Aban 13

Ehk neljas November on USA saatkonna kaaperdamise aastapäev. See on hea võimalus avaldada tunnustust Suurele Juhile ja kinnitada, et käiakse õiget rada ja ollakse sellega rahul. Suurele osale kohalikest, kes seda rada just päris õigeks ei pea, on see aga võimalus minna tänavale demonstratsioonide ja valitsuse vastu protestima. Kummagi poole esindajad ei ütle selle käigus ära mõõdukatest tänavarhutustest ega vägivallast. Sellega seoses sain eile hoiatava kirja Ericssonilt:

"blablabla...homme on jama...blablabla..kõik välismaalased peavad kesklinnast eemale hoidma...blablabla...pärastlõunal võivad rahutused ka Ericssoni kontori kanti jõuda ja kõik mitte-kohalikud kobigu heaga lõunast hotelli ja istugu seal.blabla..."

Erilist tähelepanu ma sellele loomulikult ei pööranud ja ega ei ole ka põhjust olnud - eks ta ülereageerimine ole. Kõik pakistani poisid (keda on siin kontoris umbes pool miljonit) kuulusid ka sihtgruppi.Ericsson ilmselt kardab, et kui midagi kogemata peaks mingi lolli turistiga juhtuma, siis on tüütu seletada, miks nad ei hoiatanud. Ja samuti on see projektirisk (väliseksperdid ei ole vist teibasse aetuna nii tõhusad kui arvuti külge aheldatudna), niiet parem karta (lisaks kahetsemisele).

Kurkikuulus päev hakkab õhtusse jõudma ja nagu arvata oligi - vahetust tänavarahutuste kogemusest jäin ilma. Küll aga leiti mitmeid muid meetmeid, et päev "huvitavamaks muuta:

- hommikul kontorisse jõudses selgus tõsiasi, et internet on kõigil välisfirmadel ajutiselt välja lülitatud. No, et nad ei saadaks välismaale valeinfi või provotseeriks või midagi. Operaatori võrku oli VPN siiski töötas ja suhtlesime Teeduga modernset Solarise kiirsõnumeerijat "write" kasutades. Nüüd tuleb ainult kuidagi syslogist see vestlus ära kustutada.

- ennelõunal piirati sõnumeerimine ja pealelõunal ka helistamine - ma ei tea, kas kõigil aga minu telefon muutus tummaks ja sama kurtsid mitmed kohalikud.

- kuskil ühe ajal päeval oli kontorist mingeid rahvamasside kilkeid kuulda. Selle peale otsustati , et kohe kui lärm vaibub - st verejanulised elajad eemalduvad peavad kõik hotellidesse minema.

- sealt edasi on rahu ja vaikus. Hotelli admin ütles õhtul nelja ajal, et enam ei toimu midagi. Ja lisas, et midagi pole teha selliste protestide vastu - demokraatia värk:)

- telefon hakkas õhtul uuesti tööle. Kuna pühad sõnumikeskused mingitele kahtlaste operaatorite võrkudest (näiteks EMT) tulnud sõnumitele kättesaamise kinnitust ei saada, siis sain just kaheksanda meeldetuletussõnumi viimastel päevadel, et mu kaabel-tv ammu makstud arve on maksmata.

Ja ega rohkem uudiseid polegi. Valgus tunneli lõpus paistab juba päris selgelt - 650 minuti pärast saan Iran Airilt tiivad ja kodu on käega katsuda.

Sabata eesel

"My donkey did not have a tail in its youth" on Iraani vanasõna ja seda kasutatakse siis, kui tahetakse öeldut tagasi võtta. Selle taga on järgnev lugu:

Mees nägi teist meest, kelle eesel oli mutta kinnijäänud ja otsustas aidata. Ta hakkas eesli sabast sikutama ja eeslil tuli saba ära. Eesliomanik nõudis tehtud kahju hüvitamist.
Mees pani jooksu aga sattus tupiktänavasse. Ta ronis ühe maja aknast sisse aga hirmutas sellega sealolnud raseda naise ära ja põhjustas nürisünnituse. Selle naise mees hakkas koos eesliomanikuga teda taga ajama.
Edasi joostes müksas ta ühte juuti, kes kukkus maha aga nii õnnetult, et maasolnud oks tal silmad peast välja torkas. Pimemenud juut hakkas ka teda koos eesliomaniku ja endise potentsiaalse isaga teda taga ajama.
Seejärel nägi mees kõrge müüri ääres redelit ja ronis sealt üles. Alla hüpates maandus ta aga ühe vanamehe peale, kes saadud vigastustesse kohapeal suri. Selle mehe poeg liitus tagaajajate seltskonnaga.
Lõpuks jooksis mees kohtuniku majja, ja tabas kohtuniku oma armukesega kõlvatusi sooritamast. Seetõttu pidi kohtunik teda aitama.
Kohtuistungil tehti kõikide meeste süüdistused maatasa ja määrati neile endile karistused, kuni järg jõudis algse kannataja - eesliomaniku kätte. Nähes, et midagi teha oles võttiski ta oma süüdistused tagasi, lausudes "mu eeslil ei olnud juba noorena saba".

Selline südamlik jutt ja loo moraali saab igaüks ise välja mõelda. Mina järeldasin kahte asja sellest:

1. Ära sikuta eeslit sabast, see võib ära tulla. Ja tegelt võib vist eesel ka tagajalgadega äsada?
2. Korrumpeerunud kohtuniku puhul ei ole mõtet oma õigust taga ajada, nagunii on pekkis.


Teheran Times-ist võib muudki huvitavat lugeda. Täna, 1389 aasta Abani-kuu 10ndal päeval on mõned silmatorkavamad lood näiteks:


- Plaan Iraani pealinn mujale kolida kiideti heaks. Hiljemalt 16 aasta pärast ei ole Teheran enam pealinn vaid leitakse/ehitatakse mõni sobivam koht.

- Lääs ei ole usaldusväärne tuumakütuse tarnija. Seega peab ikka tuumaprogrammi jätkama.

- Iisrael ei luba Gaza-sse meditsiiniabi saata.

- USA ja Iisrael kaotasid Iraani vastu pehme sõja (soft war) ja on nüüd palganud terroristid riiki õõnestama.

- Iraan kritiseerib läänt inimõiguste rikkumises

(Vaadates kaarti on see ilmselt igati õigustatud pealkiri. Iraanist läände jäävad Iraak, Türgi, Saudi Araabia, Katar ja Araabia Ühendemiraadid.)

- Mr. Malek Jalilian on edukas erasektori juht.

See on pikk lugu ja räägib uutest võimsast silohoidlast/viljasalvest. Härra Jalilian organiseeris 6 kuuga 45.000 tonni mahutava hoidla ehitamise ja käivitamise ja selle auks korraldati talle tänutseremoonia. Tema enda kommentaar on:
"Our silo is multipurpose and we can store other cereals rather than wheat and oat in it". I am ready to incrase my silo capacity to 100.000 tons if the officials deem it neccessary"
Tseremoonial olid kohal ka tänulikud põllumajandusdzihaadi (Agricultural Jihad Department) esindajad. Viis pluss.


Muidu on elu nagu hernes. Tochal (mäeahelik Teherani kõrval) kattus üleeile lumega. Tänaseks on enamus sulanud.