Aeropuerto Internacional de la Ciudad de Mexico "Benito Juarez"
Ehk siis olen neljateistkümnendat korda Mehhiko lennujaamas. Poemüüjad on juba tuttavad ja silte/viitasid vaadata ei ole vaja. Joon Mehhiko parimat õlut oma värava kõrval kohvikus (bohemia clasica - väga sarnane aleksandrile). Lend väljub tunni aja pärast :)
Viimane nädal oli muy loco. Midagi muud peale töö vist ei teinud (vähemalt ei mäleta) - keskmine tööpäev tuli 13h kanti - rekord pea 19h. Selle 19h päeva lõpetasin 4 ajal hommikul ja järgmisel hommikul kell 10 oli ATP (test, millega antakse kliendile tarkvara üle). Ma muidugi tegin nii 10:05 silmad lahti ja jõudisn 10:35 kontorisse...ja olin esimene :) Pool tundi hiljem hakkasid teised ka tulema ja natuke enne 12st alustasime...Ja see ei ole erand vaid reegel - vähem kui pool tundi hiljem tulla on ebaviisakas (?), tund on norm, 1.5h hilineda on veel hädaga ok...ja no 2+h hilinemise peale juba vaadatakse viltu (nagu meil 20 minuti vms)...
niiet palun arvestada minu süvenenud korrapärase hilinemisega eestis :)
Aga kokkuvõttes läks rahuldavalt - selle kauemaks jäädud kuue päevaga sai paari nädala töö ära tehtud ja tulemused on päris head. Kui nüüd veel kuidagi välja ka saaks puhata ja mehhiklastega seotud vägivaldsed mõtted hajuksid..no siis võiks vist päris rahul olla :) 18h pärast maandun plaani järgi Tallinnas niiet lootust on..
hasta la vez proxima...
Friday, August 22, 2008
Saturday, August 16, 2008
sin título
Tarmo läks just lennujaama ja sõidab Eestisse. Mina ei lähe - mulle hakkas siin "meeldima". Nimelt suutsid kohalikud (rahuliku vestluse teel) veenda mind veel kuueks päevaks jääma - siis saab kõik kindlasti tehtud ja asjad üle antud ja nirvaana on siis käega katsuda jne...
Vahepeal kolisime Newtonisse - siia samma majja Polancos, kus ma kokku pea pool aastat viimase kahe aasta jooksul elanud olen. Seekord olen esimesel korrusel aga muud vahet väga ei ole - majas on 8 korterit ja viiega neist olen lähemalt tutvunud. Erilist üllatust ei tekitanud ka väikesed olmeprobleemid - alguses ei olnud sooja vett ega gaasi, telekas ei näidanud pilti, elekter kadus 5-10x õhtu jooksul jne. Esmakordse kogemusena ehk võib mainida uusi korterinaabreid - nimelt tervitas mind paar päeva tagasi köögis kohalik sipelgate väeüksus. Pidu kauaks ei jätkunud - nad võitsid küll esimese lahingu (kilesse pakitud võileiva köögilaual) kuid kaotasid sõja - mürgi lõhna on siiamaani tunda :)
Lisaks käivad majas mingid ehitustööd - ühtegi töömeest näinud ei ole kuid igal hommikul (vara) hakkavad nad haamriga vastu seina taguma (sepapoiste meeloodiat)...
Aga eriti need asjad ei häiri - ma olen tööl keskmiselt 12-13 tundi ja käin korteris ainult magamas :)
Samuti kolisin reedel teise kontorisse. Asub kõrvalmajas aga on ilmselt järguvõrra kõrgematele valgekraedele mõeldud. Välja näeb ikka nagu tootmishoone ja aknaid ei ole kuid:
1. Mul on oma kuubik. laud on peaaegu 80 cm lai, päriselt minu kasutada, st ma ei pea hommikuti töölaua pärast võitlema. Ruum on ka vaid 40-50 inimese jaoks niiet peaaegu võiks rääkida privaatsusest.
2. Mul on oma tool!!! Ainult minu kasutada. Selja- ja käetugedega ja kõik rattad on all! Ja see tool on ka hommikul olemas kohalike sõnul!
3. Mul on võrguühendus. Isiklik pesa põrandal kuhu võrgukaabel torgata ja ühendus ei ole veel kordagi katkenud! Skypeout, msn jms muidugi ei tööta ja pooled lehed on blokitud...aga põhimõttelisel on võrk siiski kasutatav.
4. Kontoris on tasuta kohvi !!!!!!! Nurgas on suur termos ja tassid (päristassid, mitte plastikust topsid) ning kuskile ei pea viit peesot sisestama, et tassikest kohvi (või no midagi sellelaadset) ammutada.
Ja eraldi punktina peab mainima valvurit. Hommikul peab läpaka seeria nr kirja panema ja õhtul ette näitama - tavaline värk...aga...
...eile õhtul kümne ajal kontorist lahkudes ei viitsinud ma seda muidugi teha. (tavaliselt turvasid ei koti - valge mees ei ole ju pätt jne - halvimal juhul vehivad kätega ja tahavad arvutit näha) Ja siis kõlas uskumatu lause - "Excuse me Sir, I need to check your laptop´s serial number". Vaatasin ringi - Tarmo oli juba väljas, kedagi teist ümberringi ei olnud, ainult vormis ahv, sry, valvur. Hõõrusin silmi, vaatasin veelkord - ikka ainult.... Juhmil ilmel näitasin läpaka ette ja astusin uksest välja, mõistmata kuidas see juhtuda sai - ta rääkis inglise keelt. Ja mitte ei puterdanud paari sõna vaid produtseeris päris adekvaatse lause. Ilmselt oli tegu mõne nuhiga või oli mõni ülemus ametiredelil natuke allapoole astunud - igatahes uskumatu lugu.
Ja ega rohkem midagi polegi - varsti tulen koju (8804 minuti pärast läheb lennuk:)
Vahepeal kolisime Newtonisse - siia samma majja Polancos, kus ma kokku pea pool aastat viimase kahe aasta jooksul elanud olen. Seekord olen esimesel korrusel aga muud vahet väga ei ole - majas on 8 korterit ja viiega neist olen lähemalt tutvunud. Erilist üllatust ei tekitanud ka väikesed olmeprobleemid - alguses ei olnud sooja vett ega gaasi, telekas ei näidanud pilti, elekter kadus 5-10x õhtu jooksul jne. Esmakordse kogemusena ehk võib mainida uusi korterinaabreid - nimelt tervitas mind paar päeva tagasi köögis kohalik sipelgate väeüksus. Pidu kauaks ei jätkunud - nad võitsid küll esimese lahingu (kilesse pakitud võileiva köögilaual) kuid kaotasid sõja - mürgi lõhna on siiamaani tunda :)
Lisaks käivad majas mingid ehitustööd - ühtegi töömeest näinud ei ole kuid igal hommikul (vara) hakkavad nad haamriga vastu seina taguma (sepapoiste meeloodiat)...
Aga eriti need asjad ei häiri - ma olen tööl keskmiselt 12-13 tundi ja käin korteris ainult magamas :)
Samuti kolisin reedel teise kontorisse. Asub kõrvalmajas aga on ilmselt järguvõrra kõrgematele valgekraedele mõeldud. Välja näeb ikka nagu tootmishoone ja aknaid ei ole kuid:
1. Mul on oma kuubik. laud on peaaegu 80 cm lai, päriselt minu kasutada, st ma ei pea hommikuti töölaua pärast võitlema. Ruum on ka vaid 40-50 inimese jaoks niiet peaaegu võiks rääkida privaatsusest.
2. Mul on oma tool!!! Ainult minu kasutada. Selja- ja käetugedega ja kõik rattad on all! Ja see tool on ka hommikul olemas kohalike sõnul!
3. Mul on võrguühendus. Isiklik pesa põrandal kuhu võrgukaabel torgata ja ühendus ei ole veel kordagi katkenud! Skypeout, msn jms muidugi ei tööta ja pooled lehed on blokitud...aga põhimõttelisel on võrk siiski kasutatav.
4. Kontoris on tasuta kohvi !!!!!!! Nurgas on suur termos ja tassid (päristassid, mitte plastikust topsid) ning kuskile ei pea viit peesot sisestama, et tassikest kohvi (või no midagi sellelaadset) ammutada.
Ja eraldi punktina peab mainima valvurit. Hommikul peab läpaka seeria nr kirja panema ja õhtul ette näitama - tavaline värk...aga...
...eile õhtul kümne ajal kontorist lahkudes ei viitsinud ma seda muidugi teha. (tavaliselt turvasid ei koti - valge mees ei ole ju pätt jne - halvimal juhul vehivad kätega ja tahavad arvutit näha) Ja siis kõlas uskumatu lause - "Excuse me Sir, I need to check your laptop´s serial number". Vaatasin ringi - Tarmo oli juba väljas, kedagi teist ümberringi ei olnud, ainult vormis ahv, sry, valvur. Hõõrusin silmi, vaatasin veelkord - ikka ainult.... Juhmil ilmel näitasin läpaka ette ja astusin uksest välja, mõistmata kuidas see juhtuda sai - ta rääkis inglise keelt. Ja mitte ei puterdanud paari sõna vaid produtseeris päris adekvaatse lause. Ilmselt oli tegu mõne nuhiga või oli mõni ülemus ametiredelil natuke allapoole astunud - igatahes uskumatu lugu.
Ja ega rohkem midagi polegi - varsti tulen koju (8804 minuti pärast läheb lennuk:)
Monday, August 4, 2008
Texas
Neljapäeval peale tööd lendasin Saltillosse. Selle tunnise lennu juures oli üks tähelepanuväärne asi - Fokker 100. Vaieldamatult kõige mugavam lennuk, millega ma lennanud olen. Ma ei ole just väikest kasvu...aga selles lennukis oli põlvede ja eesoleva istme vahel vähemalt 20 cm ruumi! Täielik äriklass!See lennuk võiks Mehhiko ja euroopa vahet käia :) Umbes 10 ajal õhtul jõudsime Agustini juurde - tal on päris uhke eramaja (2 kuud tagasi kolis sisse, natuke on veel pooleli). Agustini naine tegi õhtuksöögiks Tacosid - värske liha, käsitsi tehtud tortillad, isetehtud salsa...
Hommikul viie ajal startisime USA suunas kahe autoga - ehk siis kaheteistkümnekesi (Agustini Silverados tagaistmel 4 ja pagassis 1, teises autos 5 ) Neli tundi hiljem olime Reynosas - Usa/Mehhiko piiril. Mehhiklastel on plastikust krediitkaardi suurused viisad ja neile on piiriületus sama, mis mulle euroopa liidus. Mind suunati aga kuskile hoonesse, kus mul peale tunniajast järjekorras seismist mõned küsimused küsiti. Ilmselt vastasin õigesti ja piirivalvur pakkus auhinnaks mõistlikku tehingut - $6 eest kuue-kuu multiple entry white card...
...ja olingi usas. Americ...sry, Latino dream come true. Ja seda sõna otseses mõttes - Texase on mehhiklaste konsentratsioon umbes samal tasemel kui mehhikos - tänaval/poes/igal pool kuuleb praktiliselt ainult hispaania keelt, sildid on kahekeelsed, reklaamid ainult hisp keeles enamasti jne. Restos, kus hommikusööki sõime oli ehe näide - blond ja väga mitte-latiino ettekandja hakkas minuga hispaania keeles rääkima. Vastasin inglise keeles, mille peale tal süttis lambie, et ilmselt ma siiski ei ole mehhiklane. See lambike kustus aga peagi uuesti - 5 min hiljem kõlas juba küsimus "Mas cafe?". Ma vastasin oma koleda aktsendiga hispaania keeles ja tädi punastas natuke. Pärast, kui kogu edasine dialoog käis minu-vigane hispaania-keel vs
tema-inglise-emakeel siis punastas veel rohkem. Mehhiklastel oli lõbu laialt :)
Mõned tunnid hiljem jõudsime hotelli. Minu hotell oli ca 10km eemal teistest - nädalavahetus on pop aeg puhkamiseks ja lihtsalt ei olnud kohti samas hotellis. Igati mittemidagiütlev majutusasutus oli - viisakapoolsem tuba, kehvapoolne hommikusöök, sigaaeglane internet jne.
Laupäeva hommikul tuli Agustin mulle järgi ja alustasime teed South Padre Islandi suunas, plaaniga veeta päev rannas. Plaan oli peaaegu õnnestumas, olime ca 70km rannast kui äkki märkasime, et Agustini onu auto ei olegi enam sabas. Natuke otsimist ja leidsimegi õnnetu halli Astra teeäärest - kapott üleval ja vanduvad mehhiklased ümber. Jahutusvedelik ja õli olid leivad ühte kappi pannud - st kogu tosool oli karteris. Tänu mehhiklaste üksmeelele ja ladusale asjaajamisele läks edasi kiirelt -
tõdesime, et see auto enam ei sõida, tõime 5km kauguselt puksiirköie, rentisime 15 km kauguselt mulle auto, vedasime katkise auto 10 km kaugusele hotelli ette ja suundusime uuesti rannas suunas - seda kõike vaid 5-6 tunniga.
Õhtul seitsmeks jõudsime randa. Kohalike arvates oli vesi külm (nii 26-27 kraadi) ja päike oli ka loojumas. Peagi liitusid peoga ka väga verejanulised sääsed...niiet üheksa ajal olime juba tagasiteel hotelli.
Sõita on Texases igav - teed on eeskujulikult siledad ja 3-6 raja laiused (no kuidagi ei leia põhjendust, miks pooled autod peaksid SUVid või kastikad olema). Kõik uimavad (alla kiiruse piirangu kiirteel vasakpoolses reas, võimaluse korral mitu tk kõrvuti, et kuidagi mööda ei saaks). Aga no väidetavalt on aegalane sõit turvalisem ja lisaks annab see võimaluse ümbrust jälgida. Lisades sellele 4 laulvat (kõvasti ja valesti) mehhiklast tagaistmel on sõidunauding täielik :)
Pühapäev läks asjalikult- õhtul kella kuueks oli remonditöökoda Astra esistange eemaldanud ja jäiga ühenduslüli paigaldanud (nagu käru tiisli, st tagumises autos ei olnud juhti vaja). Veel kolm tundi hiljem olime piiril - aga no eks sinna oli oma 30 km ka, vahepeal oli ju vaja veel poes käia, arutada edasist tegevusplaani jne...
Reynosasse jõudes oli juba pime ja "kärul" oli aku muidugi lõplikult kustunud. Tunni ajaga saime wal-martist uue autoaku, mis, ülla-ülla, oli 5 cm liiga kõrge ja + ja - valedes otstes. Ühendasime macguyweri teibi ja krokodillidega selle aku siiski külge ja sidusime kapoti kinni.
Neli tundi hiljem, mõnikümmend kilomeetrit Saltillost oli uus aku ammu kustunud ja kell umbes kaks öösel. Auto oli küll hoolikalt valgustamata ent ometi äratas see politsei tähelepanu. Senor politseinik tundis end meie transpordimeetodist suhteliselt häirituna - see on ikka nii ohtlik ja tulesid ei ole ja käru on inimesi täis ja üleüldse - kas me sellist Mehhikot tahtsimegi? Agustinil õnnestus ta kuidagi siiski surnuks rääkida - ei täidetud protokolli ja ei olnud ka vaja "kohapeal trahvi maksta".
Viie ajal sain magama...ja kuus tundi hiljem olin juba Mexicos kontoris. Vahepeale mahtusid eriti raske ärkamine, lennujaama sõit, ootamine lennujaamas, lend ja kontorisse sõit.
Niiet minul on nüüd USAS käidud. Kolme päeva jooksul sain umbes 4h shopata, 2h rannas olla ja ujuda, saada päikesepõletuse (päeval oli nii 38 kraadi kandis varjus), ca 1000 km autoga sõita ja saada aktiivselt osa see-krdi-auto-tuleks-põlema-panna meeleolust :) Aga hoolimata mõõdukalt frustreerivatest elamustest oli kokkuvõttes tegelikult päris lahe ja ilmselt lähen varsti jälle.
Hommikul viie ajal startisime USA suunas kahe autoga - ehk siis kaheteistkümnekesi (Agustini Silverados tagaistmel 4 ja pagassis 1, teises autos 5 ) Neli tundi hiljem olime Reynosas - Usa/Mehhiko piiril. Mehhiklastel on plastikust krediitkaardi suurused viisad ja neile on piiriületus sama, mis mulle euroopa liidus. Mind suunati aga kuskile hoonesse, kus mul peale tunniajast järjekorras seismist mõned küsimused küsiti. Ilmselt vastasin õigesti ja piirivalvur pakkus auhinnaks mõistlikku tehingut - $6 eest kuue-kuu multiple entry white card...
...ja olingi usas. Americ...sry, Latino dream come true. Ja seda sõna otseses mõttes - Texase on mehhiklaste konsentratsioon umbes samal tasemel kui mehhikos - tänaval/poes/igal pool kuuleb praktiliselt ainult hispaania keelt, sildid on kahekeelsed, reklaamid ainult hisp keeles enamasti jne. Restos, kus hommikusööki sõime oli ehe näide - blond ja väga mitte-latiino ettekandja hakkas minuga hispaania keeles rääkima. Vastasin inglise keeles, mille peale tal süttis lambie, et ilmselt ma siiski ei ole mehhiklane. See lambike kustus aga peagi uuesti - 5 min hiljem kõlas juba küsimus "Mas cafe?". Ma vastasin oma koleda aktsendiga hispaania keeles ja tädi punastas natuke. Pärast, kui kogu edasine dialoog käis minu-vigane hispaania-keel vs
tema-inglise-emakeel siis punastas veel rohkem. Mehhiklastel oli lõbu laialt :)
Mõned tunnid hiljem jõudsime hotelli. Minu hotell oli ca 10km eemal teistest - nädalavahetus on pop aeg puhkamiseks ja lihtsalt ei olnud kohti samas hotellis. Igati mittemidagiütlev majutusasutus oli - viisakapoolsem tuba, kehvapoolne hommikusöök, sigaaeglane internet jne.
Laupäeva hommikul tuli Agustin mulle järgi ja alustasime teed South Padre Islandi suunas, plaaniga veeta päev rannas. Plaan oli peaaegu õnnestumas, olime ca 70km rannast kui äkki märkasime, et Agustini onu auto ei olegi enam sabas. Natuke otsimist ja leidsimegi õnnetu halli Astra teeäärest - kapott üleval ja vanduvad mehhiklased ümber. Jahutusvedelik ja õli olid leivad ühte kappi pannud - st kogu tosool oli karteris. Tänu mehhiklaste üksmeelele ja ladusale asjaajamisele läks edasi kiirelt -
tõdesime, et see auto enam ei sõida, tõime 5km kauguselt puksiirköie, rentisime 15 km kauguselt mulle auto, vedasime katkise auto 10 km kaugusele hotelli ette ja suundusime uuesti rannas suunas - seda kõike vaid 5-6 tunniga.
Õhtul seitsmeks jõudsime randa. Kohalike arvates oli vesi külm (nii 26-27 kraadi) ja päike oli ka loojumas. Peagi liitusid peoga ka väga verejanulised sääsed...niiet üheksa ajal olime juba tagasiteel hotelli.
Sõita on Texases igav - teed on eeskujulikult siledad ja 3-6 raja laiused (no kuidagi ei leia põhjendust, miks pooled autod peaksid SUVid või kastikad olema). Kõik uimavad (alla kiiruse piirangu kiirteel vasakpoolses reas, võimaluse korral mitu tk kõrvuti, et kuidagi mööda ei saaks). Aga no väidetavalt on aegalane sõit turvalisem ja lisaks annab see võimaluse ümbrust jälgida. Lisades sellele 4 laulvat (kõvasti ja valesti) mehhiklast tagaistmel on sõidunauding täielik :)
Pühapäev läks asjalikult- õhtul kella kuueks oli remonditöökoda Astra esistange eemaldanud ja jäiga ühenduslüli paigaldanud (nagu käru tiisli, st tagumises autos ei olnud juhti vaja). Veel kolm tundi hiljem olime piiril - aga no eks sinna oli oma 30 km ka, vahepeal oli ju vaja veel poes käia, arutada edasist tegevusplaani jne...
Reynosasse jõudes oli juba pime ja "kärul" oli aku muidugi lõplikult kustunud. Tunni ajaga saime wal-martist uue autoaku, mis, ülla-ülla, oli 5 cm liiga kõrge ja + ja - valedes otstes. Ühendasime macguyweri teibi ja krokodillidega selle aku siiski külge ja sidusime kapoti kinni.
Neli tundi hiljem, mõnikümmend kilomeetrit Saltillost oli uus aku ammu kustunud ja kell umbes kaks öösel. Auto oli küll hoolikalt valgustamata ent ometi äratas see politsei tähelepanu. Senor politseinik tundis end meie transpordimeetodist suhteliselt häirituna - see on ikka nii ohtlik ja tulesid ei ole ja käru on inimesi täis ja üleüldse - kas me sellist Mehhikot tahtsimegi? Agustinil õnnestus ta kuidagi siiski surnuks rääkida - ei täidetud protokolli ja ei olnud ka vaja "kohapeal trahvi maksta".
Viie ajal sain magama...ja kuus tundi hiljem olin juba Mexicos kontoris. Vahepeale mahtusid eriti raske ärkamine, lennujaama sõit, ootamine lennujaamas, lend ja kontorisse sõit.
Niiet minul on nüüd USAS käidud. Kolme päeva jooksul sain umbes 4h shopata, 2h rannas olla ja ujuda, saada päikesepõletuse (päeval oli nii 38 kraadi kandis varjus), ca 1000 km autoga sõita ja saada aktiivselt osa see-krdi-auto-tuleks-põlema-panna meeleolust :) Aga hoolimata mõõdukalt frustreerivatest elamustest oli kokkuvõttes tegelikult päris lahe ja ilmselt lähen varsti jälle.
Subscribe to:
Posts (Atom)