Friday, December 2, 2011

Tähelepanekuid Riyadhist

Asjad sujuvad endiselt insallah. Tööasjad ei edene, insallah, ilm on endiselt külm (10-15 kraadi) insallah ja keskmine kopp on ees juba siinviibimisest. Insallah.

Üpris adekvaatset artiklit Saudi elu kohta lugesin täna. Tuleviku tarbeks siia ärakiri:

Saudi Araabia naiste autorooli lubamine ahvatleb neid seksima, propageerib pornograafiat ning tekitab rohkem homoseksuaale, leiavad konservatiivsed islamivaimulikud.

Saudi Araabia kõrgeima usunõukogu Majlis al-Ifta' al-A'ala akadeemikud väitsid, et reeglite lõdvendamine viib vältimatult olukorrani, kus enam ei ole neitsisid, vahendab Daily Telegraph.

Akadeemikud, kes töötasid koos konservatiivse Kuningas Fahdi ülikooli endise professori Kamal Subhiga, jõudsid sellistele järeldustele raportis riigi seadusandlikule kogule šuuranõukogule.

Raportis hoiatati, et naiste autorooli lubamine paneb vohama prostitutsiooni, pornograafia, homoseksualismi ja abielulahutused.

Väideti, et kümme aastat pärast keelu kaotamist ei oleks Saudi Araabias enam ühtki neitsit.

Teistes moslemiriikides, kus naistel lubatakse autot juhtida, olevat moraalset allakäiku juba näha.

Professor Subhi kirjeldas, kuidas ta istus kohvikus ühes teises Araabia riigis, kus „kõik naised vahtisid teda“. „Üks tegi žesti, mis väljendas selgelt, et ta on saadaval,“ ütles Subhi. „See on see, mis juhtub, kui naistel lubatakse autot juhtida.“

Autoroolist tabatud naisi ootab Saudi Araabias ihunuhtlus. Näiteks septembris tabati Jeddahis autot juhtimas 34-aastane Shaima Jastaniya, kellele määrati selle eest kümme piitsahoopi.

Praegu arutab Saudi Araabia valitsus ettepanekut, millega keelataks naistel, kes juba niigi peavad suurema osa kehast kinni katma, isegi oma silmade näitamine, kui neid peetakse liiga ahvatlevaks.

Üpriski pädev jutt - aga mulle jäi natuke ebaselgeks, kuidas homoseksuaalsus levima hakkaks selle tulemusena. Kas naised hakkavad autoga eest ära sõitma ja mehed, kes maha jäävad...uhh..las ta olla.

Üldiselt on siin usutavade jälgimine au sees tõesti. Naised vist istuvadki kodus päevad läbi ja käivad ainult õhtuti koos meestega väljas (kui mehed viitsivad). Söögikohtades on igal pool eraldi sissepääs meestele ja peredele (st naistele koos meestega). Minujaoks oli aga uudis, et üksikud mehed ei ole ka pühad - näiteks peale 6-t õhtul ei tohi nad kaubanduskeskustesse siseneda (kuna võiksid "tüli teha" peredele, st naistele). Kuna mingit muud meelelahutust peale poodides jõlkumise nagunii ei ole siis tundub üsna nukker värk.

Arusaadavalt on ka palvetamine igapäevane tegevus. Vähem arusaadav oli see palveaegade loogika aga õnneks juhatati mind selle abilise juurde - loogikast ei saa endiselt aru (peale päikse tõusu ja loojangu palvete) aga vähemalt oskan nüüd söögiaegu planeerida. Nimelt ei tohi palveajal äritegevust teha (kohalik Mupo tuleb ja teeb trahvi kohe!) - seega kõik restoranid ja poed pannakse kinni selleks ajaks (pool tundi kuni tund korraga). Nagu eilsest õhtust kogemus näitab, siis välismaalastel lubatakse küll edasi süüa kardinate taga ja vajadusel saab tagaukse kaudu ka lahkuda.

Kuna ma ise praktiliselt kuskil mujal peale kontori või hotelli ei viibi, siis mitmeid siinse elu aspekte kogen pigem ajalehe vahendusel. Mõned lõigud viimase paari päeva lehtedest:

- Saudi pangad on selle aasta esimese kuue kuuga eraisikutele 217.5 miljardit riaali laenu andnud. see teeb siis umbes 44 miljardit eurot.

- Mekkas lõhuti maha sadu ajaloolisi hooneid (või noh, mis ajaloolisi - kõiges mõnesaja aasta vanuseid), et uut teed ehitada. Samas paar päeva hiljem on artikkel, kus Mekka kuberner otsib maavargaid.

- Ühe Saudi mehe naine ja tütar on müstiliselt kadunud oma kodust. Politsei uurib asja jne aga õnnetu härra Yazeed on arvamusel, et nende etiooplannast teenija on kasutanud musta maagiat.

- Saudid on avastanud, et Facebook tekitab sõltuvust ja üha rohkem firmasid on hakanuds seda lehekülge tööjuures blokkima. Ma olin siiralt üllatunud, et seda riiklikul tasemel tehtud ei ole.

- Valik tutvumiskuulutusi (muutmata kujul):

1. Hyderabad-based Sunni Muslim Parents seek alliance for their daughter aged 22 yars, 5'6'', fair, sharp features, B.Tech (ECE) and presently working. Looking for boy with good family backround, well settled and must have pursued B.Tech/MS/MBA.

2. Sunni Muslim parents seek alliance for their daughter, age 25 years, 5'2'', M.Sc, beautiful and religious (Hijab), resident of Riyadh. Boy should be religious, well educated and settled either in KSA or USA.

3. Pakistani Syed Sunni parent seek alliance for their daughter, age 30 years, 5'4'' BA, smart, religious and beautiful. We are looking for graduate religious family boy. Only decent families can contact!

Paistab, et ilma kõrghariduseta siin ei saa.


3068 minutit veel !







Monday, November 28, 2011

السلام عليكم

Kuningriigis on 7 kraadi sooja ja sajab vihma, kohalikud on seepärast mõõdukalt närvis. Autod sõidavad ohutuledega ja aeglasemalt kui tavaliselt. Samuti nägi tänahommikune taksojuht vihma ilmselt esimest korda ja tegi kõik endast oleneva, et seda tunnet pikendada. Ta ei olnud ilmselt autos soojenduse ja klaasipuhurite nuppe varem kasutanud, seega ta pidaski parimaks lahenduseks vihma korral keerata puhur kinni ja hoida akent praokil. Selle tulemusena oli esiklaas nii udune, et hoolimata aegajalt kaltsuga nühkimisest ei näinud ta eriti midagi. Aga sellest hoolimata jõudsime ilma vahejuhtumiteta kontorisse ja järjekordne kummivenitamine, sry tööpäev Saudi Araabia Kuningriigis võib alata.

Jõudsin siia reede õhtul ja järgmisel esmaspäeval olen kodus - seega kokku 10 päevane reis on poole peale jõudnud. Tööalaselt lähevad asjad tavaliselt - kohalikud venitavad, toolid varastatakse ära kontoris kui silma peal ei hoia, ülemused ärrituvad kergesti ja juba esimesel päeval hakati rääkima siiajäämise pikendamisest - same shit, different timezone.
Kultuuri mõistes on siin natuke huvitavam. Mehed kannavad kleite, hotelli äratuskellal on valik "ärata Koraaniga" ja restoranis tuleb toitu näpuvahelt süüa.

Esmased tähelepanekud on järgnevad:


- Riyadh on ilma naljata "business only destination". Kohe mingit nalja ei ole!


- Kingdom tower meenutab küll pudeliavajat, ent tegu ei ole siiski õlletehasega :( Samas 300m kõrguselt avaneb päris hea vaade ja mõnekümne sekundiga üles-sõitev lift on vist tõesti üks maailma kiiremaid.

- Tänavapildi järgi võiks arvata, et naiste ja meeste suhe on siin umbes 1/10.000.

- Bensuliiter maksab umbes 0.1€. Supermarketis on praegu pakkumine, et ostes 0.5€ eest Snickersi saad 1 L benssu tasuta kaasa (siiski kupongi, mitte kassamüüja ei tangi pudelisse)

- ilma autota liikuda EI SAA. 3 km tee läks jalgsi ca 1h (autode vahel ukerdades ja kuni poolemeetriseid astakuid ületades)

- söök on hea ja odav, aga söögikombed on tavatud. Näppude vahel kanakonte närida ja plastlusikaga riisi kõrvale süüa pole siiski päris minu teema.

....jätkub.....

Saturday, June 4, 2011

Koju!

Nonii - viimased tunnid Mehhikos seekord.Teen Luisi juures aega parajaks - tunnikese pärast viskab ta mu lennujaama. Lend tõutab tulla "mõnus" - Mehhiko->London Heathrow->bussiga vms Gatwicki->Riia->Tartu. Ideaalne viis pühapäeva veeta :)

Viimane nädal on päris valus olnud. Paar päeva tagasi sain hakata niimoodi särki kandma, et ei hammusta huulde koguaeg. Seljakotti ei saa siiamaani kanda. Selg sügeleb hullult ja nahk eemaldub (kuni peopesa suuruste tükkidena). Nii hullu päiksepõletust pole mul kunagi olnud ikka.
Kusjuures tagantjärgi nägin uudistest, et inimesi hoiatati just eelmisel nädalavahetusel eriti intensiivse UV kiirguse eest ja soovitati päikest vältida. Ja no minul oli muidugi vaja 5h ilma igasugute kaitsevahenditeta basseinis hullata....

Tööalaselt on reis olnud "mehhikopärane" - plaanitud asjadest jäi enamik tegemata, koosolekud lükkusid tundide ja päevade kaupa edasi jne. Samas mitmed muud olulised asjad said tehtud ja mõne suurema vorstiga saime sõpradeks - niiet kokkuvõttes pole väga viga.
Telceli ja Ericssoni kontor on nüüd koos ühes kompleksis - Plaza Carsos. See on Polancost kiviviske kaugusel (Antara kino taga) ja meie jaoks päris mugav. Jalgsi 20 min tee (kahjuks enamikel päevadel pidin taksoga käima kuna päike tappis ja lillad kestendavad õlad ei kanna veel seljakotti). Kontor on seest natuke viisakam aga põhimõtteliselt ikka sama värk - samad sinised vaheseinad on vanast kontorist kohale toodud ja toolide ja võrgukaablitega on endiselt kööga. Samas maja on suurem ja pliiatsiteritajaid mahub rohkem - niiet ju see on ikka hea muutus.
Samas kompleksis on ka suur Carlos Slimi erakogu muuseum - igast mündid ja maalid jms. Tundub, et tal oli kodus terve hunnik asju, mis ära ei mahtund aga naine ei luband ka ära visata - eks ta siis ehitaski selle muuseumi ja kontorite kompleksi. Ühe hoone ülemisel korrusel on Slimi kontor väidetavalt. Helikopter maandus sinna katusele paar korda päevas, samas lõuna ajal kohalikus food-courtis teda küll ei paistnud - niiet ei saa kinnitada, kas ta päriselt ka päevad seal veedab.

Muid suuri muudatusi Mehhikos silma pole hakand. Hinnad on märkimisväärselt tõusnud - alla 100 peeso ei saa mingit lõunat ikka (pigem peaks arvestama 150-ga, 1 peeso == 1 eek). Toidupoes on ka mõistlik hindu vaadata - kui paar aastat tagasi tõstsid suvalisi asju korvi ja ikka tuli odavam kui eestis siis nüüd on kohati isegi kaks korda kallimad asjad. Takso ja majutuse hind on samas üsna sarnane varasemaga - seega kokkuvõttes on eurooplasele Mehhiko endiselt üsna taskukohane.

Selleks korraks kõik. Ehk järgmisel aastal jälle....

Sunday, May 29, 2011

undecima Vez

Olen jälle Newtoni korteris. Seekord oleme neljakesi - peale minu üritavad Mehhiko pliiatsiteritajatega asju ajada ka Riho, Kasper ja Juan. Hetkel ei ole just reisi tipphetk - sain eile väga rämeda päiksepõletuse - näost hakkas nahk kooruma juba eile õhtul, selg on muutunud punasest lillaks ja õlgadele hakkab tekkima koorik. Lamada ei saa ja särki ma lähipäevil selga ei pane (eks näis, mis homme kontoris arvatakse)!
Ära põlesin el Rollos - see on veepark umbes 140 km pealinnast. Eile hommikul lõpetasin hommikuse ringi (üritan Chapultepeci pargis jooksmas käia hommikuti) autorendis, kust (pärast pooletunnist pead vastu seina tagumist) lahkusin uue Ford Fusioniga. See on päris suur sedaan ja jäitab täitsa auto mulje. Kahjuks see mulje kaob kiirelt kui kiirendada üritada - gaasi vajutamisele järgneb 2-sekundiline ooteaega, mille tulemusena annab rensessansiaegne automaatkast mootorile käsu uriseda. Auto ei lase ennast urinast liigselt segada ja hakkab soliidselt ja rahulikult liikuma, mitte ei allu juhi "ma jõuan ilusti siit läbi lipsata" provokatsioonidele.
Sinnasõit võttis 3 tundi - usaldasime GPSi ja keerasime umbes 60km linnapiirist Acapulco maantee pealt ära. Peagi olime jõudnud kahtlastesse kolkaküladesse, kus iga mõnekümne meetri taga on lamav politseinik ja teeääres pargivad eeslid vaheldumisi hobustega. Pärast 1.5-2 tunnist seiklust näitas GPS, et hakkame kohale jõudma. Suhtusime sellesse mõõduka irooniaga - olime mingis tolmuses kolkas, auklikul teel, liiklust eriti ei paistnud (peale jalakäija kiirusega sõitvate busside) - no mitte miski ei viidanud, et läheduses peaks suur veepark olema. Aga tõesti-tõesti - järsku oli teepeal putka, kus parkimise eest pidi maksma ja mõnisada meetrit hiljem olime jõudnud keset pärapõrgut asuva oaasini.
Park on päris pädev - torusid ja basseine jagub igale maitsele. Näiteks saab "võimlemismati" peal pea ees 45-kraadisest kanalist alla lennata. Või siis väga kiire vooluga kanalis surfata (seisad libeda põranda peal ja põlvini vesi kannab edasi - lumelaua tunne selleks mõneks sekundiks, kui püsti saad:) Või siis torus surmasõlme teha. See viimane on päris huvitav - langed pea püstloodis, et hoog üles saada ja siis viib toru ülesse ja keerab üle pea. Nägime kuidas üks neiu sinna kinni jäi - jõudis üles tagasi, ent hoog ei olnud piisav ja libiseski "surmasõlme" põhja tagasi. Abilised päästsid ta seal oleva luugi kaudu küll üsna ruttu välja, ent me siiski loobusime. Päris toredad olid igasugused parvede või rõngastega laskmise torud, ent kohati arusaamatud reeglid tegid nende kasutamise keeruliseks. Nimelt peab rõnga peal olema täpselt niipalju inimesi kui on kohti - ja kui on vähem, siis "adios gringos!". Stabiilsuse tagamine on ilmselt ettekääne, kuna näiteks 30 ja 130 kilone sobivad suurepäraselt näiteks 2-kohalise eri otstesse. Enamus ongi kahe või neljakohalised - meid oli kahjuks kolm (Juan ei saanud kahjuks tulla, kuna väljutas öö läbi õhtusööki ja oli hommikul näost ikka veel valge) ja seega jäidki mitmed asjad proovimata.
Üldiselt on el Rollo täitsa meeldiv koht - oleks ainult asukoht natuke loogilisem....

Teel Mehhikosse peatusin poolteist päeva ka New Yorkis. Kuna sinnaminek selgus paar päeva enne reisi, siis oli natuke raskusi mõistliku öömaja leidmisega. Lõpuks sain siiski hiinalinna "semi-private" toa. Tegelikult peab tuba olema jutumärkides - tegu on 2x1.1m suuruse kuudiga, kus on on voodi ja selle servas 30cm ruumi asjadele. Pealt lahti, võrguga kaetud...ja selliseid on umbes 85tk ühes (mitte eriti suures) ruumis. Aga noh - 50 usd öö täiesti kesklinnas on NYC kohta hea diil ja ega mul muud peale voodi vaja oldki. Liiga usaldusväärne see koht siiski ei tundunud ja läpakat pidin koguaeg kaasas kandma. Probleemiks osutus see siis, kui tahtsin jooksma minna - hotellis seifi ega kappe pole ja näiteks bussiterminal ka enam sellist teenust ei paku. Leidsin mingi väikse pakihoiu siiski (36. tänav, 8 ja 9 avenüü vahel), mis mu maist vara valvama oli nõus.
Central Parkile jooksin tiiru peale peaaegu. Ma ei lasknud ennast sellest segada, et siltide järgi valepidi liikusin ja kõik vastu tulid. Samuti on väike äraeksimine ja sealsele järvekesele 2 ringi pealetegemine ilmselt igati normaalne turisti puhul. Igatahes 11.2km tuli ring. Tehtud!

Friday, January 28, 2011

Viimane päev Pärsias

Täna on vaba päeva ja ülendan selle logelemise kauniks kunstiks. Vähemalt nädalajagu pole saanud välja magada ja lihased on eilsest veel väga valusad. Seda sellepärast, et eile käisime Mehdi ja mõnede tema sõpradega Dizinis.


Üldiselt Madise aastatagune kogemus kirjeldab olukorda üsna adekvaateselt ja ma ei hakka pikemalt heietama.


Ma sõitsin seekord suuskadega ja jäin üllataval kombel isegi ellu. Viimane täispikk laskumine (ülevalt tipust kõige alla - ca 4-5km, kõrguste vahe 1 km) võttis küll väga läbi, kuna ei oska väga suuskadega sõita veel ja raiskan metsikult pidurdamise peale energiat. Lähen homme Austriasse ja jään nädalaks - vast seal saab suusatamise paremini selgeks:)


Ja ongi kõik - 5h pärast suundun lennujaama ja homsest algab suusapuhkus Ischgl-is. Tööasjad said üpris viisakasse seisu ja üleüldse vist võib selle Iraani reisiga rahule jääda.

Ja lõpetuseks mõned tähelepanekud/infokillud veel viimastest päevadest:


- Bensiin on siiski natuke kallim kui ma arvasin - 400 toomanit on eritariif, taksod jms. Tavainimesed peavad umbes 700 maksma liitri eest.

- Kinnisvarahinnad on jõhkrad ja kohalike jaoks on üldse kõik jube kallis. Näiteks normaalne 50m2 korter, magalarajoonis, ca 10 km kesklinnast maksab umbes 130 tuhat eurot.

- Autod on ka jõhkralt kallid. Üks /// tüüp ostis just kasutatud Renault Megane (2006), manuaal ja muidu peaaegu plank - 14 tuhat eurot. Eriti kallid on imporditud autod - tollimaks on 100% auto maksumusest. 90% autodest, mis siin ringi vuravad on kohapel koku pandud (uuematest on neil näiteks Mazda 3 kohalik tootmisliin)

- Mošeedel on 2 torni kõrval sellepärast, et see sümboliseerib ülestõstetud kätega liidrit (keskmine kuppel on "pea" ja 2 torni "käed"). Imam Kohmeini mošeel on aga 4 torni ümber. Võibolla tõstis tema jalad ka üles.

- Naised saavad maalt lahkuda ainult siis kui nad on abielus või neil on isa luba (a´la notariaalne, igatahes pidi ilge keberniit olema ka siis kui paps nõus on).

- Sealiha veetakse ikka usinasti sisse, peamiselt Armeeniast. Mingitele vähemustele mingitel tingimustel on see isegi vist lubatud. Igatahes mitmetes väiksemates restoranides pidi head seapraadi pakutama. Menüüs loomulikult ei ole, niiet pead teadma parooli - "metssiga". St, tuleb öelda, et tahad"wild boar steak-i" ja kui neil on siis tuuaksegi (harilikku siga). Kui kõvasti "pork" kisad siis muidugi ei saa midagi.

- Põllumajanduslik dzihaad on jälle esiplaanil! Southern Kerman Agricultural Jihad Department ranked sixth nationwide last year in terms of implementing under-pressure irrigation systems! (Tehran Times)

Järgmise korrani!

Wednesday, January 26, 2011

Pidu

Viimased neli päeva on 13-17h tööpäevad olnud ja midagi väga huvitavat juhtunud ei ole. Tööasjadega on päris hästi - eile sai ATP tehtud ja täna ongi viimane päev kontoris:)
Eelmisne nädalavahetusel (N-R) oli peaaegu vaba - vist olin neljapäeval ainult 8h kontoris. Kennedy (kohalik kõige tähtsam projektijuht, Nigeeriast) oli ka tööl ja kutsus mind õhtuks ühe oma sõbra sünnipäevale kaasa. Kuna olin sel ajal haige ja lauanurgal oli coldrexi tablettide leht, siis küsis ta ka murelikult, et kas ma ikka juua saan kui rohtu võtan...
Ah et selline kinnine põrandaalune pidu, millistest kohalikud varemgi rääkind on? Palju mõtlemisaega ei olnud vaja!

Kennedy sõber elas kuskil kaugel, tundmatus linnaosas, vanas ameeriklaste poolt ehitatud majas. Enne islamirevolutsiooni (1979) olid ameeriklastega suhted head ja koostöö sujus. Šahh tahtis Teherani teha Manhattani sarnase kõrghoonete linnaosa ja see maja oli üks selle aja pärandeid. Vast 20-30 eriti kõrget korrust (ca -56m) - sealhulgas koridorid on täiskõrged ja korterid on kahekorruselised. Ameerika stiili tuleb vist sellest, et see on raiskab ruumi - aga korterite planeering tundus üpris mugav olevat.
Peol oli umbes 20 inimest. Enamik 30ndates, paar väikest last ja mõni vanem inimene (näiteks sünnipäevalapse vanemad). Sellise demograafilise info põhjal võiks eeldada, et tegu on vaikse istumisega, ent tegelikkuses meenutas pidu kõige rohkem "hilisteismeliste läbu". Häirivalt kõva tümakas (nii lääne kui kohalik), ülemeigitud naised, seosetu ringikargamine (mida ööklubides nimetatakse vist tantsimiseks), rohkelt jooke jne.
Huvitavad välismaalased on sellistel üritustel alati teretulnud. Nii musta kui valge nahavärviga inimesed on siin "eksootilised" ja on suur au sellist imelooma oma peol võõrustada. Ja no kui Kennedy minu kaasa võttis, st - neeger tuli koos valge mehega - siis oli kohalikus mõistes tegu jackpotiga. Kõik tegid minuga koos pilti, kui klaasi korraks käest toetasin, siis murdosas sekundi väitel oli see jälle täis valatud jne.

Joogiks pakuti punast ja valget (loe: tumepruuni) koduveini ja midagi grappa laadest. See viimane oli ka isetehtud ja liigitasin selle kategooriasse "sulaselge mürk". Nii mõnigi külaline, kes seda pruukis oli õhtuk lõpuks üpris joviaalses tujus (ja ma ei taha mõeldagi, mis nad hommikul tundsid). Koduvein oli..noh...joodav lahja peet :) Ma tarbisin seda vast nii 4-5 klaasi ja kesköö kanti hotelli jõudes näitas alkomeeter 0,21 promilli (juhuslikult jäi kotti ja sattus kaasa). Ja ummistunud peldik tehti ka järgmisel päeval korda....

Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis homme suusatan Dizinis.

Tuesday, January 18, 2011

elu-olu Pärsia moodi

Tööl käin bussiga. Hotell on Tajrishi väljaku lähistel ja kontor endiselt Saei pargi kõrval - seega on tööle jõudmiseks 2 võimalust:

- taksoga, pikema ringiga (ca 12 km), rohkete ummikutega, umbes tunniga

- bussiga, otse mööda Teherani tähtsaimat tänavat Vali Asri pidi kulgevat busside erirada (ca 9km), väheste ummikutega, umbes pole tunniga.

Kontoris vangutatakse teist päeva pead, et ma bussiga sõidan. Välismaalane, farsi keelt ei räägi (ja ammugi ei loe), üksinda, bussiga...ja elusalt kohal!
Midagi väga keerulist siin tegelikult ei ole. 90% busse sõidab otse mööda Vali Asri pidi ja väga eksida ei saa. Kindluse mõttes olen bussijuhi käest tervituseks küsinud ka vastavalt "Tadžrish?" või "parke saai?" ja vastavalt reaktsioonile ka peale läinud.
Bussid on keskelt pooleks jagatud - esimene pool (keskmise ukse keskelt või lõõtsaga bussidel lõõtsast alates) on meestele, tagumine naistele. Mehi sõidab oluliselt rohkem, seega tihtipeale on esimene ots pungil täis ja taga pooled kohad vabad.
Pileteid ei ole - raha tuleb otse bussijuhi kätte anda. Sõidu eest makstakse mahaminnes, niiet igas peatuses ronib bussijuht esiuksele ja tagumistest ustest väljujad sibavad ette maksma. Mõnikord korjab raha mõni abivalmis reisija bussijuhi eest. Allah on ainuke kontrollija ja üldse on see sõiduraha rohkem statistika jaoks vist - üks sõit maksab 1000 riaali ehk 7,2 senti (ehk umbes 1 kroon). Mõned hinnanäited veel:

-10km taksoga - 50.000 riaali ~3.6€
- 1 liiter bensiini - 4000 riaali ~ 30 senti
- normaalne lõuna - 45-65.000 riaali ~3-4.5 €
- normaalne õhtusöök - 80-120.000 riaali ~ 6-9 €
- eriti lux ja viisakas õhtusöök peenes restos - 250-300.000 riaali ~ 18-22 €
- väga kena ja viisakas (3*?) apartment-hotell 1 öö: 1.25M riaali ~90€
- 4* hotell kesklinna lähedal 1 öö: 2.6M riaali ~190 €

Majutuse ja söögi hinnad on muidugi põhja-Teherani, ehk siis kõige jõukama piirkonna omad. Tahaks arvata, et mujal on oluliselt odavam. Riaalide asemel kasutatakse siin kõnekeeles enamasti küll tomaneid (=10 riaali). Mugavuse mõttes, et üks null vähem oleks. Lisaks jäetakse mõnikord veel kaks-kolm nulli ütlemata - ehk siis 50 tuhat riaali võib öelda kui "viiskümmend tuhat", "viis tuhat" või "viiskümmend". Kontekstist saab 99% juhtudel küll ilusti aru - ega ikka taksojuhile 35 senti või 35 eurot ju ei paku tunniajase sõidu eest...

Tööasjad mingil määral sujuvad. St - päev otsa paanikat ja (kohalikel omavahel) karjumist aga mõned üksikud asjad isegi võibolla on ühe korra töötanud, teatud klauslitega. Tehniliselt ei ole eriliseks optimismiks põhjust aga minu võõrustajad on aru saanud, et nüüd on vaja liigutada.
Kontoris oli üldse täna palju sebimist ja liigutamist. Näiteks keskpäeval kuulsin püssipauke - on meil kõrval on politseijaoskond ja mingil põhjusel oli ühel politseinikul vaja 5x tulistada keset tänavat. Ma ei tea keda või mida, ent Mehdi nägi aknast püstoliga seadusesilma ja varsti kogunes sinna hulk inimesi. Ma eriti palju ei näinud kuna kohalikud olid akna ees ja ma ei hakand trügima.

No ja tänaseid maavärinaid oli ka tunda- õrnalt-õrnalt laud vibreeris pool minutit. Ma algselt pidasin seda mõneks mööduvaks raskeveokiks vms aga kui Putukas Tbilisist sellest juttu tegi, siis viisin pildi kokku. Eks homme Teharan Timesist loen, palju siis mõõdeti siin.

ایران یکبار دیگر

Teherani südatalv meenutab Eesti varakevadet. Viimastel päevadel on vast 10 cm lund tulnud - öösel on paar kraadi miinust, päeval reeglina 0 ja 5 vahel. See tähendab, et hommikul on kõik kenasti jääs (loe: ma ise ka imestan, et veel konte pole murdnud, siin ei tunta teehoolduse kuntsi) ja õhtuse tänavapildi täpseim kirjeldus võiks olla "sulapask". Porine plöga (mille all on siiski jääd) ja mõnusad lombid. Labidaid ei kasutata kõnniteede puhastamiseks vaid kaevamiseks - näiteks eile hotelli poole sammudes paistis teel süütu lombike- mis mulle umbes poolde säärde ulatus...


Siiajõudmine oli pikk ja vaevaline - autoga Riiga ja sealt lennukiga Riia-Frankfurt-Teheran. Frankfurdi lennujaams olen ma päris mitu korda käinud ja midagi erilist polnud loomulikult ka seekord - kui siis ehk väike numeroloogiline aspekt: see Frankfurti lend oli mul 100-s lend. Ja minu elu esimene lend pea 20 a tagasi, aastal 1991, oli just Frankfurdist.
Iraanis maale pääsemine läks üllatavalt kiiresti - umbes pool tundi peale maandumist olin juba passikontrolli läbinud, pagasi kätte saanud ja umbkeelse idioodi, vabandust - Ericssoni autojuhi hoole all. Autojuht valdas kolme ingliskeelset sõna - "mister", "yes" ja "no". Ta kasutas neid vaheldumisi ja üsna tihti - erilist seost minu poolt räägituga ma ei tuvastanud küll...
Lennujaamast hotelli naabrusesse jõudsime tunniga, hotelli jõudsin umbes tund-poolteist hiljem. Autojuht ei leidnud hotelli, ei saanud aru mu (ericssoni poolt saadetud) hotelli-info väljaprindist, tahtis minu telefoni pealt helistada, nõudis rohkem raha kui kokku lepitud ja ei andnud tsekki - üsna tavaline värk ühesõnaga :)

Tööl on ka väga tavaline värk - midagi ei tööta ega edene. Eile kedagi kontoris ei olnud ja sisse ei tahetud mind lasta. Võrguühenduse ja mobiili saamiseks läks päev, operaatori võrgu ligipääsuni teine päev...jne.
Kohalik projektijuht on üsna tabamatu mees ja prioriteetide nimekirjas ei ole meie projekt ilmselt päris esimesel kohal. Aga alles teine päev ka siin - küll sujuma hakkab:)