See reis saab kohe läbi - veidi rohkem kui kuue tunni pärast läheb mu lennuk ja ma plaanin kohe päris kindlasti selle pardal olla. Viimane kord mõtlesin nii laupäval - aga siis "kokkuleppel" kohalikega "otsustasime", et optimaalsem on mu pilet minema visata ja 5 päevaks kauemaks siia jääda.
Mehhikos on üldiselt asjad vanaviisi - tööasjad ei suju üldse ja ilm on kehva (stabiilselt nõks alla 20 kraadi, iga õhtu sajab vihma). Sula elumõnu lisasid ka nädalavahetusel hangitud 39 palavik ja põhjatu kõhulahtisus:)
Tegelikult on mõni üksik päiksekiir ka siiski pilvede vahelt paistnud. Näiteks päris meeldiv oli siia reisides avastada, et mu Copehagen-New York pilet on äriklassis. Kuna piletid said hangitud 1 päev enne reisi, siis olid need nagunii absurdselt kallid ja ei tulnud selle pealegi, et saan elus esimest korda lennukis välja magada. Nimelt pold tegu "tavalise" äriklassi kohaga vaid Continentali NGBC-ga (Next Generation Business Class). See on midagi äriklassi ja esimese klassi vahepealset - igatahes istmed käivad täiesti horisontaalseks voodiks, lõunasöögiks kaetakse linaga laud jne.
Samuti tagab äriklassis lendamise sissepääsu lennujaama Lounge - tuleb tõdeda, et diivanil vedeleda, tasuta wifis istuda ja tasuta õlu, st mahla juua on täitsa talutav viis järgmist lendu oodata. Ega see järgmine lend midagi mõnusat just muidugi polnudki - see oli tavalises turistiklassi loomavagunis :(
Ja ega rohkem uudiseid ei olegi vist. Kui siis see, et metroopileti hind on kahe peeso pealt kolme peale tõstetud ja rahvas kurdab, et maru kallis on. Minu jaoks on hind paari aasta tagusega praktiliselt sama (peeso on jõhkralt kukkund).
Järmise korrani.
Wednesday, August 18, 2010
Thursday, July 22, 2010
Kesk-Euroopa
Seekordne suvepuhkus möödus peamiselt Kesk-Euroopas autoga tuuritades. Kaugeimaks sihtpunktiks valisime Viini, enim aega veetsime Poolas ja Tsehhis. Ring oli umbes Tartu-Augustow-Krakow-Zakopane-Poprad-Trencin-Tsehhi-Viin-Praha-Poznan-Gdansk-Kaunas-Tartu. Kokku 16 päeva ja 4600 km. Mõned seigad on reisist ka meeles:
- Krakow polnud kahe aasta jooksul oluliselt muutunud. Endiselt väga mõnus, ilusa kesklinnaga (kenad majad ja pargid, hobusekaarikud, sajad õllekad...) koht. Ka Mama´s hostel eksisteerib endiselt - seekord ööbisime küll Teresy tänava "Mamas Double´s" apartmendis, mitte Bracka hostelis. Väga mõistliku hinnaga ja hea koht ööbimiseks, kui suurema melu asemel öösel rahu tahta:) Põhimõtteliselt tegu korteriga, kus on ühine vannituba ja köök ja 3-4 magamistuba. Raekoja platsi 15 minutit jalgsi ja tasulise parkimisala piir on ka vaid mõnesaja meetri kaugusel.
Kuna seekord otsisime kääritatud meelelahutuste asemel rohkem arhitektuurilisi ja kunstilisi elamusi, siis vaatasime usinalt ringi. Näiteks leidsime pargist 10 zlotti ja lunastasime selle eest pääsu St. Mary Basilica (pildil) torni. 5 zlotti per nase on kahjuks siiski vaid sissepääs - lifti ei ole ja mööda kitsaid ja järke treppe peab ise üles ronima.
Käisime ka katedraalis (no see kõige kuulsam kirik Poolas, Kaczynski maeti ka hiljuti sinna) ja tuleb tõdeda, et nad üksjagu vaeva näinud sisekujunudse ja nikerdamistega. Waweli loss samas erilist muljet ei jätnud - suur telliskivist kolakas, jalutasime ringi peale ära ja läksime kebabi ja õllejahile:)
Enam vähem kohustuslik on Krakowit esmakordselt külastades käia ka Wieliczkas. Aive jaoks oli see esimene kord ja seega me sinna ka läksime. Need maa-alused kujud ja kirik jne on endiselt muljetavaldavad ja seal on mõnusalt jahe. Hoopis vähem-mõnus oli kaevanduse lähedases restoranis pakutav pizza - kipslaadist põhjale laotatud juurikad ja lihamaitseaine jätsid kustumatu elamuse...
Ja päeva fakt - viimane hobune toodi kaevandusest välja aastal 2003 ja tal oli maapealse eluga raske kohaneda.
- Zakopane elatub turismist. Nägime umbes kahte maja, mis ei pakkunud kodumajutust. no igal kuuril oli ka silt "Pokoje"...
Me otsustasime siiski linnaservas asuva kämpingu kasuks (majakesed olid kahekorruselised kusjuures - me saime ülemise korruse). Linn kui selline on suhteliselt igav - põhirõhk on sealkandis ikka mägedel. Üllatavalt palju poode oli küll kesklinnas ja Aive läks loomulikult täiesti pööresse sellest. Paari tunnise "linna vaatamise" järel olin mina ostnud ühed lühikesed püksid omale, Aive seevastu umbes pool autotäit asju - sealhulgas ka mäesuusad ja saapad:)
Üsna Zakopane lähedal on kena mägijärv, Morskie Oko. Parklast on järveni 9 km maad ja selle tee peal võivad sõita ainult hobuvankrid. Pilet maksab hingehinda (2x40zl) aga kuna tee läheb mäest üles siis otsustame siiski ratsude kasuks.
Ilmselt olid hobused needsamad, kes 2003. aastal soolakaevandusest maapeale toodi ja kel kohanemisraskused on. 9st kilomeetrist hobusega sai läbida vast ca 6-7 ja see võttis julgelt poolteist tundi aega. Teised hobuvankrid tundusid oluliselt kiiremat olevat.
Olles üles kohale jõudud tegime Morskie Oko-le jalgsi ringi peale. Ümber järve on paekividest matkarada (vast ca 3km), mis pole ka edasijõudnud mägironijatele kerge katsumus. Meil läks selle läbimiseks nii 2-3 tundi. 98% turistidest seda ette võtta ei viitsi, niiet kohati oli täitsa "looduses viibimise" effekt ja selle järve ümber võiks teinekordki lonkida.
Tagasi auto juurde oli muidugi tubli 10-11 km ja selle maa läbisime jala. Ilma igasuguse erivarustuseta lihtsalt lonkisimegi paar tundi. Ja ma ei vingunud üldse (nagu tegelikult ka - Aive võib kinnitada!).
- Slovakkias käik oli minujaoks esmakordne. Esimese öö ööbisime Popradis. Leidsime väga sümpaatse ja talutava hinnaga külaliste maja, mis pakkus meile hilja õhtul rikkaliku õhtusöögi (ja mulle ka kaks külma õlut:) ja kus sai hästi välja magada. Popradist suunasime rooli Bratislava suunas, eesmärgiga Trencinis peatuda ja siis edasi vaadata. Olles vaevalt pool tundi Slovakkia kiirteed nautinud peatasime sunnitult auto ja inspektor Janisega arenes järgnev dialoog:
-Sprechen Sie Deutsch?
-Nicht so gut...
-govorite po russki?
-otsen ploho...
-nicht so gut, otsen ploho...ägens-mägens...autostrada...ägens-mägens...straff..pjadisjat euro
(otsin 50 euri, saan kviitungi)
-slovakikeelne sõim ja "NO FOTO!!!" (selle peale kui Aive pildistab)
Trencinis vaatasime umbes 1000 a vana kindlust. Kahjuks lastus üsna ära laguneda ja taastamistööd ei paistnud just päris asjatundlikud olevat. Eriti tore oli ka "english guide", kes tunnistas, et ta inglise keelt ta liiga hästi ei oska ja kõik faktid pole ka päris kindlalt peas...Mingi vallutaja oli seal käinud ja mingilt printsessilt paluti kätt ja selle saamiseks üritati kaevu kaevata. See oli vist 4 või 40 aastat ja vett vist leiti või ei leitud. Kindluse torni ta ka ise ronida ei viitsind ja informatsioon oli umbes: "you may climb up there and see some stuff" . Ronisime ja vaatasime stuffi üle.
Kindluse juurde teed otsides oli meeldiv võimalus uuesti politseiga kohtuda. Peatusime vist keelatud kohas, et kaarti uurida ja ei möödunud poolt minutitki kui kõlas sõbralik "Sprechen Sie Deutsch?" . Loobusin dialoogist, vabandasin, et olen turist ja ma ainult vaatasin kaarti ja sõitsin kähku minema :)
Mõistlikku öömaja sealt ümbrusest ei leidnud ja sõitsime Tsehhi, kus leidus üks täitsa okei kämpa.
- Viin on ilus aga jube palav (tänavapostil oleve termomeeter näitas kell 8 õhtul 37 kraadi). Aive parasjagu sõitis ja Viini jõudes keeras kohe õigelt teelt kõrvale, suure kaubanduskeskuse parklasse. Järjekordselt ostan mina ainult ühe särgi ja paari kingi ja...
Järgmisel päeval hommikust sööma sattusime ühte slaavi sugemetega urkasse nimega "Kati". Lugemiseks ajaleht "Davai!", peremees käib maika väel ja valmistab kättejuhtuvatest vahenditest süüa jne. Minu tellitud "kanakebab" tähendas õliga maitsestatud kelmetükke vanaks läinud riisiga, Aive pelmeenid olid vist natuke paremad. Lisaelamuse andis asjaolu, et suitsetamine oli seal lubatud ja teised külalised ei hoidnud ennast sellega tagasi. Äärmiselt abiks oli ka ühe külastaja koer, kes ka "restorani" kaasa võeti ja kes laudade vahel ringi siblis ja haukus.
Arve oli €12.95 ja me otsisime selle täpselt välja, et ühtegi senti jootraha ei jääks:)
Sõitsime ka kuulsa vaaterattaga. 1897 kui see üles pandi oli ilmselt tegu muljetavaldava elamusega. Tänapäeval on muljetavaldav ainult hind - €9 per nase alla 10 minutise sõidu eest, mille kõrgeim punkt on võrreldav üle-keskmise treppredelil saavutatavaga.
Enne Viinist lahkumist käisime Schönbrunnis. Loss on mannetuvõitu ja turiste täis aga park on väga suur ja kena. Rohkelt purskkaeve ja palmimajasid ja (maailma esimene!) loomaaed jne.
Viinist Prahasse sõites peatusime mingis veidras hollandlaste poolt peetud kämpingus. Kena koht aga väga lähestikku majakesed ja meie sealviibimise ajal oli seal vist Ahelsuitsetajate Klubi kokkutulek - õhk oli igatahes priima! Järgmisel päval sealt Prahase sõites plaanisime Koneprusy koopaid külastada, ent muidugi jõudsime sinna (suletud kiirteede ja ummikute) tõttu nii hilja, et sissepääs oli juba suletud. Jalutasime niisama sealkandis siis looduses ringi ja hankisin ka manööverdades ka suveniiri - autentse Tsehhi liiklusmärgi posti jäljendi Mazda tagumisse nurka...
- Praha oli oma klassikalises elemendis. Ilus vanalinn, odav õlu, pool miljonit poodi, millest igaühes on vaja tunnike veeta - no tavaline värk ühesõnaga. Prahas olles sain ka kõne koolist, et läbisin konkursi edukalt ja olen jälle tudeng. Tähistasime seda uhke õhtusöögi ja pudeli veiniga ühes restoranis. Peaaegu viisakas koht ja kõik oli kena kuni selgub, et kaardiga seal maksta ei saa. "There is a sign saying that on the entrance, Sir! ütleb kelner - üldse mitte väga sõbralikult. Tõelise dzentelmenina leian Aive käekotist mõned eurod juurde ja klapitades tsehhi kroonidega maksame arve ära. Jätan 40kš ka jootrahaks, millepeale kelner hoopis sõbralikumalt teatab, et loomulikult me ei pidanudki sildist aru saama, kuna see ainult tsehhikeelne on...
Prahast kiviga visata on kuulus koht, nimega Karlovy Vary. Käisime seal lõunat söömas - linn pole just kole aga erilist muljet ei avalda. Mulje rikub eriti ära restoran "Charlie", kus umbkeelne kelner toob mulle ilma kartuliteta prae ja väidab, et ma olen ise selles süüdi. Tõestuseks näitab oma märkmikku, kuhu ta midagi umbkeeles sirgeldanud oli. Koka umbkeelsusest ei oska kommenteerida aga armunud oli ta kindlasti - Wielizckas seinte lakkumine ei olnud ka nii soolane kui see praad. Magustoiduks tellitud pannkooke on sealse kultuuri järgi parim süüa lusikaga (kirve) arve peab loomulikult tasuma sulas. Jätame umbes 400 kroonise arve juures 3 kr jootraha (täpsemalt ei leidunud...) - kelner tänab meid õlise käepigistusega.
Aive kirjeldab Karlovy Varyt kui fantastilist kohta - "Kui sul ei ole tõesti midagi teha ja sa tahad lihtsalt aega ja raha raisata ja mõttetus urkas ringi kolada - siis on see fantastiline koht selle jaoks"
- Poznan on vaat, et vingem kui Krakow. Prahast Tartusse sõidame rahulikult - ööbides Poznanis, Gdanskis ja Kaunases. Gdansk ja Kaunas ei ole eriti mainimistväärt, ent Poznan jätab sügava mulje. Tänavakohvikutes voolab õlu ojadena ja vanalinn on väga kena. Leidsime maailma ilusaima kiriku, kuhu sissepääs vist päris legaalne ei old aga meid lubati paariks minutiks siiski ringi vaatama õhtul. Aive klõpsis lakkamatult fotokat ja avastas alles kirikust lahkudes, et see ei olnud sisselülitatud :)
- Last but not least - Läti.
Esiteks. Via Baltical, umbes 10 km Leedu piirist on söögikoht nimega Pit-Stop. Mingi tankla on seal juures ja suur plastikust lehm veab vankrit...
Seal on eestikeelne menüü, 3 lati eest pakutakse kobedat lõunakomplekti ja ülse on tegu mõnusa kohaga. Magustoit "Pit-Stop" ei ole küll oma hinda (3LS) väärt, kuna koosneb jäätisest ja paarist puuviljast, ent muidu väga vinks vonks. Kui kõht tühi Leedu-Läti piiri kandis, siis see on vaieldamatult parim koht selle täitmiseks.
Teiseks. Ragana on väike asula Riia ja Valmiera vahel - sealt Tartusse on natuke vähem kui kahe tunni tee. Riia poolt tulles läheb "linna" lõpus tee allamäge ja tundub, et asula on lõppenud. Maju enam pole, GPS näitab piiranguks 90, mingi kohalik krt venib ees 80-85 vahel...
Igati loogiline on heal sirgel maanteel 85-ga venivast autost mööda sõita, eriti kui kodu juba silme ees paistab peale pikka reisi. Kiiruse ületamine on muidugi patt, mida üritan vältida, ent natuke läks mööda sõites siiski üle. Kahe autoga Läti Vabariigi Julgestuspolitsei arvas, et seda on siiski rohkem kui natuke, kuna tegelikult on tegu ikka veel asulaga...
Minu üllatumine ja politseinike irvitamine sobisid hästi kokku. Seega, protokolli läks Läti keeles (lisaks muudele hieroglüüfidele): "sõitis 105 km/h asula piires. arvestades mõõteviga 3km/h, ületas lubatud maksimaalset sõidukiirust mitte vähem kui 52 km/h."
Mis edasi saab ei tea - protokollis on märgitud mingi Riia kohtu aadress, kus asja arutama hakatakse ja väidetavalt peaks mulle mingi paber postiga saadetama. Ja kuigi Läti seaduste järgi saab 50+ ületamise eest kuni 6 kuust aresti kohandada, siis mind ilmselt vangi ei panda ja tundub, et juhiluba ei saa ka peatada siiski. Aga mis tegelikult saab ei tea - ilmselt närin veel mitu nädalat küüsi ja ootan kirja naabervabariigist. Kuna olen üldiselt ikka korralik liikleja ja tegu oli ilmselge eksitusega, siis millegi muu kui karmavõlaga ma seda selgitada ei oska:)
EDIT@30.07.2010:
Täna hommikul ärkasin enne kukke ja koitu (8:50) uksekella peale. Uksetaga oli postiljon, kes toimetas mulle kätte tähitud kirja. Kiri on valdavalt arusaamatus keeles, kuid sisuliselt tahab menetleja Nazarovs mulle öelda, et iga ületatud kilomeetri eest saab lätis 40,3 krooni trahvi ja juhtimisõigus LÄTI PINNAL peatatakse 39 tunniks.
Minu karisturegister on endiselt puhas ja jätkan eeskujulikku liiklemist !
- Krakow polnud kahe aasta jooksul oluliselt muutunud. Endiselt väga mõnus, ilusa kesklinnaga (kenad majad ja pargid, hobusekaarikud, sajad õllekad...) koht. Ka Mama´s hostel eksisteerib endiselt - seekord ööbisime küll Teresy tänava "Mamas Double´s" apartmendis, mitte Bracka hostelis. Väga mõistliku hinnaga ja hea koht ööbimiseks, kui suurema melu asemel öösel rahu tahta:) Põhimõtteliselt tegu korteriga, kus on ühine vannituba ja köök ja 3-4 magamistuba. Raekoja platsi 15 minutit jalgsi ja tasulise parkimisala piir on ka vaid mõnesaja meetri kaugusel.
Kuna seekord otsisime kääritatud meelelahutuste asemel rohkem arhitektuurilisi ja kunstilisi elamusi, siis vaatasime usinalt ringi. Näiteks leidsime pargist 10 zlotti ja lunastasime selle eest pääsu St. Mary Basilica (pildil) torni. 5 zlotti per nase on kahjuks siiski vaid sissepääs - lifti ei ole ja mööda kitsaid ja järke treppe peab ise üles ronima.
Käisime ka katedraalis (no see kõige kuulsam kirik Poolas, Kaczynski maeti ka hiljuti sinna) ja tuleb tõdeda, et nad üksjagu vaeva näinud sisekujunudse ja nikerdamistega. Waweli loss samas erilist muljet ei jätnud - suur telliskivist kolakas, jalutasime ringi peale ära ja läksime kebabi ja õllejahile:)
Enam vähem kohustuslik on Krakowit esmakordselt külastades käia ka Wieliczkas. Aive jaoks oli see esimene kord ja seega me sinna ka läksime. Need maa-alused kujud ja kirik jne on endiselt muljetavaldavad ja seal on mõnusalt jahe. Hoopis vähem-mõnus oli kaevanduse lähedases restoranis pakutav pizza - kipslaadist põhjale laotatud juurikad ja lihamaitseaine jätsid kustumatu elamuse...
Ja päeva fakt - viimane hobune toodi kaevandusest välja aastal 2003 ja tal oli maapealse eluga raske kohaneda.
- Zakopane elatub turismist. Nägime umbes kahte maja, mis ei pakkunud kodumajutust. no igal kuuril oli ka silt "Pokoje"...
Me otsustasime siiski linnaservas asuva kämpingu kasuks (majakesed olid kahekorruselised kusjuures - me saime ülemise korruse). Linn kui selline on suhteliselt igav - põhirõhk on sealkandis ikka mägedel. Üllatavalt palju poode oli küll kesklinnas ja Aive läks loomulikult täiesti pööresse sellest. Paari tunnise "linna vaatamise" järel olin mina ostnud ühed lühikesed püksid omale, Aive seevastu umbes pool autotäit asju - sealhulgas ka mäesuusad ja saapad:)
Üsna Zakopane lähedal on kena mägijärv, Morskie Oko. Parklast on järveni 9 km maad ja selle tee peal võivad sõita ainult hobuvankrid. Pilet maksab hingehinda (2x40zl) aga kuna tee läheb mäest üles siis otsustame siiski ratsude kasuks.
Ilmselt olid hobused needsamad, kes 2003. aastal soolakaevandusest maapeale toodi ja kel kohanemisraskused on. 9st kilomeetrist hobusega sai läbida vast ca 6-7 ja see võttis julgelt poolteist tundi aega. Teised hobuvankrid tundusid oluliselt kiiremat olevat.
Olles üles kohale jõudud tegime Morskie Oko-le jalgsi ringi peale. Ümber järve on paekividest matkarada (vast ca 3km), mis pole ka edasijõudnud mägironijatele kerge katsumus. Meil läks selle läbimiseks nii 2-3 tundi. 98% turistidest seda ette võtta ei viitsi, niiet kohati oli täitsa "looduses viibimise" effekt ja selle järve ümber võiks teinekordki lonkida.
Tagasi auto juurde oli muidugi tubli 10-11 km ja selle maa läbisime jala. Ilma igasuguse erivarustuseta lihtsalt lonkisimegi paar tundi. Ja ma ei vingunud üldse (nagu tegelikult ka - Aive võib kinnitada!).
- Slovakkias käik oli minujaoks esmakordne. Esimese öö ööbisime Popradis. Leidsime väga sümpaatse ja talutava hinnaga külaliste maja, mis pakkus meile hilja õhtul rikkaliku õhtusöögi (ja mulle ka kaks külma õlut:) ja kus sai hästi välja magada. Popradist suunasime rooli Bratislava suunas, eesmärgiga Trencinis peatuda ja siis edasi vaadata. Olles vaevalt pool tundi Slovakkia kiirteed nautinud peatasime sunnitult auto ja inspektor Janisega arenes järgnev dialoog:
-Sprechen Sie Deutsch?
-Nicht so gut...
-govorite po russki?
-otsen ploho...
-nicht so gut, otsen ploho...ägens-mägens...autostrada...ägens-mägens...straff..pjadisjat euro
(otsin 50 euri, saan kviitungi)
-slovakikeelne sõim ja "NO FOTO!!!" (selle peale kui Aive pildistab)
Trencinis vaatasime umbes 1000 a vana kindlust. Kahjuks lastus üsna ära laguneda ja taastamistööd ei paistnud just päris asjatundlikud olevat. Eriti tore oli ka "english guide", kes tunnistas, et ta inglise keelt ta liiga hästi ei oska ja kõik faktid pole ka päris kindlalt peas...Mingi vallutaja oli seal käinud ja mingilt printsessilt paluti kätt ja selle saamiseks üritati kaevu kaevata. See oli vist 4 või 40 aastat ja vett vist leiti või ei leitud. Kindluse torni ta ka ise ronida ei viitsind ja informatsioon oli umbes: "you may climb up there and see some stuff" . Ronisime ja vaatasime stuffi üle.
Kindluse juurde teed otsides oli meeldiv võimalus uuesti politseiga kohtuda. Peatusime vist keelatud kohas, et kaarti uurida ja ei möödunud poolt minutitki kui kõlas sõbralik "Sprechen Sie Deutsch?" . Loobusin dialoogist, vabandasin, et olen turist ja ma ainult vaatasin kaarti ja sõitsin kähku minema :)
Mõistlikku öömaja sealt ümbrusest ei leidnud ja sõitsime Tsehhi, kus leidus üks täitsa okei kämpa.
- Viin on ilus aga jube palav (tänavapostil oleve termomeeter näitas kell 8 õhtul 37 kraadi). Aive parasjagu sõitis ja Viini jõudes keeras kohe õigelt teelt kõrvale, suure kaubanduskeskuse parklasse. Järjekordselt ostan mina ainult ühe särgi ja paari kingi ja...
Järgmisel päeval hommikust sööma sattusime ühte slaavi sugemetega urkasse nimega "Kati". Lugemiseks ajaleht "Davai!", peremees käib maika väel ja valmistab kättejuhtuvatest vahenditest süüa jne. Minu tellitud "kanakebab" tähendas õliga maitsestatud kelmetükke vanaks läinud riisiga, Aive pelmeenid olid vist natuke paremad. Lisaelamuse andis asjaolu, et suitsetamine oli seal lubatud ja teised külalised ei hoidnud ennast sellega tagasi. Äärmiselt abiks oli ka ühe külastaja koer, kes ka "restorani" kaasa võeti ja kes laudade vahel ringi siblis ja haukus.
Arve oli €12.95 ja me otsisime selle täpselt välja, et ühtegi senti jootraha ei jääks:)
Sõitsime ka kuulsa vaaterattaga. 1897 kui see üles pandi oli ilmselt tegu muljetavaldava elamusega. Tänapäeval on muljetavaldav ainult hind - €9 per nase alla 10 minutise sõidu eest, mille kõrgeim punkt on võrreldav üle-keskmise treppredelil saavutatavaga.
Enne Viinist lahkumist käisime Schönbrunnis. Loss on mannetuvõitu ja turiste täis aga park on väga suur ja kena. Rohkelt purskkaeve ja palmimajasid ja (maailma esimene!) loomaaed jne.
Viinist Prahasse sõites peatusime mingis veidras hollandlaste poolt peetud kämpingus. Kena koht aga väga lähestikku majakesed ja meie sealviibimise ajal oli seal vist Ahelsuitsetajate Klubi kokkutulek - õhk oli igatahes priima! Järgmisel päval sealt Prahase sõites plaanisime Koneprusy koopaid külastada, ent muidugi jõudsime sinna (suletud kiirteede ja ummikute) tõttu nii hilja, et sissepääs oli juba suletud. Jalutasime niisama sealkandis siis looduses ringi ja hankisin ka manööverdades ka suveniiri - autentse Tsehhi liiklusmärgi posti jäljendi Mazda tagumisse nurka...
- Praha oli oma klassikalises elemendis. Ilus vanalinn, odav õlu, pool miljonit poodi, millest igaühes on vaja tunnike veeta - no tavaline värk ühesõnaga. Prahas olles sain ka kõne koolist, et läbisin konkursi edukalt ja olen jälle tudeng. Tähistasime seda uhke õhtusöögi ja pudeli veiniga ühes restoranis. Peaaegu viisakas koht ja kõik oli kena kuni selgub, et kaardiga seal maksta ei saa. "There is a sign saying that on the entrance, Sir! ütleb kelner - üldse mitte väga sõbralikult. Tõelise dzentelmenina leian Aive käekotist mõned eurod juurde ja klapitades tsehhi kroonidega maksame arve ära. Jätan 40kš ka jootrahaks, millepeale kelner hoopis sõbralikumalt teatab, et loomulikult me ei pidanudki sildist aru saama, kuna see ainult tsehhikeelne on...
Prahast kiviga visata on kuulus koht, nimega Karlovy Vary. Käisime seal lõunat söömas - linn pole just kole aga erilist muljet ei avalda. Mulje rikub eriti ära restoran "Charlie", kus umbkeelne kelner toob mulle ilma kartuliteta prae ja väidab, et ma olen ise selles süüdi. Tõestuseks näitab oma märkmikku, kuhu ta midagi umbkeeles sirgeldanud oli. Koka umbkeelsusest ei oska kommenteerida aga armunud oli ta kindlasti - Wielizckas seinte lakkumine ei olnud ka nii soolane kui see praad. Magustoiduks tellitud pannkooke on sealse kultuuri järgi parim süüa lusikaga (kirve) arve peab loomulikult tasuma sulas. Jätame umbes 400 kroonise arve juures 3 kr jootraha (täpsemalt ei leidunud...) - kelner tänab meid õlise käepigistusega.
Aive kirjeldab Karlovy Varyt kui fantastilist kohta - "Kui sul ei ole tõesti midagi teha ja sa tahad lihtsalt aega ja raha raisata ja mõttetus urkas ringi kolada - siis on see fantastiline koht selle jaoks"
- Poznan on vaat, et vingem kui Krakow. Prahast Tartusse sõidame rahulikult - ööbides Poznanis, Gdanskis ja Kaunases. Gdansk ja Kaunas ei ole eriti mainimistväärt, ent Poznan jätab sügava mulje. Tänavakohvikutes voolab õlu ojadena ja vanalinn on väga kena. Leidsime maailma ilusaima kiriku, kuhu sissepääs vist päris legaalne ei old aga meid lubati paariks minutiks siiski ringi vaatama õhtul. Aive klõpsis lakkamatult fotokat ja avastas alles kirikust lahkudes, et see ei olnud sisselülitatud :)
- Last but not least - Läti.
Esiteks. Via Baltical, umbes 10 km Leedu piirist on söögikoht nimega Pit-Stop. Mingi tankla on seal juures ja suur plastikust lehm veab vankrit...
Seal on eestikeelne menüü, 3 lati eest pakutakse kobedat lõunakomplekti ja ülse on tegu mõnusa kohaga. Magustoit "Pit-Stop" ei ole küll oma hinda (3LS) väärt, kuna koosneb jäätisest ja paarist puuviljast, ent muidu väga vinks vonks. Kui kõht tühi Leedu-Läti piiri kandis, siis see on vaieldamatult parim koht selle täitmiseks.
Teiseks. Ragana on väike asula Riia ja Valmiera vahel - sealt Tartusse on natuke vähem kui kahe tunni tee. Riia poolt tulles läheb "linna" lõpus tee allamäge ja tundub, et asula on lõppenud. Maju enam pole, GPS näitab piiranguks 90, mingi kohalik krt venib ees 80-85 vahel...
Igati loogiline on heal sirgel maanteel 85-ga venivast autost mööda sõita, eriti kui kodu juba silme ees paistab peale pikka reisi. Kiiruse ületamine on muidugi patt, mida üritan vältida, ent natuke läks mööda sõites siiski üle. Kahe autoga Läti Vabariigi Julgestuspolitsei arvas, et seda on siiski rohkem kui natuke, kuna tegelikult on tegu ikka veel asulaga...
Minu üllatumine ja politseinike irvitamine sobisid hästi kokku. Seega, protokolli läks Läti keeles (lisaks muudele hieroglüüfidele): "sõitis 105 km/h asula piires. arvestades mõõteviga 3km/h, ületas lubatud maksimaalset sõidukiirust mitte vähem kui 52 km/h."
Mis edasi saab ei tea - protokollis on märgitud mingi Riia kohtu aadress, kus asja arutama hakatakse ja väidetavalt peaks mulle mingi paber postiga saadetama. Ja kuigi Läti seaduste järgi saab 50+ ületamise eest kuni 6 kuust aresti kohandada, siis mind ilmselt vangi ei panda ja tundub, et juhiluba ei saa ka peatada siiski. Aga mis tegelikult saab ei tea - ilmselt närin veel mitu nädalat küüsi ja ootan kirja naabervabariigist. Kuna olen üldiselt ikka korralik liikleja ja tegu oli ilmselge eksitusega, siis millegi muu kui karmavõlaga ma seda selgitada ei oska:)
EDIT@30.07.2010:
Täna hommikul ärkasin enne kukke ja koitu (8:50) uksekella peale. Uksetaga oli postiljon, kes toimetas mulle kätte tähitud kirja. Kiri on valdavalt arusaamatus keeles, kuid sisuliselt tahab menetleja Nazarovs mulle öelda, et iga ületatud kilomeetri eest saab lätis 40,3 krooni trahvi ja juhtimisõigus LÄTI PINNAL peatatakse 39 tunniks.
Minu karisturegister on endiselt puhas ja jätkan eeskujulikku liiklemist !
Tuesday, May 11, 2010
Norra
Viimasest Norra reisist on juba pea kolm aastat möödas, seega oli eelmisel nädala viimane aeg uuesti trolle külastada.
Reisi eelõhtu kulus poeskäimisele ja toiduasjade pakkimisele. Nimelt on lisaks trollidele praegu Norras ka Madis ja Meelike, kelle nälgivate-idaeuroopa-tudengite imidzit me 20 kilose toidupakiga muuta üritasime. Võtsime selle jaoks ühe suuna pagasi pileti (Air Balticus on ainult käsipagas tasuta) ja toppisime suure spordikoti head ja paremat täis. Arvestades, et Norras maksab näiteks naftast tehtud sink 800 krooni kilo, siis on see üpris mõistlik tegevus....
Hapukoore, kodujuustu ja pasteedi pakkimine nii, et see transpordijorsside hellad käitlemiskombed üle elaks, on väljakutse. Rohkete kilekottide ja teibi abil tulin selle suurepäraselt toime, Aive tunnustavate kommentaaride saatel:)
Peale ööd Oslos võtsime Madise auto ja suundusime Geirangeri poole. Sinna on ca 450km - paras maa päevaga maha sõita. Mida rohkem põhjapoole seda kenamaks vaatepilt muutus - küngastest said lumised mäed, teed muutusid kurviliseks ja 25km enne Geirangerit oli kevadest talv saanud. Viimane lõik Geirangerisse (63. maantee, 63/15 ristist alates) oli lume tõttu veel suletud ja ainus võimalus kohale jõuda oli teha ca 100 km tiir Hellesyltini ja minna sealt praamiga Geirangerisse. Teeristis oli ka üks õnnetu olemisega Ukraina paar, kes oli välja uurinud, et viimane praam läheb natuke rohkem kui tunni pärast ja sinna jõudmine on üpris ebarealistlik. Ukrainlase inglise keel oli natuke kehvem kui minu vene keel, seega aitasin tal hotelli helistada. Hotellitäidi oli vastutulelik ja helistas Hellesylti sadamasse, et laev meid ikka ära ootaks. Tundus küll kahtlane, et suur liinilaev mingeid suvalisi inimesi ootama hakkab, ent otsustasime proovida. Käänulistel mägiteedel ja tunnelites ralli sõitmiseks ma Hyundai Getzi vist teist korda ei valiks (kurvis kahel rattal on natuke ebastabiilne), ent 10 minutit peale praami ametlikku väljuimisaega olime õnnelikult pardal. Kaamete nägudega ukrainlased, kes meil oma autoga sabas püsisisid, samuti.
Hellesylt-Geiranger laev on umbes nagu Hiiumaa praam, sõiduaeg on küll ainult tunnike. Vaated on muidugi üpris uskumatud - mitmesaja meetri (või isegi 1km) kõrgused kaljud, mõned kosed....Pildid kirjeldaksid seda paremini - sellest allpool.
Kuna kell oli juba pool üheksa, siis otsustasime kämpingusse helistada (paar nädalat varem helistasin ja leppisin kokku, et tuleme sel kuupäeval) ja teatada hilinemisest. Kämpingupidajast trolli vastus telefonis "Mismõttes? Me avame alles mõne nädala pärast" kõlas esmapilgul kehvasti. Ent leides otse Geirangerist suurepärase teise kämpingu ja nähes järgmisel päeval seda "plaanitut" siis läks tegelikult väga hästi. Vinje kämping (http://www.vinje-camping.no/) oli ametlikult küll veel suletud, ent sõbralik kämpingupidaja tuli kohale ja andis meile ühe majakese siiski. Majake oli superluks - magamistuba, vannituba, elutuba-köök, rõdu...Aknast avaneb selline vaade nagu postkaartidel ja ainsaks "lärmiks" on saja meetri kaugusel sahisev koseke. Üle keskmise romantiline koht. (jah, mind juba noomiti ebasobiva sõnakasutuse pärast - aga no kes kujutaks mind ütlemas "See oli nii fantastiline ja üldse kõige ilusam koht kus ma olnud olen ja...")
Järgmise päeva õhtuks jõudsime Åndalsnes-i kanti. See on umbes 150-200 km (sealhulgas 15 minutit praamiga). Teeääres avanevad vaated on jälle "üle keskmise". Mõned sikk-sakk teed mäest üles paari kilomeetrised mäed, peegelsiledad lahesopid jne. Iga natukese aja tagant pidasime pildistamiseks kinni...
Ka seal saime ühe suletud kämpingus (Gjerdset) jutule (telefoni teel kirjeldati, kust võtme leiab ja kuidas korgid sisse käivad:). Sellest majakesest avanes täitsa tavaline miljardivaade järvele ja mägedele, lisaks oli elutoas ka kamin, kus poole ööni mõnus tuld teha on. Majakese rohukatus oli siniseid kannikesi täis, ent rahu ja vaikust polnud siingi - inimtühi küll, ent järjekordne oja vulises läheduses ja linnud laulsid vahetpidamata....
Tegime õhtul ka pika jalgsimatka (julgelt üle poole kilomeetri) ja vaatasime päikseloojangut - ega muud väga teha olnudki sest telekat selles hütis kahjuks ei olnud.
Kolmandal päeval ärkasime enne kukke ja koitu (enne üheksat!) ja sõitsime Oslosse tagasi. Meil oli poolteist tundi aega veel kesklinna vaadata ja suveniire soetada (st. mul üritada takistada Aivet kõikides poodides käimast ja kõike ostmast :p) enne Madisele auto tagastamist ja lennujaama suundumist. Meeldiva üllatusena oli Madis päeva vaaritades veetnud - lasanje ja kaneelikuklid olid täitsa üle keskmise :)
Lennujaamas väravas oodates oli rihm üpris maha käinud juba. Ehk sellepärast me unustasimegi Teedult laenatud fotoka väravasse. Loodetavasti uus omanik naudib leidu ja neid 1000-det pilti, mis me tegime....
Kui see väike seik kõrvale jätta, siis oli reis suurepärane. Päriselt ka.
Reisi eelõhtu kulus poeskäimisele ja toiduasjade pakkimisele. Nimelt on lisaks trollidele praegu Norras ka Madis ja Meelike, kelle nälgivate-idaeuroopa-tudengite imidzit me 20 kilose toidupakiga muuta üritasime. Võtsime selle jaoks ühe suuna pagasi pileti (Air Balticus on ainult käsipagas tasuta) ja toppisime suure spordikoti head ja paremat täis. Arvestades, et Norras maksab näiteks naftast tehtud sink 800 krooni kilo, siis on see üpris mõistlik tegevus....
Hapukoore, kodujuustu ja pasteedi pakkimine nii, et see transpordijorsside hellad käitlemiskombed üle elaks, on väljakutse. Rohkete kilekottide ja teibi abil tulin selle suurepäraselt toime, Aive tunnustavate kommentaaride saatel:)
Peale ööd Oslos võtsime Madise auto ja suundusime Geirangeri poole. Sinna on ca 450km - paras maa päevaga maha sõita. Mida rohkem põhjapoole seda kenamaks vaatepilt muutus - küngastest said lumised mäed, teed muutusid kurviliseks ja 25km enne Geirangerit oli kevadest talv saanud. Viimane lõik Geirangerisse (63. maantee, 63/15 ristist alates) oli lume tõttu veel suletud ja ainus võimalus kohale jõuda oli teha ca 100 km tiir Hellesyltini ja minna sealt praamiga Geirangerisse. Teeristis oli ka üks õnnetu olemisega Ukraina paar, kes oli välja uurinud, et viimane praam läheb natuke rohkem kui tunni pärast ja sinna jõudmine on üpris ebarealistlik. Ukrainlase inglise keel oli natuke kehvem kui minu vene keel, seega aitasin tal hotelli helistada. Hotellitäidi oli vastutulelik ja helistas Hellesylti sadamasse, et laev meid ikka ära ootaks. Tundus küll kahtlane, et suur liinilaev mingeid suvalisi inimesi ootama hakkab, ent otsustasime proovida. Käänulistel mägiteedel ja tunnelites ralli sõitmiseks ma Hyundai Getzi vist teist korda ei valiks (kurvis kahel rattal on natuke ebastabiilne), ent 10 minutit peale praami ametlikku väljuimisaega olime õnnelikult pardal. Kaamete nägudega ukrainlased, kes meil oma autoga sabas püsisisid, samuti.
Hellesylt-Geiranger laev on umbes nagu Hiiumaa praam, sõiduaeg on küll ainult tunnike. Vaated on muidugi üpris uskumatud - mitmesaja meetri (või isegi 1km) kõrgused kaljud, mõned kosed....Pildid kirjeldaksid seda paremini - sellest allpool.
Kuna kell oli juba pool üheksa, siis otsustasime kämpingusse helistada (paar nädalat varem helistasin ja leppisin kokku, et tuleme sel kuupäeval) ja teatada hilinemisest. Kämpingupidajast trolli vastus telefonis "Mismõttes? Me avame alles mõne nädala pärast" kõlas esmapilgul kehvasti. Ent leides otse Geirangerist suurepärase teise kämpingu ja nähes järgmisel päeval seda "plaanitut" siis läks tegelikult väga hästi. Vinje kämping (http://www.vinje-camping.no/) oli ametlikult küll veel suletud, ent sõbralik kämpingupidaja tuli kohale ja andis meile ühe majakese siiski. Majake oli superluks - magamistuba, vannituba, elutuba-köök, rõdu...Aknast avaneb selline vaade nagu postkaartidel ja ainsaks "lärmiks" on saja meetri kaugusel sahisev koseke. Üle keskmise romantiline koht. (jah, mind juba noomiti ebasobiva sõnakasutuse pärast - aga no kes kujutaks mind ütlemas "See oli nii fantastiline ja üldse kõige ilusam koht kus ma olnud olen ja...")
Järgmise päeva õhtuks jõudsime Åndalsnes-i kanti. See on umbes 150-200 km (sealhulgas 15 minutit praamiga). Teeääres avanevad vaated on jälle "üle keskmise". Mõned sikk-sakk teed mäest üles paari kilomeetrised mäed, peegelsiledad lahesopid jne. Iga natukese aja tagant pidasime pildistamiseks kinni...
Ka seal saime ühe suletud kämpingus (Gjerdset) jutule (telefoni teel kirjeldati, kust võtme leiab ja kuidas korgid sisse käivad:). Sellest majakesest avanes täitsa tavaline miljardivaade järvele ja mägedele, lisaks oli elutoas ka kamin, kus poole ööni mõnus tuld teha on. Majakese rohukatus oli siniseid kannikesi täis, ent rahu ja vaikust polnud siingi - inimtühi küll, ent järjekordne oja vulises läheduses ja linnud laulsid vahetpidamata....
Tegime õhtul ka pika jalgsimatka (julgelt üle poole kilomeetri) ja vaatasime päikseloojangut - ega muud väga teha olnudki sest telekat selles hütis kahjuks ei olnud.
Kolmandal päeval ärkasime enne kukke ja koitu (enne üheksat!) ja sõitsime Oslosse tagasi. Meil oli poolteist tundi aega veel kesklinna vaadata ja suveniire soetada (st. mul üritada takistada Aivet kõikides poodides käimast ja kõike ostmast :p) enne Madisele auto tagastamist ja lennujaama suundumist. Meeldiva üllatusena oli Madis päeva vaaritades veetnud - lasanje ja kaneelikuklid olid täitsa üle keskmise :)
Lennujaamas väravas oodates oli rihm üpris maha käinud juba. Ehk sellepärast me unustasimegi Teedult laenatud fotoka väravasse. Loodetavasti uus omanik naudib leidu ja neid 1000-det pilti, mis me tegime....
Kui see väike seik kõrvale jätta, siis oli reis suurepärane. Päriselt ka.
Subscribe to:
Posts (Atom)