Viimasest Norra reisist on juba pea kolm aastat möödas, seega oli eelmisel nädala viimane aeg uuesti trolle külastada.
Reisi eelõhtu kulus poeskäimisele ja toiduasjade pakkimisele. Nimelt on lisaks trollidele praegu Norras ka Madis ja Meelike, kelle nälgivate-idaeuroopa-tudengite imidzit me 20 kilose toidupakiga muuta üritasime. Võtsime selle jaoks ühe suuna pagasi pileti (Air Balticus on ainult käsipagas tasuta) ja toppisime suure spordikoti head ja paremat täis. Arvestades, et Norras maksab näiteks naftast tehtud sink 800 krooni kilo, siis on see üpris mõistlik tegevus....
Hapukoore, kodujuustu ja pasteedi pakkimine nii, et see transpordijorsside hellad käitlemiskombed üle elaks, on väljakutse. Rohkete kilekottide ja teibi abil tulin selle suurepäraselt toime, Aive tunnustavate kommentaaride saatel:)
Peale ööd Oslos võtsime Madise auto ja suundusime Geirangeri poole. Sinna on ca 450km - paras maa päevaga maha sõita. Mida rohkem põhjapoole seda kenamaks vaatepilt muutus - küngastest said lumised mäed, teed muutusid kurviliseks ja 25km enne Geirangerit oli kevadest talv saanud. Viimane lõik Geirangerisse (63. maantee, 63/15 ristist alates) oli lume tõttu veel suletud ja ainus võimalus kohale jõuda oli teha ca 100 km tiir Hellesyltini ja minna sealt praamiga Geirangerisse. Teeristis oli ka üks õnnetu olemisega Ukraina paar, kes oli välja uurinud, et viimane praam läheb natuke rohkem kui tunni pärast ja sinna jõudmine on üpris ebarealistlik. Ukrainlase inglise keel oli natuke kehvem kui minu vene keel, seega aitasin tal hotelli helistada. Hotellitäidi oli vastutulelik ja helistas Hellesylti sadamasse, et laev meid ikka ära ootaks. Tundus küll kahtlane, et suur liinilaev mingeid suvalisi inimesi ootama hakkab, ent otsustasime proovida. Käänulistel mägiteedel ja tunnelites ralli sõitmiseks ma Hyundai Getzi vist teist korda ei valiks (kurvis kahel rattal on natuke ebastabiilne), ent 10 minutit peale praami ametlikku väljuimisaega olime õnnelikult pardal. Kaamete nägudega ukrainlased, kes meil oma autoga sabas püsisisid, samuti.
Hellesylt-Geiranger laev on umbes nagu Hiiumaa praam, sõiduaeg on küll ainult tunnike. Vaated on muidugi üpris uskumatud - mitmesaja meetri (või isegi 1km) kõrgused kaljud, mõned kosed....Pildid kirjeldaksid seda paremini - sellest allpool.
Kuna kell oli juba pool üheksa, siis otsustasime kämpingusse helistada (paar nädalat varem helistasin ja leppisin kokku, et tuleme sel kuupäeval) ja teatada hilinemisest. Kämpingupidajast trolli vastus telefonis "Mismõttes? Me avame alles mõne nädala pärast" kõlas esmapilgul kehvasti. Ent leides otse Geirangerist suurepärase teise kämpingu ja nähes järgmisel päeval seda "plaanitut" siis läks tegelikult väga hästi. Vinje kämping (http://www.vinje-camping.no/) oli ametlikult küll veel suletud, ent sõbralik kämpingupidaja tuli kohale ja andis meile ühe majakese siiski. Majake oli superluks - magamistuba, vannituba, elutuba-köök, rõdu...Aknast avaneb selline vaade nagu postkaartidel ja ainsaks "lärmiks" on saja meetri kaugusel sahisev koseke. Üle keskmise romantiline koht. (jah, mind juba noomiti ebasobiva sõnakasutuse pärast - aga no kes kujutaks mind ütlemas "See oli nii fantastiline ja üldse kõige ilusam koht kus ma olnud olen ja...")
Järgmise päeva õhtuks jõudsime Åndalsnes-i kanti. See on umbes 150-200 km (sealhulgas 15 minutit praamiga). Teeääres avanevad vaated on jälle "üle keskmise". Mõned sikk-sakk teed mäest üles paari kilomeetrised mäed, peegelsiledad lahesopid jne. Iga natukese aja tagant pidasime pildistamiseks kinni...
Ka seal saime ühe suletud kämpingus (Gjerdset) jutule (telefoni teel kirjeldati, kust võtme leiab ja kuidas korgid sisse käivad:). Sellest majakesest avanes täitsa tavaline miljardivaade järvele ja mägedele, lisaks oli elutoas ka kamin, kus poole ööni mõnus tuld teha on. Majakese rohukatus oli siniseid kannikesi täis, ent rahu ja vaikust polnud siingi - inimtühi küll, ent järjekordne oja vulises läheduses ja linnud laulsid vahetpidamata....
Tegime õhtul ka pika jalgsimatka (julgelt üle poole kilomeetri) ja vaatasime päikseloojangut - ega muud väga teha olnudki sest telekat selles hütis kahjuks ei olnud.
Kolmandal päeval ärkasime enne kukke ja koitu (enne üheksat!) ja sõitsime Oslosse tagasi. Meil oli poolteist tundi aega veel kesklinna vaadata ja suveniire soetada (st. mul üritada takistada Aivet kõikides poodides käimast ja kõike ostmast :p) enne Madisele auto tagastamist ja lennujaama suundumist. Meeldiva üllatusena oli Madis päeva vaaritades veetnud - lasanje ja kaneelikuklid olid täitsa üle keskmise :)
Lennujaamas väravas oodates oli rihm üpris maha käinud juba. Ehk sellepärast me unustasimegi Teedult laenatud fotoka väravasse. Loodetavasti uus omanik naudib leidu ja neid 1000-det pilti, mis me tegime....
Kui see väike seik kõrvale jätta, siis oli reis suurepärane. Päriselt ka.
