New York City

Ja olengi suures õunas.

Reis oli tüütu. 5:30 tuli takso järgi, 6:15 olin Mexico City lennujaamas. Lend pidi minema 9:00 aga kuna selline udu oli, kus siilid ka ei liikunud siis startis lõpuks 11:00 kanti.
4.5h hiljem maandusin Newarkis, New Jerseys. Immigratsiooni ja pagasiga läks uskumatult kiiresti - vähem kui 15 minutiga olin riigis ja pagas ka käes. Otsustasin midagi täiesti ebaminulikku teha - ühistranspordiga hostelisse liikuda. Lennujaama rongiga sõitsin Newarki raudteejaama, sealt rongiga Manhattani Pennsylvania jaama ja sealt metrooga broadwayle. Kõik läks kuidagi sujuvalt ja kiiresti - ilma kaardi ja eelneva uurimiseta jõudsin ca 1.5 tunniga hostelisse (sellest pea tund rongis). Manhattanil on ilmselt üsna raske ära eksida ka kuna tänavate numbrid on järjest :)
Ebameeldiva "üllatusena" tõdesin, et siin on väga külm - nii nulli ringis. Mehhiko riietus (t-särk ja õhuke jakk) ei pädenud kuidagi. Astusin "Abu ja Igori riidepoodi" sisse, tingisin 50 dollarit alla ja ostsin sooja nahkjope alustuseks. Suuremaks shoppamiseks plaanin reedel Secaucasesse minna.

Hostel on suurepärane. Üsna suur aga meenutab olemuselt Mamas Hostelit Krakowis, kus suvel olime. Istungi praegu kamina ees elutoas ja kirjutan blogi :) Tuba jagan 3 iisraeli tüübiga - esmapilgul tundusid sümpaatsed. Üldse tundub NYC-s kõik sümpaatne siiamaani.

Hosteli lähedal käisin õhtust ka söömas. Koha nime jõudsin juba ära unustada aga mõistliku hinnaga ja hea söök oli. Ja päris imelik on see, et kõik räägivad inimeste keeles. Erinevalt Mehhikost jääb süvenemata ja kuulamata teiste inimete jutt kõrva - umbes nagu loomade keelest saaks üleöö aru :)

Homme on thanksgiving ja väidetavalt lind ka ei lenda. eks näis kas helikopterid lendavad - plaanin helikopterituurile minna :)

Nojah

Tundub, et ongi viimane kord Mehhikos. Vähemalt selle projekti raames. Tööasjad sujuvad nii hästi kui võimalik ja erilist pinget just ei ole. Kuigi väike kurb uudis on ka - lähen paari tunni pärast Omari lahkumispeole. Iseenesest on projekt kohe-kohe lõppemas ja enam pole suurt vahet aga kahju ikkagi - ta on kohalikus Ericssonis üks asjalikumaid tegelasi.

Igapäevaelu on olnud...igav. iga päev tööle minnes ronin üle "tehiskõrgendiku". Mingil kavala põhjusel kuhjati umbes poolteist aastat tagasi kõnniteele umbes 20 kotti liiva. nüüd on otsustatud keskmine kõnnitee tasapind ühtlustada - natuke kõrgendikust edasi on sügav ja treavate servadega auk tekkinud. Kaks korda oleks ma sinna napilt sisse kukkunud - tänavavalgustust seal ei ole ja jääb pimedas täpselt tee peale...aga noh - tänu Jesusele ei ole midagi halba juhtund (ta on mind varrukast tõmmanud ja august eemale juhatanud:).

Ja muide - Javier on oma tsikli välja vahetanud (viimati oli tal see R6, millega ma kevadel sõitsin on nüüd). Ja asemele ostis ta...Harley Davidsoni. Valus.
Täiesti tüüpiline "all show no go" tüüpi ratas - 2003 a Sportster 883. Ilma summutita GAZ53 häält teeb ja tehnika on nii 30 a vana (loe: ma ei leidnud põhjalikul vaatlusel olulisi erinevusi oma 1975 a Dnepriga). Aga noh...see on ju HARLEY! Iga elupõline tsiklipede peaks juba selle nime peale...las ta olla.
Igatahes täna tellis Javier oma Harleyle remondimehe. Sidur "käitus kuidagi imelikult". Siduritross oli liiga pingul ja selle reguleerimiseks oli vaja kahte mutrit keerata :) ja no tilgake õli ka trossi suka vahele lasta. Remondimees tegi seda kokku ca tund aega (loe: tegi igasugu jaburusi ja poleeris mutrivõtmeid jms, et kasulikuna näida) ja küsis selle eest 650 krooni. Pole just paha töö eest, mida keskmiselt treenitud ahv teeks 1 minutiga ära :)

Nojah. kolmapäeval lendan New Yorki.

Septima vez

Istun elutoas laua taga ja riskin oma elu ja tervisega - söön värskeid herneid. Vähemalt Jesuse väitel on herned toorena mürgised. See laud on loomulikult Newtonis ja herned on Mehhiko päritolu.

Täna on vaba päev. Vaba sellepärast, et Mehhikos ei tohi inimesed puhkepäevadega "tünga saada". Neljapäeval tähistatakse 1910 aasta revolutsiooni ja see on riiklik püha. Aga kuna siis jääks püha ja nädalavahetuse vahele üks tööpäev siis tõsteti vaba päev hoopis esmaspäeva peale. Kui nädalavahetusele oleks jäänud, siis oleks reede või esmaspäev pühaks kuulutatud...

Nädalavahetusel käisin Omariga Acapulcos. Tema vanematel on seal suur maja ja nad olid väga külalislahked - rannas vedelemise ja ringivaatamise vahel poputati mind igasuguste hõrgutistega ja üleüldse koheldi nagu kuninga kassi :) Sooja oli 27 ja 32 kraadi vahele, ookean 26 kanti - nagu novembris ikka. Inimesed on mõnusalt boheemlaslikud ja õhkkond on tõeliselt pingevaba - pakuks, et Acapulco on üks mõnusamaid puhkamiskohti Mehhikos.
Ja eriti mugav on sinna saada Mexico Cityst - bussiga! Mina kui totaalne bussivastane olin alguses kergelt skeptiline aga bussi nähes mõtlesin kiiresti ümber - ma ei ole kunagi nii mugavalt reisinud. Buss oli suur ja ainult 21 kohaline- kõik lamamistooli mõõtu (seljatugi alla ja jalatugi üles - praktiliselt voodiks käisid maha). Sõit kestab 5 tundi (350km) ja nii minnes kui tulles valisime öise bussi - see pidavat olema kõige parem aeg magamiseks:) Ja see luksus maksis vaid 475 kr ots, ainuüksi teemaksud autoga minnes on rohkem...

Homme on esimene "päris" tööpäev - st teoreetiliselt oli reede ka aga kontoris oli üksi igavavõitu ja tööst väga välja midagi ei tulnud. Selle nädalaga peaks töö tehtud saama ja ühtlasi peaksin kirja saama ka isikliku rekordi - lühim visiit Mehhikosse(7 tööpäeva).

Ja lisaks kõigele olen ma kohalike arust jõuluvana. Reedel istusime Luisiga Farolitos ja üks väike tüdruk tõi mulle salvrätikule kirjutatud kirja. Tema ema tuli ja seletas, et tirtsu arvates olen ma jõuluvana, kes parasjagu puhkusel on ja tacosid sööb. Tegin mõistva näo ja võtsin kirja vastu - ja ma loodan, et Maria saab jõuludeks oma suure kaisukaru, rulluisud ja jalgratta :)
Aga oma kolme päevase habeme ajasin edasiste segaduste vältimiseks ära...