Sudaan

Sudaan ei ole just populaarne koht kuhu reisida. Seda oli näha juba Frankfurdist lennuki peale minnes - lennukis oli üle 1/3 vabu kohti - enamus said kaks istet omale. Aga veel vähem tekkis vabu kohti peale vahemaandumist Jeddah-s (Saudi Araabia) - enamus inimesi läks maha ja peale ei tulnud kedagi. Seega Jeddah Khartoum ots oli eriti mugav - 200 kohalises lennukis oli ca 40 inimest.

Lennujaamas eeldasin põhjalikku kontrolli ja kottimist aga piirivalvel ja tollil ei olnud mingisugust huvi. Passi läbi ei vaadatud (Iisraeli templiga ei lasta maale aga seda ei kontrollitud) ja toll pidas üldse siestat - rahulikult oleksin võinud õllevaadiga läbi jalutada :) Sellist äärmuslikku kodusõda pidavat islamiriiki, nagu välismaailm üritab Sudaanist kujutada ei ole siiamaani leidnud - riietus on vaba (ka naistel), inimesed on sõbralikud, tänavapilt tundub turvaline ja rahulik jne.
Kohalikud ütlesid selle peale, et välismaailm tõmbab Darfuti ja ülejäänud Sudaani vahele võrdusmärgi ja tegelikult on mujal rahulik. Nende jutt paistab tõele vastavat, olen positiivselt üllatunud.

Kliima samas nii meeldiv ei ole - natuke soojavõitu (loe: tänavale võib leili visata). Hetkel on kell 10 õhtul ja väljas on 45 kraadi. Päeval on varjus üle 50 kraadi, päikese käes - ei oska öelda, aga tundub umbes 65 kanti :) Kuna õhuniiskust ei ole, siis on tunne nagu elektrikerisega saunas, kus ei ole veel leili visatud. Tuul küll natuke jahutab aga tekitab "udu". Udu koosneb ülipeenest liivatolmust (kuigi tegu on pealinna kesklinnaga, on pooled teed kruusakattega) ja ärritab natuke silmi. Võibolla ei ole see ka kõige parem sisse hingata aga ma väga ei muretse - mis ei tapa, teeb vigaseks.

Ja ega ma eriti väljas ei viibi ka - Ericssoni autojuht sõidutab sinna kus vaja. See on üpris suur privileeg - autodest on siin nimelt puudus. Võibolla on selles süüdi USA ja EL kaubandusembargo, igatahes autosid on tõesti vähe (liiklustihedus "tipptunnil" väiksem kui Tartus) ja need vähesedki on enamasti Korea või Jaapani päritolu ainult. Eraisikutel autosid eriti ei ole, põhiliselt ikka tööautod. Ericssonis näiteks töötab siin umbes 45 inimest ja neil on 4 autot, mis on pidevalt sõidus. Lõuna ajal ja hommikuti/õhtuti peab autot kuni tund aega ootama. Kuna ühistransporti ka ei ole siis nii nad liiguvadki - kutsuvad kontorist auto järgi ja lasevad ennast ära viia.
Lisaks autodele on päris palju tuk-tukke (motorikša) ja eesleid. Jah, täiesti tavalised (S-klassi ega 7-seeria eesleid pole veel näinud) eeslikaarikud. Väga ökonoomne ja roheline mõtteviis
Kuna siin on kohalike (mõned neist dollari karva nahavärviga nagu mina) väitel päriselt ka turvaline, siis ilmselt proovin nädalavahetusel tuk-tuki takso ka ära kui ringi kolama lähen.

See pilt on muide kesklinna lähedal tehtud ;)
















Ja üks mitte-nii-meeldiv üllatus on veel - Sudaan, vähemalt Khatroum on väga kallis. Kohalike väitel on vaja "valge inimese moodi elamiseks" vähemalt mõnituhat dollarit kuus. 2 toalise konditsioneeritud korteri saab $2k eest kuus, kui töökoht transporti pole orgunnind ja autot vajad siis see on ka ca samapalju juurde, keskmine lõunasöök on $20, õhtusöök alates $50 jne. Jõhkraid söögihindu olen ise ka juba kogenud ja mu hotellituba (väidetavalt kogu Sudaani vingeim hotell) on ca $350 öö. Hotell on tõesti väga kena ja need 5 tärni on ka läänemaailma standardite järgi kehtivad. Õnneks maksavad selle kohalikud kinni:) Ja ega selle maksmisega oleks ka tehnilisi raskusi - väga suur dollaripakk peaks kaasas olema. Nimelt on Sudaanis krediitkaardid seadusega keelatud (hmm, huvitav, kas see on jälle kuidagi selle embargoga seotud?) ja kogu arveldamine käib sularahas. Jah, kogu arveldamine. Inimesed saavad palka sulas, sellises 5 tärni hotellis pead vajadusel tuhandeid dollareid sulas maksma, autod/eeslid ostetakse sularaha eest jne. Ma sain sellest õnneks päev enne reisi teada ja võtsin natuke valuutat kaasa - muidu peaks vist hotelli hommikusöögiga ja kontori lahustuva kohviga läbi ajama :)
See kontoris olev kohvi on kusjuures kõige suurem kultuurishokk. See on Ericssoni kontor ja juba vanad roomlased teadsid, et üle maailma on Ericssoni kontor koht, kus kohvisõbrad võivad ennast koduselt tunda. Lahustuv kohv ei tekita eriti kodust tunnet just :( Peaks vist Rootsi eskaleerima...

Aga sellised ulmelised summad on muidugi aktuaalsed ainult kulakutele. Enamik elab pigem absoluutses vaesuses ja saavad ilmselt kuus mõne tuhande asemel hakkama mõnekümne dollariga. Vähemalt mõned statistilised näitajad vihjavad sellele. Näiteks on Sudaanis:

- vaid 20% inimestest mobiil
- 3,7% inimesi kasutanud arvutit
- ca 50% kirjaoskajaid


Pilte veel ei ole aga kuna ma olen siin veel kaks nädalat, siis küll ma jõuan teha. Seadusega on pildistamine siin ilma eriloata tegelikult keelatud aga mul soovitati mitte muretseda - kui ma just mosleminaistest ei taha kaitseministeeriumi taustal aktifotosid teha, siis võin julgelt paluda ka politseinikul endast pilti teha lasta :)

Moskva

Olen hetkel Stockholmis. Inimesed on sõbralikud, teenindajad naeratavad, hotellitoas on wifi, mõistliku hinnaga saab kõhu täis...ehk siis oluliselt erinev, võrreldes viimase nelja päevaga, mille veetsin Moskvas.

Moskva on tegelikult päris huvitav ja üldmulje reisist on pigem positiivne. Linn on üllatavalt puhas (mitte midagi uskumatut aga puhtam kui Tallinn) ja ilusate tüdrukute osakaal tänaval võib isegi Eestit ületada :)
Kesklinn on üles vuntsitud ja särab, kesklinnast natuke eemal enam nii palju ei sära (ja äärelinn, mida täna lennujaama sõites rongiaknast nägin oli ikka suisa bardakk).
Liiklus on üpris katastroofiline. Peamistel teedel on stabiilselt ummik - vahet pole kas üritada sõita 9 hommikul või 2 päeval. Vene autod on tugevas vähemuses - 2/3 on kallimapoolsed "margiautod" ja 1/3 on Zigulid. Mõni üksik volga ja 1 Moshkvitz ka. Aga üldiselt on autoga liikumine suhteliselt mõttetu - hotellist kontorisse läks taksoga tund aega ja ca 450 kr, metrooga 20 minutit ja 7 krooni.
See, et metroojaamad marmorist seinte ja lühtritega on ei ole vast kellelegi üllatuseks, küll on aga märkimist väärt metroo kiirus. Eskalaatorid sõidavad tunduvalt kiiremini kui mujal (hooletult peale/maha astudes on kukkumine väga tõenäoline), inimesed harrastavad kiirkõndi või pigem jooksevad ja rongid kihutavad. Rongid käivad ka harjumatult tihti - 30-60 sekundi jooksul tuleb uus rong ja avab uksed 8 sekundiks. Väga praktiline ja muljetavaldav :)

Toit on kallis ja keskpärane. Ericssoni kontoris on söökla, kust 100 krooni eest saab ühe pudeneva kotleti (50 gr?) ja lusikatäie (100 gr?) kartuliputru, kulbitäie taimetoitlaste borši ja klaasi morssi. Hotelli lähedastes söögikohtades on hinna ja kvaliteedi suhe sarnane. Kõik teenindajad on nõukaaegse mentaliteedi ja väljaõppega - ülbed, pahurad, ei ütle kunagi tere ega naerata (Üks kelner küll naeratas aga tal oli koguaeg selline irve näol nagu ta mingi laksu all oleks, niiet see ei lähe arvesse) jne. Ja seda näeb juba pilgust - kui pilk ütleks rohkem kui tuhat sõna, siis esimesed sõnad oleks "ma vihkan sind elulõpuni selle eest, et sa minu leti poole tuled või mult midagi tahad. Või et sa üldse eksisteerid..."

Eks see ole ilmselt kultuuriline eripära ja sellega harjub. Ja toredaid inimesi on ka üksjagu. Minu arusaamise järgi ongi Moskvas kahte põhilist tüüpi inimesi - lausidikad ja normaalsed. Kuna kaks korda sai üle tunni aja taksos istutud, siis sai pikemalt räägitud mõlema tüübi esindajatega.

Esimene taksojuht kuulus lausidikate liiki ja oli läbinud kõrgtaseme ajupesu koolituse ilmselt kiituskirjaga. Tema arusaamise järgi on Moskva ülim ja üks suuremaid linnu maailmas (17-18 miljonit), Euroopa on seevastu "malenkii y kompaktnõi". Majanduskriisi Venemaal ei ole, küll aga on see läänemaailma juba lämmatanud (Eestis ei ole ju isegi metsa enam!) ja Ukrainas on üldse jõhker barakk - Kiiev on ju ameeriklaste kontrolli all...Aga Venemaal on kõik ikkagi ülihea - ehitatakse täie hooga, tehnoloogia on tipptasemel ja valitsus ulatab alati abikäe kui vaja - isegi Ziguli ostu toetatakse ca 2000 dollariga.
Huvitaval kombel kirjutas asjadest sellisel toonil ka ajaleht "Edinaja Rossija" - selle andmetel kaetakse isegi kogu Moskva aastaks 2010 jalgrattateedega (ma nägin nelja päeva jooksul KAHTE jalgratturit!)

Teine taksojuht oli muhe vend ja "Edinaja Rossija" on tema jaoks musta huumori allikas. Tema teada on Moskvas ca 11 miljonit inimest ja seda on liigagi palju - infrastruktuur ei jõua järgi inimeste arvule ja kõik kohad on pätte ja kaabakaid täis (valitsus eriti). Ehitus käib täie hooga - juba kuradi 5 aastat ehitatakse põhilisi teid - pannakse aga uus kate ja paar kuud hiljem kaevatakse piki teed kraav. Ziguli ostmisel $2000 toetus on aga naljanumber - autod maksavad nii $10.000 ja keegi ei taha sellist saasta ka 20% odavamalt. Vene tehnikat üldse väga ei taheta - vene inseneridel ja tehasetöötajatel on ju "kvadradnõe ruki" :)
Jalgrattateede ehitamine on ebatõenäoline ja küsitava väärtusega - kui mõni suitsidaalsete kalduvustega inimene ka jalgratta selga istub siis kaugele ta ei jõua - esimese foori taga varastatakse tagaratas või pedaalid ära...

Sellised inimesed nagu see teine taksojuht tegid olemise muhedaks ja nagu öeldud oli üldine kogemus positiivne. Tõenäoliselt lähen suvel Moskvasse tagasi ja olen väheke pikemalt - eks siis ole näha kuhu suunas esmane mulje muutub.
Homme käin Sudaani saatkonnas ja seejärel lendan koju. Järgmine postitus seega kõigi eelduste kohaselt Khartoumist (kui seal elekter, internet jms mugavused on:)