õllekad...) koht. Ka Mama´s hostel eksisteerib endiselt - seekord ööbisime küll Teresy tänava "Mamas Double´s" apartmendis, mitte Bracka hostelis. Väga mõistliku hinnaga ja hea koht ööbimiseks, kui suurema melu asemel öösel rahu tahta:) Põhimõtteliselt tegu korteriga, kus on ühine vannituba ja köök ja 3-4 magamistuba. Raekoja platsi 15 minutit jalgsi ja tasulise parkimisala piir on ka vaid mõnesaja meetri kaugusel.

Kuna seekord otsisime kääritatud meelelahutuste asemel rohkem arhitektuurilisi ja kunstilisi elamusi, siis vaatasime usinalt ringi. Näiteks leidsime pargist 10 zlotti ja lunastasime selle eest pääsu St. Mary Basilica (pildil) torni. 5 zlotti per nase on kahjuks siiski vaid sissepääs - lifti ei ole ja mööda kitsaid ja järke treppe peab ise üles ronima.
Käisime ka katedraalis (no see kõige kuulsam kirik Poolas, Kaczynski maeti ka hiljuti sinna) ja tuleb tõdeda, et nad üksjagu vaeva näinud sisekujunudse ja nikerdamistega. Waweli loss samas erilist muljet ei jätnud - suur telliskivist kolakas, jalutasime ringi peale ära ja läksime kebabi ja õllejahile:)
Enam vähem kohustuslik on Krakowit esmakordselt külastades käia ka Wieliczkas. Aive jaoks oli see esimene kord ja seega me sinna ka läksime. Need maa-alused kujud ja kirik jne on endiselt muljetavaldavad ja seal on mõnusalt jahe. Hoopis vähem-mõnus oli kaevanduse lähedases restoranis pakutav pizza - kipslaadist põhjale laotatud juurikad ja lihamaitseaine jätsid kustumatu elamuse...
Ja päeva fakt - viimane hobune toodi kaevandusest välja aastal 2003 ja tal oli maapealse eluga raske kohaneda.

- Zakopane elatub turismist. Nägime umbes kahte maja, mis ei pakkunud kodumajutust. no igal kuuril oli ka silt "Pokoje"...
Me otsustasime siiski linnaservas asuva kämpingu kasuks (majakesed olid kahekorruselised kusjuures - me saime ülemise korruse). Linn kui selline on suhteliselt igav - põhirõhk on sealkandis ikka mägedel. Üllatavalt palju poode oli küll kesklinnas ja Aive läks loomulikult täiesti pööresse sellest. Paari tunnise "linna vaatamise" järel olin mina ostnud ühed lühikesed püksid omale, Aive seevastu umbes pool autotäit asju - sealhulgas ka mäesuusad ja saapad:)
Üsna Zakopane lähedal on kena mägijärv, Morskie Oko. Parklast on järveni 9 km maad ja selle tee peal võivad sõita ainult hobuvankrid. Pilet maksab hingehinda (2x40zl) aga kuna tee läheb mäest üles siis otsustame siiski ratsude kasuks.
Ilmselt olid hobused needsamad, kes 2003. aastal soolakaevandusest maapeale toodi ja kel kohanemisraskused on. 9st kilomeetrist hobusega sai läbida vast ca 6-7 ja see võttis julgelt poolteist tundi aega. Teised hobuvankrid tundusid oluliselt kiiremat olevat.
Olles üles kohale jõudud tegime Morskie Oko-le jalgsi ringi peale. Ümber järve on paekividest matkarada (vast ca 3km), mis pole ka edasijõudnud mägironijatele kerge katsumus. Meil läks selle läbimiseks nii 2-3 tundi. 98% turistidest seda ette võtta ei viitsi, niiet kohati oli täitsa "looduses viibimise" effekt ja selle järve ümber võiks teinekordki lonkida.


Tagasi auto juurde oli muidugi tubli 10-11 km ja selle maa läbisime jala. Ilma igasuguse erivarustuseta lihtsalt lonkisimegi paar tundi. Ja ma ei vingunud üldse (nagu tegelikult ka - Aive võib kinnitada!).

- Slovakkias käik oli minujaoks esmakordne. Esimese öö ööbisime Popradis. Leidsime väga sümpaatse ja talutava hinnaga külaliste maja, mis pakkus meile hilja õhtul rikkaliku õhtusöögi (ja mulle ka kaks külma õlut:) ja kus sai hästi välja magada. Popradist suunasime rooli Bratislava suunas, eesmärgiga Trencinis peatuda ja siis edasi vaadata. Olles vaevalt pool tundi Slovakkia kiirteed nautinud peatasime sunnitult auto ja inspektor Janisega arenes järgnev dialoog:

-Sprechen Sie Deutsch?
-Nicht so gut...
-govorite po russki?
-otsen ploho...
-nicht so gut, otsen ploho...ägens-mägens...autostrada...ägens-mägens...straff..pjadisjat euro
(otsin 50 euri, saan kviitungi)
-slovakikeelne sõim ja "NO FOTO!!!" (selle peale kui Aive pildistab)



Trencinis vaatasime umbes 1000 a vana kindlust. Kahjuks lastus üsna ära laguneda ja taastamistööd ei paistnud just päris asjatundlikud olevat. Eriti tore oli ka "english guide", kes tunnistas, et ta inglise keelt ta liiga hästi ei oska ja kõik faktid pole ka päris kindlalt peas...Mingi vallutaja oli seal käinud ja mingilt printsessilt paluti kätt ja selle saamiseks üritati kaevu kaevata. See oli vist 4 või 40 aastat ja vett vist leiti või ei leitud. Kindluse torni ta ka ise ronida ei viitsind ja informatsioon oli umbes: "you may climb up there and see some stuff" . Ronisime ja vaatasime stuffi üle.

Kindluse juurde teed otsides oli meeldiv võimalus uuesti politseiga kohtuda. Peatusime vist keelatud kohas, et kaarti uurida ja ei möödunud poolt minutitki kui kõlas sõbralik "Sprechen Sie Deutsch?" . Loobusin dialoogist, vabandasin, et olen turist ja ma ainult vaatasin kaarti ja sõitsin kähku minema :)

Mõistlikku öömaja sealt ümbrusest ei leidnud ja sõitsime Tsehhi, kus leidus üks täitsa okei kämpa.

- Viin on ilus aga jube palav (tänavapostil oleve termomeeter näitas kell 8 õhtul 37 kraadi). Aive parasjagu sõitis ja Viini jõudes keeras kohe õigelt teelt kõrvale, suure kaubanduskeskuse parklasse. Järjekordselt ostan mina ainult ühe särgi ja paari kingi ja...

Järgmisel päeval hommikust sööma sattusime ühte slaavi sugemetega urkasse nimega "Kati". Lugemiseks ajaleht "Davai!", peremees käib maika väel ja valmistab kättejuhtuvatest vahenditest süüa jne. Minu tellitud "kanakebab" tähendas õliga maitsestatud kelmetükke vanaks läinud riisiga, Aive pelmeenid olid vist natuke paremad. Lisaelamuse andis asjaolu, et suitsetamine oli seal lubatud ja teised külalised ei hoidnud ennast sellega tagasi. Äärmiselt abiks oli ka ühe külastaja koer, kes ka "restorani" kaasa võeti ja kes laudade vahel ringi siblis ja haukus.
Arve oli €12.95 ja me otsisime selle täpselt välja, et ühtegi senti jootraha ei jääks:)

Sõitsime ka kuulsa vaaterattaga. 1897 kui see üles pandi oli ilmselt tegu muljetavaldava elamusega. Tänapäeval on muljetavaldav ainult hind - €9 per nase alla 10 minutise sõidu eest, mille kõrgeim punkt on võrreldav üle-keskmise treppredelil saavutatavaga.

Enne Viinist lahkumist käisime Schönbrunnis. Loss on mannetuvõitu ja turiste täis aga park on väga suur ja kena. Rohkelt purskkaeve ja palmimajasid ja (maailma esimene!) loomaaed jne.



Viinist Prahasse sõites peatusime mingis veidras hollandlaste poolt peetud kämpingus. Kena koht aga väga lähestikku majakesed ja meie sealviibimise ajal oli seal vist Ahelsuitsetajate Klubi kokkutulek - õhk oli igatahes priima! Järgmisel päval sealt Prahase sõites plaanisime Koneprusy koopaid külastada, ent muidugi jõudsime sinna (suletud kiirteede ja ummikute) tõttu nii hilja, et sissepääs oli juba suletud. Jalutasime niisama sealkandis siis looduses ringi ja hankisin ka manööverdades ka suveniiri - autentse Tsehhi liiklusmärgi posti jäljendi Mazda tagumisse nurka...

- Praha oli oma klassikalises elemendis. Ilus vanalinn, odav õlu, pool miljonit poodi, millest igaühes on vaja tunnike veeta - no tavaline värk ühesõnaga. Prahas olles sain ka kõne koolist, et läbisin konkursi edukalt ja olen jälle tudeng. Tähistasime seda uhke õhtusöögi ja pudeli veiniga ühes restoranis. Peaaegu viisakas koht ja kõik oli kena kuni selgub, et kaardiga seal maksta ei saa. "There is a sign saying that on the entrance, Sir! ütleb kelner - üldse mitte väga sõbralikult. Tõelise dzentelmenina leian Aive käekotist mõned eurod juurde ja klapitades tsehhi kroonidega maksame arve ära. Jätan 40kš ka jootrahaks, millepeale kelner hoopis sõbralikumalt teatab, et loomulikult me ei pidanudki sildist aru saama, kuna see ainult tsehhikeelne on...

Prahast kiviga visata on kuulus koht, nimega Karlovy Vary. Käisime seal lõunat söömas - linn pole just kole aga erilist muljet ei avalda. Mulje rikub eriti ära restoran "Charlie", kus umbkeelne kelner toob mulle ilma kartuliteta prae ja väidab, et ma olen ise selles süüdi. Tõestuseks näitab oma märkmikku, kuhu ta midagi umbkeeles sirgeldanud oli. Koka umbkeelsusest ei oska kommenteerida aga armunud oli ta kindlasti - Wielizckas seinte lakkumine ei olnud ka nii soolane kui see praad. Magustoiduks tellitud pannkooke on sealse kultuuri järgi parim süüa lusikaga (kirve) arve peab loomulikult tasuma sulas. Jätame umbes 400 kroonise arve juures 3 kr jootraha (täpsemalt ei leidunud...) - kelner tänab meid õlise käepigistusega.
Aive kirjeldab Karlovy Varyt kui fantastilist kohta - "Kui sul ei ole tõesti midagi teha ja sa tahad lihtsalt aega ja raha raisata ja mõttetus urkas ringi kolada - siis on see fantastiline koht selle jaoks"

- Poznan on vaat, et vingem kui Krakow. Prahast Tartusse sõidame rahulikult - ööbides Poznanis, Gdanskis ja Kaunases. Gdansk ja Kaunas ei ole eriti mainimistväärt, ent Poznan jätab sügava mulje. Tänavakohvikutes voolab õlu ojadena ja vanalinn on väga kena. Leidsime maailma ilusaima kiriku, kuhu sissepääs vist päris legaalne ei old aga meid lubati paariks minutiks siiski ringi vaatama õhtul. Aive klõpsis lakkamatult fotokat ja avastas alles kirikust lahkudes, et see ei olnud sisselülitatud :)

- Last but not least - Läti.

Esiteks. Via Baltical, umbes 10 km Leedu piirist on söögikoht nimega Pit-Stop. Mingi tankla on seal juures ja suur plastikust lehm veab vankrit...
Seal on eestikeelne menüü, 3 lati eest pakutakse kobedat lõunakomplekti ja ülse on tegu mõnusa kohaga. Magustoit "Pit-Stop" ei ole küll oma hinda (3LS) väärt, kuna koosneb jäätisest ja paarist puuviljast, ent muidu väga vinks vonks. Kui kõht tühi Leedu-Läti piiri kandis, siis see on vaieldamatult parim koht selle täitmiseks.

Teiseks. Ragana on väike asula Riia ja Valmiera vahel - sealt Tartusse on natuke vähem kui kahe tunni tee. Riia poolt tulles läheb "linna" lõpus tee allamäge ja tundub, et asula on lõppenud. Maju enam pole, GPS näitab piiranguks 90, mingi kohalik krt venib ees 80-85 vahel...
Igati loogiline on heal sirgel maanteel 85-ga venivast autost mööda sõita, eriti kui kodu juba silme ees paistab peale pikka reisi. Kiiruse ületamine on muidugi patt, mida üritan vältida, ent natuke läks mööda sõites siiski üle. Kahe autoga Läti Vabariigi Julgestuspolitsei arvas, et seda on siiski rohkem kui natuke, kuna tegelikult on tegu ikka veel asulaga...
Minu üllatumine ja politseinike irvitamine sobisid hästi kokku. Seega, protokolli läks Läti keeles (lisaks muudele hieroglüüfidele): "sõitis 105 km/h asula piires. arvestades mõõteviga 3km/h, ületas lubatud maksimaalset sõidukiirust mitte vähem kui 52 km/h."
Mis edasi saab ei tea - protokollis on märgitud mingi Riia kohtu aadress, kus asja arutama hakatakse ja väidetavalt peaks mulle mingi paber postiga saadetama. Ja kuigi Läti seaduste järgi saab 50+ ületamise eest kuni 6 kuust aresti kohandada, siis mind ilmselt vangi ei panda ja tundub, et juhiluba ei saa ka peatada siiski. Aga mis tegelikult saab ei tea - ilmselt närin veel mitu nädalat küüsi ja ootan kirja naabervabariigist. Kuna olen üldiselt ikka korralik liikleja ja tegu oli ilmselge eksitusega, siis millegi muu kui karmavõlaga ma seda selgitada ei oska:)


EDIT@30.07.2010:

Täna hommikul ärkasin enne kukke ja koitu (8:50) uksekella peale. Uksetaga oli postiljon, kes toimetas mulle kätte tähitud kirja. Kiri on valdavalt arusaamatus keeles, kuid sisuliselt tahab menetleja Nazarovs mulle öelda, et iga ületatud kilomeetri eest saab lätis 40,3 krooni trahvi ja juhtimisõigus LÄTI PINNAL peatatakse 39 tunniks.
Minu karisturegister on endiselt puhas ja jätkan eeskujulikku liiklemist !