ایران یکبار دیگر

Teherani südatalv meenutab Eesti varakevadet. Viimastel päevadel on vast 10 cm lund tulnud - öösel on paar kraadi miinust, päeval reeglina 0 ja 5 vahel. See tähendab, et hommikul on kõik kenasti jääs (loe: ma ise ka imestan, et veel konte pole murdnud, siin ei tunta teehoolduse kuntsi) ja õhtuse tänavapildi täpseim kirjeldus võiks olla "sulapask". Porine plöga (mille all on siiski jääd) ja mõnusad lombid. Labidaid ei kasutata kõnniteede puhastamiseks vaid kaevamiseks - näiteks eile hotelli poole sammudes paistis teel süütu lombike- mis mulle umbes poolde säärde ulatus...


Siiajõudmine oli pikk ja vaevaline - autoga Riiga ja sealt lennukiga Riia-Frankfurt-Teheran. Frankfurdi lennujaams olen ma päris mitu korda käinud ja midagi erilist polnud loomulikult ka seekord - kui siis ehk väike numeroloogiline aspekt: see Frankfurti lend oli mul 100-s lend. Ja minu elu esimene lend pea 20 a tagasi, aastal 1991, oli just Frankfurdist.
Iraanis maale pääsemine läks üllatavalt kiiresti - umbes pool tundi peale maandumist olin juba passikontrolli läbinud, pagasi kätte saanud ja umbkeelse idioodi, vabandust - Ericssoni autojuhi hoole all. Autojuht valdas kolme ingliskeelset sõna - "mister", "yes" ja "no". Ta kasutas neid vaheldumisi ja üsna tihti - erilist seost minu poolt räägituga ma ei tuvastanud küll...
Lennujaamast hotelli naabrusesse jõudsime tunniga, hotelli jõudsin umbes tund-poolteist hiljem. Autojuht ei leidnud hotelli, ei saanud aru mu (ericssoni poolt saadetud) hotelli-info väljaprindist, tahtis minu telefoni pealt helistada, nõudis rohkem raha kui kokku lepitud ja ei andnud tsekki - üsna tavaline värk ühesõnaga :)

Tööl on ka väga tavaline värk - midagi ei tööta ega edene. Eile kedagi kontoris ei olnud ja sisse ei tahetud mind lasta. Võrguühenduse ja mobiili saamiseks läks päev, operaatori võrgu ligipääsuni teine päev...jne.
Kohalik projektijuht on üsna tabamatu mees ja prioriteetide nimekirjas ei ole meie projekt ilmselt päris esimesel kohal. Aga alles teine päev ka siin - küll sujuma hakkab:)