Jah - kolmeteistkümnendat korda Mehhikos käidud. Seekord olid Aive ja Karel ka kaasas - osaliselt seepärast ei jõudnudki kohapealt blogi täiendada. Ja noh - tegelikult ongi ju Mehhiko reiside blogimine peamiselt selleks, et teaks lugeda, mitu korda pliiatsiteritajate armeega lahinguid peetud on...
Tagasijõudmisest on küll alles kolm päeva möödas aga vaikselt hakkab juba ununema. Mõned märkmed siiski:
* Nohuse lapsega 26h jutti reisida ei olegi nii lahe kui tundub. Karel oli üldiselt väga tubli ja pidas isegi hästi end üleval - aga kui teha kolm lendu järjest (viimane neist 12h) ja kinnise nina tõttu on iga õhkutõus ja maandumine valusad, siis arusaadavalt ei ole tuju väga hea. See oli vist esimene kord kus ma pika ülelennu ajal ei lugenud mitte midagi, ei vaadanud ühtegi filmi, ei maganud kordagi...
Kohale jõudes olid lennujaamas muidugi jõhkrad passikontrolli ja -tollisabad. Trügisime viriseva lapsega natuke mööda ja saime ca 1.5 tunniga maale (muidu oleks vast 3h läinud). Liiklus seevastu sujus ülihästi ja poole tunniga olime Newtonis.
* Tunnike peale kohalejõudmist juba magasime. Esimese öö uni oli 4-5 tundi ja siis ma veel ei teadnud, et see saabki selle nädala normiks. Karel alles tutvus ajavahe kontseptsiooniga ja esimestel päevadel pidas sobivaks nii kolme ajal öösel ärgata. Ja kuna üksi üleval olla on igav, siis on mõistlik ka emme-issi üleval hoida. Hommikuks tuli jälle uni peale ja siis võis rahulikult edasi magada (või noh - kuidas keegi - mina läksin hoopis tööle). Huvitaval kombel viljeleb ta täpselt sama reziimi (3-4 ajal öösel mõneks tunniks üleval) ka Eestis nüüd. Ma väga loodan, et see muutub.
* Kohapealne elu-olu oli minu jaoks tavaline, Aive ja Kareli jaoks ilmselt mitte niiväga:) Minu päevad möödusid peamiselt tööl, nemad olid enamjaolt Newtonis ja päevitasid rõdul või käisid pargis oravaid taga ajamas. Vahepeal oli meil ka paar ühist vaba päeva (1. ja 2. nov on Mehhikos hingedepäeva vms tõttu vabad) - selleks ajaks rentisime auto ja:
* Kõigepealt käisime Luisi juures hingedepäeva/halloweeni peol. Nõue oli, et kõik külalised peavad olema kostüümis / maalitud. Kareli ja Aive lasime Chapultepeci pargis pandaks ja liblikaks maalida, mulle ostsime Sorianast eriti rõveda seamaski. Pidu tähendas laua ümber istumist, lobisemist ja söömist. Õhtu staar oli kahtlemata Taavi, kes leidis omale palju uusi sõpru (ja kelle kohta Luis paar päeva hiljem küsis, et kas tema pohmakas hakkab taanduma juba :)
* Järgmisel päeval käisime Teotihuacanis. Mexico Citys oli sombune ja 15 kraadi aga püramiidide juures otse loomulikult kõrvetav päike. Ostsime küll peavarjud ja üritasime mõistlikult käituda aga siiski saime kõik mõõduka päikepõletuse. Muidu olid püramiidid muljetavaldavad ja veel muljetavaldavamalt sai hõbeda ja muu pudi-padi müüatega seekord tingida. Rekordiks 250 peeso eest soetatud 6 (kuus!) hõbedas käevõru - algselt taheti 150 peesot tükist...
* Viimasel "vabal päeval" käisime La Ciuda Delas enne auto tagasiviimist. Selle kohta ei olegi nagu midagi kirjutada...
* Tagasilend oli NYC kaudu, kusjuures 1 öö olime seal kohapeal. Sisuliselt mahtus päevaplaani Century21 külastamine (ostsime kohvri ja selletäie riideid) ja pooletunnine jalutuskäik Central Parkis. Tormist eriti märke enam polnud kui kütusekriis välja arvata. Ja võibolla see ka, et tänaval oli keskmisest rohkem prügikotte - ilmselt siis prügivedu päris veatult veel ei toiminud.
Kojujõudmine läks igatahes sujuvamalt kui minek. Üle USA tulles on lennud lühemad, ülelend toimus öösel, Karel oli terve jne. Aga sellest hoolimata tahaks nüüd mõnda aega kodus olla ja reisimist vältida:)
Tagasijõudmisest on küll alles kolm päeva möödas aga vaikselt hakkab juba ununema. Mõned märkmed siiski:
* Nohuse lapsega 26h jutti reisida ei olegi nii lahe kui tundub. Karel oli üldiselt väga tubli ja pidas isegi hästi end üleval - aga kui teha kolm lendu järjest (viimane neist 12h) ja kinnise nina tõttu on iga õhkutõus ja maandumine valusad, siis arusaadavalt ei ole tuju väga hea. See oli vist esimene kord kus ma pika ülelennu ajal ei lugenud mitte midagi, ei vaadanud ühtegi filmi, ei maganud kordagi...
Kohale jõudes olid lennujaamas muidugi jõhkrad passikontrolli ja -tollisabad. Trügisime viriseva lapsega natuke mööda ja saime ca 1.5 tunniga maale (muidu oleks vast 3h läinud). Liiklus seevastu sujus ülihästi ja poole tunniga olime Newtonis.
* Tunnike peale kohalejõudmist juba magasime. Esimese öö uni oli 4-5 tundi ja siis ma veel ei teadnud, et see saabki selle nädala normiks. Karel alles tutvus ajavahe kontseptsiooniga ja esimestel päevadel pidas sobivaks nii kolme ajal öösel ärgata. Ja kuna üksi üleval olla on igav, siis on mõistlik ka emme-issi üleval hoida. Hommikuks tuli jälle uni peale ja siis võis rahulikult edasi magada (või noh - kuidas keegi - mina läksin hoopis tööle). Huvitaval kombel viljeleb ta täpselt sama reziimi (3-4 ajal öösel mõneks tunniks üleval) ka Eestis nüüd. Ma väga loodan, et see muutub.
* Kohapealne elu-olu oli minu jaoks tavaline, Aive ja Kareli jaoks ilmselt mitte niiväga:) Minu päevad möödusid peamiselt tööl, nemad olid enamjaolt Newtonis ja päevitasid rõdul või käisid pargis oravaid taga ajamas. Vahepeal oli meil ka paar ühist vaba päeva (1. ja 2. nov on Mehhikos hingedepäeva vms tõttu vabad) - selleks ajaks rentisime auto ja:
* Kõigepealt käisime Luisi juures hingedepäeva/halloweeni peol. Nõue oli, et kõik külalised peavad olema kostüümis / maalitud. Kareli ja Aive lasime Chapultepeci pargis pandaks ja liblikaks maalida, mulle ostsime Sorianast eriti rõveda seamaski. Pidu tähendas laua ümber istumist, lobisemist ja söömist. Õhtu staar oli kahtlemata Taavi, kes leidis omale palju uusi sõpru (ja kelle kohta Luis paar päeva hiljem küsis, et kas tema pohmakas hakkab taanduma juba :)
* Järgmisel päeval käisime Teotihuacanis. Mexico Citys oli sombune ja 15 kraadi aga püramiidide juures otse loomulikult kõrvetav päike. Ostsime küll peavarjud ja üritasime mõistlikult käituda aga siiski saime kõik mõõduka päikepõletuse. Muidu olid püramiidid muljetavaldavad ja veel muljetavaldavamalt sai hõbeda ja muu pudi-padi müüatega seekord tingida. Rekordiks 250 peeso eest soetatud 6 (kuus!) hõbedas käevõru - algselt taheti 150 peesot tükist...
* Viimasel "vabal päeval" käisime La Ciuda Delas enne auto tagasiviimist. Selle kohta ei olegi nagu midagi kirjutada...
* Tagasilend oli NYC kaudu, kusjuures 1 öö olime seal kohapeal. Sisuliselt mahtus päevaplaani Century21 külastamine (ostsime kohvri ja selletäie riideid) ja pooletunnine jalutuskäik Central Parkis. Tormist eriti märke enam polnud kui kütusekriis välja arvata. Ja võibolla see ka, et tänaval oli keskmisest rohkem prügikotte - ilmselt siis prügivedu päris veatult veel ei toiminud.
Kojujõudmine läks igatahes sujuvamalt kui minek. Üle USA tulles on lennud lühemad, ülelend toimus öösel, Karel oli terve jne. Aga sellest hoolimata tahaks nüüd mõnda aega kodus olla ja reisimist vältida:)
