Sudaan vol 3

Oeh!

Läheb klassikaliselt ja töö on üpris frustreeriv. Lühidalt: kohalikul ärikultuuril ja asjaajamisel on arenguruumi piisavalt. Üritan neil aidata areneda ja see läheb väga visalt - keskmiselt 12 tundi päevas (nädalavahetusel ainult 8. Peaaegu 10% ajast on tööl ka tulemus, niiet esimese nädalaga võrreldes läheb hästi :)
Seega ühtegi vaba päeva pole vahepeal võtnud ja vaatamisväärsustega vist jääbki tutvumata. Niiluste ühinemiskohta oleks näha tahtnud - võibolla esmaspäeval peale seminari (järgnevad kaks päeva tööd ei tehta - VAS Workshop Sudaanis) siiski jõuan sinna. Valge ja sinise niiluse ühinemiskoht muide jagab selle asustatud ala (linna?) kolmeks - Khartoumiks, Al Amaratiks ja Al Rijadhiks. Need kolm osa moodustavad "Suur-Khartoumi".

Mõned üksikud tähelepanekud olen töö kõrvalt siiski teinud:

- Elekter, vesi, internet ja muud "kommunikatsioonid" ei ole iseenesest mõistetavad. Kahe nädala jooksul, mis ma siin olnud olen on elekter ära käinud umbes 50 korda, vesi 5 korda. Minu popist 3.5G modemist on saanud GPRS modem ja sedagi vaid headel päevadel :)

- Autod (mida on siiski oluliselt rohkem kui eesleid) on valdavalt kahte marki - Daewoo Damas (see üliväike 0.8L mootoriga ja 3.5m pikk mikrobuss) ja Giad (Hunday Accenti kohalik brand). Enamikel autodel on armatuur (pragunemise vältimiseks) mingi karvase vaibaga kaetud - täiesti uutel on see isegi peaaegu viisakalt tehtud, vanematel on põrandavaiba tükk armatuuri peale liimitud. Eriti asjalik on see, et seda tehakse ka airbagiga autodel ja ma siiralt kahtlen, et airbag välja on lülitatud. Aga samas kui turvavööd ei kasuta siis airbag nagunii ei rakendu :) Ühes autos proovisin turvavööd peale panna aga juht ei tahtnud et ma kile katki teen - nimelt on tehasest tulles autodel plastikdetailid kiletatud, et ära ei määrduks. Karvasest armatuurist veel popim on neid kilesid mitte eemaldada. Turvavöö klõpsakal oli ka kile peal, st seda ei olnud kordagi kasutatud. Auto oli muidugi alles 16.000 km ka läbinud...

- Kuna arveldamine käib sularahas ja materjaliks on ilmselt papüürus, siis raha on "natuke kulunud. Kõikidel rahatähtedel on käibele võtmise aeg ainult märgitud - 9 Juuli 2006. Seega need on alla 3 a vanad kupüürid:


- Igal pool käib metsik ehitus. Natuke olen erinevate kontorite vahel ringi sõitnud ja sõltumata linnaosast on iga kolmas maja pooleli. Tehnoloogial aga on samapalju arenguruumi kui ärikultuuril - segu tehakse käsitsi, suured hooned laotakse savitellistest, vundament kaevatakse labidaga jne. Ühe suure kontorihoone ehitamine jäi ka fotoka ette:


- Kuumalaine on vist mööda läinud. Viimastel päevadel on ainult 30-35 kraadi sooja olnud, võibolla keskpäeval ka 40 - niiet mõnusalt jahe :) Võibolla on see sellest, et liiv varjab päikse ära? Igatahes teist päeva on päris metsik liivatorm. Käisin just Afras õhtust söömas - 400m kõndimise jooksul võtsin 2 kg juurde (liiva), peamiselt silmadesse. Nähtavus on 10-20m kanti....
Natuke murettekitav on asjaolu, et hotelli tuleb üha rohkem inimesi sellega seoses - neid inimesi, kelle lennud teadamata ajaks edasi lükati.

Viimase ööpäeva jooksul lennukid maandunud ega õhku tõusnud ei ole - ma väga loodan, et varsti tuul raugeb ja lennud hakkavad uuesti käima (liiva täis mootorid tänapäeva lennukeid ju ei sega?). 2773 minuti pärast peaks minu lennuk suuna tsivilisatsiooni poole võtma.

Sudaan vol 2

Esimene töönädal Sudaanis (pühapäevast neljapäevani) on möödas. Erilisi uudiseid ei ole - väljas on endiselt 40-50 kraadi vahele sooja, hinnad on endiselt jõhkrad ja seagripp pole siia jõudnud.
Tööasjad edenevad keskpäraselt, kohalik Ericsson meenutab väga Mehhiko oma. Sagimist on palju aga tulemuseni jõudmine läheb raskelt - kokkulepitud koosolekud algavad paar tundi hiljem (kui üldse), projektijuht on ilge tropp...no selline tavaline värk :) Naiivselt loodan, et järgmine nädal läheb paremini....

Natuke olen nüüd ka linna näinud ja tuleb tõdeda, et Hartum on turvaline, vaene ja igav pommiauk. Ka päris kesklinn on sarnane selle kohaga, kus mina olen (mingi 5 km äkki kesklinnast). Tolmused teed, uberikud, pooleliolevad majad - ainult eesleid ja rakšasid ei lubata sinna. Mõned üksikud modernsed kontorihooned ja natuke rohkem puid aga kenaks ei saa seda kuidagi nimetada. Samas - nagu postimehest võib lugeda on maailmas tervelt neli linna, kus on halvem elada, niiet kurtmiseks pole põhjust.

Kusagil käia või midagi teha siin seega eriti ei ole ja töövabad hetked on igavavõitu. Mul on küll nüüd HSDPA USB modem ja internet (ebasobiv osa riiklikult piiratud) igalpool käeülatuses aga tegelikult on koguaeg arvuti taga istuda tüütu. Et natukenegi midagi muud kui ekraani vaadata, siis ostsin ükspäev putkast ajalehe:) Eelistasin araabiakeelsetele "The Guardiani". Leht oli eilne ja hind tavaline aga see leht oli kasutatud! Suhteliselt kortsus, keskel paar lehte valepidi jne - nagu 5 inimest oleks seda juba lugenud. Huvitav kas tsensuuri eest vastutavad ametnikud loevad iga eksemplari läbi või töötavad siin ajaleheputkad raamatukogu põhimõttel? Ehk oleks minagi oma 10 naela tagasi saanud kui oleks sama päeva jooksul lehe tagastanud?

See ajaleheputka oli Afra Mall-is, ainus koht, mis on piisavalt lähedal, et seal jala käia. See on linna ainus kaubanduskeskus (st supermarket, ca 5 söögikohta ja 15 väiksemat poodi) kus ma ülepäeva poes ja söömas käin. Kui üritasin sinna seljakotiga sisse minna, siis turva pidas kinni ja tahtis, et kott hoiule jäetaks. Ma ei tahtnud millegipärast arvutit neile jätta ja vaidlesin vastu - ja suur oli minu üllatus, kui peale paariminutilist vestlust (turvamees rääkis talutavat inglise keelt!) mind siiski kotiga sisse lubati. Võibolla oli see erand aga kui juba "suvaline jorss" on viisakas, mõistev ja ei ole päris umbkeelne, siis tahaks seda kogemust üldistada ja positiivseid järeldusi teha siinsete inimeste kohta:)

Ja ühe külma õlle nimel oleksin endiselt valmis surema :( Avalikult ma seda küll igaks juhuks ei maini - seaduse järgi võidakse seda siin sõna-sõnalt võtta...