decimotercero vez

Jah - kolmeteistkümnendat korda Mehhikos käidud. Seekord olid  Aive ja Karel ka kaasas - osaliselt seepärast ei jõudnudki kohapealt blogi täiendada. Ja noh - tegelikult ongi ju Mehhiko reiside blogimine peamiselt selleks, et teaks lugeda, mitu korda pliiatsiteritajate armeega lahinguid peetud on...

Tagasijõudmisest on küll alles kolm päeva möödas aga vaikselt hakkab juba ununema. Mõned märkmed siiski:

* Nohuse lapsega 26h jutti reisida ei olegi nii lahe kui tundub. Karel oli üldiselt väga tubli ja pidas isegi hästi end üleval - aga kui teha kolm lendu järjest (viimane neist 12h) ja kinnise nina tõttu on iga õhkutõus ja maandumine valusad, siis arusaadavalt ei ole tuju väga hea. See oli vist esimene kord kus ma pika ülelennu ajal ei lugenud mitte midagi, ei vaadanud ühtegi filmi, ei maganud kordagi...
Kohale jõudes olid lennujaamas muidugi jõhkrad passikontrolli ja -tollisabad. Trügisime viriseva lapsega natuke mööda ja saime ca 1.5 tunniga maale (muidu oleks vast 3h läinud). Liiklus seevastu sujus ülihästi ja poole tunniga olime Newtonis.

* Tunnike peale kohalejõudmist juba magasime. Esimese öö uni oli 4-5 tundi ja siis ma veel ei teadnud, et see saabki selle nädala normiks. Karel alles tutvus ajavahe kontseptsiooniga ja esimestel päevadel pidas sobivaks nii kolme ajal öösel ärgata. Ja kuna üksi üleval olla on igav, siis on mõistlik ka emme-issi üleval hoida. Hommikuks tuli jälle uni peale ja siis võis rahulikult edasi magada (või noh - kuidas keegi - mina läksin hoopis tööle). Huvitaval kombel viljeleb ta täpselt sama reziimi (3-4 ajal öösel mõneks tunniks üleval) ka Eestis nüüd. Ma väga loodan, et see muutub.

* Kohapealne elu-olu oli minu jaoks tavaline, Aive ja Kareli jaoks ilmselt mitte niiväga:) Minu päevad möödusid peamiselt tööl, nemad olid enamjaolt Newtonis ja  päevitasid rõdul või  käisid pargis oravaid taga ajamas. Vahepeal oli meil ka paar ühist vaba päeva (1. ja 2. nov on Mehhikos hingedepäeva vms tõttu vabad) - selleks ajaks rentisime auto ja:

* Kõigepealt käisime Luisi juures hingedepäeva/halloweeni peol. Nõue oli, et kõik külalised peavad olema kostüümis / maalitud. Kareli ja Aive lasime Chapultepeci pargis pandaks ja liblikaks maalida, mulle ostsime Sorianast eriti rõveda seamaski. Pidu tähendas laua ümber istumist, lobisemist ja söömist. Õhtu staar oli kahtlemata Taavi, kes leidis omale palju uusi sõpru (ja kelle kohta Luis paar päeva hiljem küsis, et kas tema pohmakas hakkab taanduma juba :)

* Järgmisel päeval käisime Teotihuacanis. Mexico Citys oli sombune ja 15 kraadi aga püramiidide juures otse loomulikult kõrvetav päike. Ostsime küll peavarjud ja üritasime mõistlikult käituda aga siiski saime kõik mõõduka päikepõletuse. Muidu olid püramiidid muljetavaldavad ja veel muljetavaldavamalt sai hõbeda ja muu pudi-padi müüatega seekord tingida. Rekordiks 250 peeso eest soetatud 6 (kuus!) hõbedas käevõru - algselt taheti 150 peesot tükist...

* Viimasel "vabal päeval" käisime La Ciuda Delas enne auto tagasiviimist. Selle kohta ei olegi nagu midagi kirjutada...

* Tagasilend oli NYC kaudu, kusjuures 1 öö olime seal kohapeal. Sisuliselt mahtus päevaplaani Century21 külastamine (ostsime kohvri ja selletäie riideid) ja pooletunnine jalutuskäik Central Parkis. Tormist eriti märke enam polnud kui kütusekriis välja arvata. Ja võibolla see ka, et tänaval oli keskmisest rohkem prügikotte - ilmselt siis prügivedu päris veatult veel ei toiminud.
Kojujõudmine läks igatahes sujuvamalt kui minek. Üle USA tulles on lennud lühemad, ülelend toimus öösel, Karel oli terve jne. Aga sellest hoolimata tahaks nüüd mõnda aega kodus olla ja reisimist vältida:)

Jaanuari Jõgi

Mõtlesin järgi, vaatasin kaarti, ja jõudsin järeldusele, et nii ongi: ma ei olegi varem lõunapoolkerale sattunud. No igatahes tulime Juaniga konverentsile Rio de Janeirosse.
Rios on kevad - õhk 25-30 kraadi, vesi 20. Seega normaalsed inimesed ujuma veel ei lähe. Oli külm tõesti!

Siia saabumine oli ka "tore" lugu. Mul oli 6. oktoobril lend - piletid ammu ostetud jne. Kuna 1.oktoobrist pidi Brasiilia viisavaba olema, siis ootasin rõõmsalt selle kasutamist - kuni 1. ja 2. oktoobril hakkas tulema uudiseid, et eestlastel on piiri peal probleeme. Suhkrupea mäelt saadeti Euroopa Liidu nootite peale muidugi vabandus - nimelt ei ole kõik Brasiilia piiriametnikud ikka sisekoolitust (et eksisteerib riik nimega Eesti, varem kontrolliti passi ilmselt viisa järgi) läbinud ja seega läheb aega. Olukord lubati kiirelt lahendada ja nii läkski - 2. oktoobri õhtuks ilmus saatkonna kodulehele teade, et "Until further notice all Estonian citizens require a visa to Brazil".
Mis siis ikka - täitsin kähku igasugused formularid ära ja saatsin kiirkulleriga hingehinna eest passi Helsingisse. Brasiilia saatkond tuli vastu, ja tegi kiirkorras (ülla-ülla - ropu raha eest) viisa ja sain selle 5. oktoobri õhtul siiski kätte.
8. oktoobrist said sisekoolitused tehtud ja Brasiilia on ametlikult viisavaba! Seega ma olin üks viimastest eestlastest, kes (juba ametliku viisavabaduse ajal) viisa sai!

Lend oli pikk ja igav - üldiselt äravahetamsieni sarnane Mehhikosse lendamisega. Olin paar hooaega Aircrash Investigationit tahvlisse laadinud ja tegin sellega aega parajaks. Kõrvalistuvad inimesed olid millegipärast natuke häiritud, kui minu ekraani vaatama sattusid. Tegelikult on ju rahustav teada saada, et täpselt selline Boeing 777-200 kukkus paar aastat tagasi põhimõtteliselt alla (või noh - mootorid jäid seisma ja vrakk jõudis peaaegu lennurajani) ja üle aasta ei leitud põhjust. Aga siis lõpuks ikkagi leiti (et jää kütuses ei mõju alati hästi) ja tehti vajalikud muudatused kõikidele lennukitele. Seega on see lennuk, millega me lendame, oluliselt turvalisem.

Kuna jõudsin laupäeva õhtul kohale, oli enne koverentsi üks täiesti vaba päev. Käisime Juani ja Hedvigiga Riot avastamas. Hedvigil oli mingi eestlase kirjuatud raamat Brasiiliast, kus kiideti vaatamisväärsusena ühte ägedat värvilist treppi. Keegi kohalik kunstnik on üle maailma hankinud kahhel-plaate ja ühe pika trepi ära plaatinud nendega. Aga see ei asunud just päris turistidele mõeldud piirkonnas - kohalik tädi, kellelt teed küsisime, vihjas, et "turvalisusega on nii ja naa". Igatahes leidsime trepi üles, nuga ei saanud, paljaks ei röövitud - ehk siis kõik läks kenasti ja turvaliselt. Järgmine peatus: Suhkrupea mägi.

Suhkrupea mäele jõudmiseks tuleb kõigepealt gondliga "esimesele mäele" sõita, ja sealt järgmisega Suhkrupea peale siis. No ja tegelikult enne seda metrooga Botafogosse sõita ja sealt paar kilti lonkida. Metroo on Rios mõnus - uued, puhtad, ruumikad vagunid, keegi ei ürita nätsu ega traati müüa jne. Hind on muidugi Mehhikoga võrreldes krõbe - umbes 1€ on ühekorra pilet.
Vaade Suhkrupealt on muljetavaldav. Üheltpoolt paistab enamus Rio lahte ja kohalik lennuväli, kust iga 5 min järel lennukid otse mäe suunas õhku tõusevad. Teisel pool Copacabana rand ja kesklinn.Teiselpool Riot paistab ka kristuse kuju - ent kuna sinna pääsemine oleks veel pool päeva ja hunniku riaale ära võtnud, siis sinna ei jõudnudki. Nende kahe vahel valides pidavatki Suhkrupea igatahes õige valik olema :)

Rio on päris suur ja palju rohkem päevaga teha ei jõudnudki. Käisime veel Ipanema rannast läbi ja seiklesimegi kohalike bussidega hotelli. Ipanemas sattusime just Posto 9 juurde. Kes viitsib see guugeldab - aga üldiselt on see vabaduse ja rikastava erinevuse sümbol. Seal võivad kõik ennast vabalt, liigagi vabalt tunda. Näiteks oli jalgupidi vees kaks armunud paarikest - silitasid ja musitasid ja käitusid üleüldse nii, et viisakas inimene pöörab pea kõrvale. Ühelt paarilt pöörasingi pea väga-väga ruttu kõrvale - nimelt koosnes üks paar noormeestest ja teine neidudest. Üldiselt tundus, et vikerkaarevärvilised noormehed kasutavadki sealset vabadust rohkem, niiet lasime ruttu jalga.

Hotell Gaivota on üpris kesine koht Rios peatumiseks. Toad väga väiksed, internet jukerdab, hind väga krõbe jne. Aga asukoht on suurepärane! Otse Barras, 300m kaugusel rannast. Barra de Tijuca on üks uuemaid Rio linnaosasid ja meenutab õhkkonnalt Polancot. Suhteliselt viisakad majad, iga nurga peal ei röövita jne. Samuti on siin Rio parim rand (18km perfektset valget liiva), mida palistavad kümned (kui mitte sajad) pilvelõhkujad ja pargid.
Ranna ääres lookleb ka kergliiklustee, mille kasutamine tundub trendikas olevat. Igaljuhul hommikul 7 ajal pole ma kaugeltki ainuke jooksja. Korra rentisin ka jalgratta, et Barra Shoppingu-s käia (lõuna-ameerika suurim kaubanduskeskus, üle 600 poe, öäk).

Söömine on siin turistile kallis lõbu. Esimesel õhtul käisin mingis pitsabaaris, kus väike (loe: kolmandilku pidi kaasa pakkima) pitsa ja 1 õlu maksid ca 25€. Nüüdseks olen muidugi targem ja käin kohalikes "urgastes" - saab ehedamat kohalikku toitu ja hinnad on taskukohased. Väike miinus muidugi on - plastmasstoolidega tänaval asuvas söögikohas räägitakse eranditult portugali keelt. Käte ja jalgade ja vigase hispaania keele abiga saab küll ennast enam-vähem selgeks tehtud enamasti. Noh - näiteks sain ükskord kanapasta asemel tuunikala võileiva...
Portugali keele kirjapilt on hispaania keelele üksjagu sarnane, seega siltidest saab enamasti aru. Aga rääkimine on keeruline - ka Juan ei saanud eriti suheldud. Siiski on hispaania keel oluliselt rohkem abiks kui inglise - teoorias peaks see küll solvav olema brasiillastele (kui neid "hispaania keele kõnelejateks" peetakse) ent praktikas pole ma seda kohanud.

Konverents/mess toimus RioCentros. See on Ladina-ameerika suurim messikeskus - tuleb tõdeda, et on tõesti natuke suurem kui Tartu näituste hall. Väidetavalt pidi 15.000 osalejat olema, ent ma küll nii paljusid ei näinud. Üritus oli ka muidu natuke alla ootuste. Näiteks ettekanded olid enamjaolt portugali keeles ja kohati väga kahtlase sünkroontõlkega. Ja välismaalastega suhtlemise barjäär on (lisaks keelebarjäärile) ikka tunnetatav. See ei kehti küll coca-cola pudeli kujuga neidude kohta, kes messikeskuses iga putka juures külalisi ligi meelitavad :) Aga kahjuks ei tahtnud nad eriti tööasjadest rääkida.
Mõned päris asjalikud (tööalased!) kontaktid muidugi saime ka, niiet kokkuvõttes 3+






Homme lendan koju! Seniks: http://www.youtube.com/watch?v=UJkxFhFRFDA

Duodecima Vez

Olen kaheteistkümnendat korda Mehhikos. Tegelikult mõtlesin just täna hommikul, et polegi eriti midagi märkimisväärset kirjutada ja teen ehk blogisse lihtsalt märke, et pärast oleks hea lugeda mitmes võitlus pliiatsiteritajate armee vastu see on. Aga kuna hängisin just Carlos Slimiga peale lõunat ringi, siis kirjutan paar rida veel.

Otsustasime Jaaniga seda jabura kujuga Plaza Carso muusemui külastada. Midagi väga vaadata ei olnud - mõned mündid ja pildid ja....ja härra Slim oma saatjaskonnaga (enamuse saatjaskonnast moodustasid muidugi turvad -ca 10tk). Muusemi ees oli pool Telceli kontorist välja tulnud ilmaimet vaatama, julgemad käisid kätt surumas, eriti julged lasid pilti teha. Mina ei kuulunud kumbagi gruppi, seega pildistasin vaid pildistajaid :)

Muidu on läinud üsna rutiinselt - igal hommikul 6 ajal äratus, 7-8km tiir pargis, hommikusöök, jala tööle, päev otsa pead vastu seina tagumine ja õhtul korterisse tagasi. Paar päeva tagasi käisime vahelduseks väljas ka - Luisi ja Yesicaga. La Condesa-st tagasisõites jäi teeäärde mingi suur helendav dildo - esimene mõte oli, et Aaviksoo on Mehhikos haltuurat käinud tegemas ja siiagi suursuguse vabadusesamba püstitanud. Ja peaaegu nii ongi - see on Mehhiko vabadusesammas/monument 200nda iseseisvusaasta puhul. Ehitus olla veninud nii, et ei saanud õigel ajal valmis, eelarve sai ületatud, mingid pidevad tehnilised probleemid...ühesõnaga täpselt meie vabadussamba ärimudel. Kui see pisiasi välja arvata, et Mehhiko oma on suurem ja maksis ca $250k - ehk umbes 40 korda vähem kui meie klaasist iludus.

Ja midagi muud, mis kulmu kergitama paneks, ei ole tõesti toimunud. Homme lendame New Yorki, passime seal umbes ööpäeva ja siis edasi kodu poole. Kui Prahas lennukist maha ei jää (50% tõenäosus), siis olen esmaspäeva õhtuks kodus!