mõned asjad

Ilm on päris hea - väljas ca 25 kraadi päeval, korteris ka hommikuti tubli 20-21 kui kütta. "Kütmine" on igaõhtune protseduur mis palju vaeva ei nõua - näiteks täna koju tulles näitas termomeeter toas 22 kraadi, hoidsin paar tundi aknaid lahti ja hetkel näitab 24.8 :) Seega päike teeb head tööd, kohati liigagi head - laupäevasest turibusi tuurist on siiamaani nägu natuke punane (päiksekreem on ju lollidele ja ega tundide kaupa ereda päikse käes olemine ometi nahka kuidagi kahjustada ju ei saa).

Hispaania keelt peab õppima hakkama. Täna käisin supermarketis ja tahtsin sushit osta aga see oli otsas. Samas letitaga mingi jorss parasjagu tegi seda, mitu rulli oli juba valmis aga lahti lõikamata ja pakkimata. Käisin siis poes veerand tundi ringi lootuses, et ta ehk vahepeal mõne ka müügiks ette valmistab kuid lootuseks see jäigi. Kus nälg kõige suurem seal hispaania keele vestmik kõige lähem: otsisin üles peatüki toidukohas esitatavate kaebuste koha ja kasutasin väljendit "Pardon. Cuanta más tardará el sushi?" Kaevata ma tegelikult ei soovinud ja loodetavasti ei olnud see väga ebaviisakas vorm kuid oma eesmärgi täitis täielikult - pärast sellele järgnenud mõningast käte-jalgade abil selgitamist (ja näpuga näitamist mida tahan) sain oma sushi kätte - äsjavalmistatud ja täpselt selline nagu soovisin.
Vestmik on üldiselt igati abiks olnud ja loodetavasti aitab ka peagi ees ootavatel riskantsematel üritustel - lähipäevil plaanis keemilises puhastuses käia (loodetavasti ei ole näiteks puhastama ja hävitama sama kõlaga) ja juuksurit külastada (no mis seal ikka valesti saaks minna:)

FOX on päris tüütu kanal. Tüüpilise õhtuse repertuaari hulka kuuluvad Los Simpsons, Padre de familia, Sexo y la Ciudad jne...ehk siis samad multikad ja seriaalid mis meilgi aga natuke vähem arusaadavas keeles. Puldi patareid said tühjaks ja kanalit vahetada ei saa (mingi digiboxi laadne moodustis niiet ei saa ka teleka nuppudest vahetada).

Tööl on inimesed kahtlaselt rahulikud. Ühtegi närvilist mehhikast ei näinud, keegi ei nõudnud midagi, keegi ei võtnud skypes ühendust...nagu oleks vaikus enne tormi (ptüi-ptüi). Samas esimene päev (ja esmaspäev) kontoris ja ilmselt on tegu juhusega. Eks aeg annab arutust (ja seda peaks siin jaguma).

Ülesöömine + hõre õhk = unerohi. Käisin eile El Parolitos (Tacorestoran kõrvalmajas) ja võtsin harjumusest kolm tacot (kontori lähedal tänaval on kolm paras ports, vähemalt detsembris oli). Need olid aga eriti suured (käisin ka eelmisel korral paar korda seal ja olid väiksemad siis) ja kõigi ärasöömisega tekkis raskusi. Eestis sellise koguse peale (ehk siis umbes suure prae jagu) oleks ehk lihtsalt tüüpiline jõuluaegne tunne tekkinud aga siin võeti vist viimanegi õhus leiduv hapnik seedimise jaoks kasutusele ja koju jõudes jäin keset päeva magama paariks tunniks:)

sábado

Täna käisin Turibusiga sõitmas. Päris mitut kuulsat monumenti nägi jne. Mõned klõpsud tegin ka ja laadisin osad üles - http://album.hv.ee/ihv/teine_reis Lisaks selgus, et Turibus sõidab peaaegu mu korteri juurest mööda niiet pool tundi metrooga Zocalosse kust tuuri alustasin oli üsna mõttetu.Aga üldiselt on Mexico City kesklinn väga ilus - palju väga ilusaid maju ja palju parke - kõik ilusti korras ja hooldatud.
Teepeal nägin ameerika (õigemini vene) mägesid ja muid tüüpilisi lõbustuspargi atraktsioone - seda oli vaja lähemalt uurida. 100 peeso eest sain platinum pasaporte millega pääses kõikjale. Kuna julge hundi rind pidi rasvane olema siis otsustasin esimese asjana kõige suurema raudteega ka sõita. Kahjuks ei osanud ma hispaaniakeelseid silte lugeda, ilmselt oleks seal kirjas olnud, et atraktsioon on ainult suitsiidihuvilistele. Tugikonstruktsioonid olid PUUST ja nagu pärast selgus siis ehitatud 70ndatel. Üles-alla sõitmine oli üsna tavaline aga vagunite kolisemine ja kääksumine ja värisemine tekitasid küll tunde, et kohe kukub see asi kokku. Aga nagu näha ta seda ei teinud ja ilmselt teenib see adrenaliinihuvilisi mehhiklasi veel aastakümneid:) Päris "huvitav" oli ka üks raudtee mis salto sisse tegi - see oli küll metallist ja tundus turvaline kuid võttis kõhust (mis oli õnneks tühi) päris õõnsaks, eriti tagurpidi sõites. Vererõhk 200 ringis oli oodatud ja loomulik nähtus ja üldiselt võib rahul olla. "Eriti hull" raudtee oli kahjuks katki, samuti läks üks huvitav atraktsioon (5 korvidega pöörlevat ringi mis omakorda suuremat ringi pidi pöörlevad ja mis ca 40 meetri kõrgusele tõuseb) vahetult enne minu pealeminemist katki :( Aga vist on siiski parem, et ta maapeal katki läks ja kõik terveks jäid, eriti mina.
Aga nüüd magama. Ajavahest ülesaamine tundub seekord küll lihtsam olevat (ja lisaks on nädalavahetus kohanemiseks) kuid kaua magamist tuleb siiski natuke veel harjutada :)

Ciudad de México, finalmente

Päris hea on lõpuks kohal olla:)

Lend väljus Amsterdamist peaaegu õigel ajal (ainult 1.5h hilines) ja kella kaheksa ajal õhtul kohaliku aja järgi istusin eriti rahulolevana Mexico City lennujaamas taksosse. Rahulolu põhjustas asjaolu, et mina olin nende inimeste hulgas kelle pagas ka kohale jõudis, paljude kohvrid jäid kuhugi euroopasse ja mõnel inimesel suudeti ka käsipagas ära kaotada. Hästi läks ka mu reisikaaslastel, ka nemad said kogu pagasi kätte ilusti (Nad tulid Mehhikosse pulma niiet ilma kleitide ja asjadeta oleks vist päris problemaatiline olnud :) Igasugused pisiasjad nagu rahvast ja käsipagasit rohkem kui pungil täis lennuk ja eriti tüütu ootamine veel hommikul jne ei ole ilmselt mainimist väärt - vähemalt minu jaoks on see peaaegu elunormiks saanud. Ahjaa, täpselt tunde ei arvutanud aga reisi kestvuseks tuli natuke üle kahe ööpäeva.

Peatun juhtumisi samas korteris kus eelmine kord aga õhkkond on seekord oluliselt privaatsem - maja fassaadi ilmselt remonditakse igatahes on see tellingute ja kilega kaetud. Loodetavasti kütab päike ka läbi paksu läbipaistmatu kile korteri piisavalt soojaks (praegu on igatahes täieti ok).

Ja ega muud vist olegi. Käisin poes ja hankisin natuke söögipoolist ja rääkisin Jeesusega paar sõna ja nüüd lähen dussi alla ja magama - loodetavasti tuleb see hoolimata ajavahest hästi välja ja enne lõunat silmi lahti ei tee :)

lendav hollandlane ehk uue reisi algus

Mehhiklased must vist päris ära ei tüdinenud ja plaani järgi pidin Reedel seal olema juba. Neljapäeva varahommikul sai Tallinnast starditud õndsas usus, et õhtul söön juba Tacosid. Lend Stockholmi oli igav ja tavaline, sealt edasi Amsterdami natuke huvitavam - tugeva tuule tõttu hilines pea poolteist tundi (pidi jõudma 12:00 ja lend Mexico Citysse pidi väljuma 13:00). Ilm oli paha ja lennuk raputas ja vänderdas jubedalt, lisaks oli esimest korda turvavöödest midagi kasu ka - kukkumiste ajal hoidis istmes kinni...aga kaaluta oleku tunne on päris lahe :) Seega teatati mulle juba lennukis, et suure tõenäosusega olen Mehhiko lennust maha jäänud aga küll nad reruudivad mind kuskiltkaudu. Suur oli rõõm avastades, et ka Mehhiko lendu oli edasi lükatud ja uus väljumine plaanis 14:30. Rõõm vähenes võrdelises seoses tormi tõusmise ja järjekordsete edasilükkamise teadetega - pakuti, et väljub 15:00, siis 16:00, siis 18:00, siis 18:30...kuni lõpuks öeldi et sorry - lind ka ei lenda enam täna ja homme proovime uuesti. Pärast kahetunnist saba lennuliini deskis sain hotellipiletid ja võisin bussi ootama minna;)
Ilma võiks iseloomustada sõnaga orkaan - puud murdnunud, tuul nii tugev, et seinaäärt pidi sai väljas käia ainult, mõned autod olid kraavis, mingi põld veega kaetud jms. Aga eks seda kõike ole vist Eestis telekast ka näha. Lisaks nägin kuidas amsterdami kohal üks lennuk õhus paigal seisis :D

umbes 22:30 jõudsin hotelli. Väga pika ja naljaka hollandikeelse nimega aga muidu väga viisakas (3 või 4 tärni ilmselt) hotell Amsterdamist natuke väljas. Õhtusöök oli väga luksuslik ja lisaks on mul väga meeldivad reisikaaslased - 1 brasiillanna, 1 prantslanna ja 1 hispaanlanna, kes elavad hollandis ja lähevad mehhikosse pulma. hispaanlane on keskpärane, teised on päris ilusad :) Kui juttu ajama hakkasin nendega lennujaamas siis arvasin, et nii max 25 vanuse järgi aga tegelikult on hoopis 29, 31 ja 34 (ei, ma ei küsinud, doh. Koos bookisime hotelli ja olid passid koos ja avastati, et ma siuke nooruk ja siis tuli välja).Üks Moldovas elav Rumeenia tüüp on ka niiet selline viiene seltskond meil.
Homme 13:00 peaks uus katse olema mehhiko lennul aga öeldi, et kui ilmaolud sarnased siis vb lükatakse veel ühe päeva edasi. Loodan, et mitte või, et nad siis vähemalt teataks sellest hotelli hommikul - hakkan lennujaamades ootamise vastu allergiliseks muutuma.

final de viaje

nüüdseks juba kaks päeva kodus.
Viimastel päevadel midagi erilist ei toimunud - päeval tööl, õhtul korteris. Viimane õhtu sai Agustiniga väljas söömas ja natuke õlut joomas ka käidud. Üks õhtu üritasin ka Zocalost Turibusiga (kolme tunnine vaatamisväärsuste tuur lahtise katusega bussis) tiiru teha kuid jõudsin alles viis läbi kesklinna ja peale tunniast sabas seismist teatati, et enam täisringi teha ei jõuta ja kui kell saab 21:00 siis peab buss kinni ja kõik peavad väljuma. Arvestades, et oleks veel pidanud vähemalt pool tundi ootama ja oli juba hämar siis loobusin. Ehk mõni teine kord :)

Eestis on ikka päris tore - inimesed on ilusad ja majades on soe jne. Uksest-ukseni üsna sama aeg - 27 tunni kanti. Reis oli küll natuke mugavam kui minnes kuna lennuk oli pooltühi ja seega said kõik omale mitu istekohta (= võimaluse pikali visata). Lisaks oli piloot suht raske jalaga ja lend kestis nõks alla kümne tunni. Ekraanil näitas kiiruseks 1000-1100 km/h vahel üldiselt, kohati ka 1150 km/h, mis sellise temperatuuri juures peaks ületama helikiiruse (~1080km/h -50C juures). Seda kirjutades olin suhteliselt segaduses - selline 200 tonnine kolakas ei saa ju ometi helibarjääri ületada või vähemalt peaksid reisijad end päris ebameeldivalt tundma siis. Väikse otsingu tulemusena selgub, et ma ei olegi ainuke, kes sellise asja on avastanud ja "viga" tuleb sisse mõistete ground speed ja airspeed segiajamisel. Ehk siis pidi päris vinge taganttuul olema ja maapinna suhtes lendas tõesti päris kiiresti aga ümbritseva õhtu suhtes ehk ainult 900 km/h kanti...
Frankfurdis sai päris kaua passitud - FRA-TLL lennuk hilines pea kaks tundi ja üks mu suurimatest unistustest - istuda tundide kaupa väravas ja vaadata aegajalt kui palju jälle on edasi lükatud - täitus täilikult. Kõigest hoolimata pani lennuk 11 ajal õhtul lõpuks rattad maha Tallinnas ja natuke peale ühte öösel olin juba Tartus :)

Niiet selleks korraks kõik. Üritan vaikselt ajavahest üle saada (kell on viis hommikul varsti ja unega on väga kehvad lood) ja siinsesse ellu jälle sisse elada.
Blogipidamisega on ka jokk ilmselt - kodus ehk midagi väga huvitavat ei toimu pidevalt ja kui ka peaks siis jõuan ka ükshaaval kõigile ette kanda :)

PS! Vastuseks küsimustele supermarketi kohta - JAH, ikka põles vist suht korralikult kuna jäi suletuks ja katuselt roogiti kärssanud jõulukaunistusi maha. ja EI, ma ei olnud sellega kuidagi seotud.

Mõned tähelepanekud pühade ajal

25. detsember on siin ikka selline püha, et telefoniputkad on ka ilmselt suletud. tänavad olid tühjad nii auodest kui inimestest, kõik söögikohad jms asutused suletud ümbruskonnas jne. Supermarket oli ainukesena lahti ja suht hea, et seal ära käisin - täna hommikul läks see põlema. Kui tõsiselt või mis täpselt toimus ei tea kuid hommikul oli poe juures rohkelt tuletõrje- ja politseiautosid ning kuskil kohalikes uudistes olla ka sellest kirjutatud. Eks ma õhtul lähen vaatan üle.

26. detember on seevastu täiesti tavaline tööpäev, kuigi kohalikud sellest vist väga vaimustuses ei ole - kontoris inimesed uimasid keskmisest rohkem ja üritasid maksimaalselt viilida. Üks tüüp tuli pani praktiliselt minu kõrval läpaka üles, tegi mingi exceli tabeli lahti ja... jäi magama. toetas käed läpaka peale ja pea kolksatas ka aegajalt vastu klaverit (ilmselt oli tal see excel lahti kolksude lugemiseks igatahes päris mitu korda vajutas ta unes ka nuppe peaga). Samas kaugelt paistis see täiesti autentse töötegemisena, niiet tegin hoolega märkmeid kuidas siinmail committmenti näitamine käib :)

Lõunaks sõin täna vahelduseks tervislikku toitu mitte tacosid - umbes sellises kohas nagu Tallinna bussijaama lähedal on "Kodused Toidud". Alustuseks pakuti mingit nuudlisuppi, seejärel mingit roosat maitseriisi härjasilmaga ja põhiroaks suur snitsel salatiga. Sinna juurde piiramatu kogus mingit morsilaadset jooki ja arveks 40 peesot - tõenäoliselt lähen homme ka sinna. Lisaks oli päris omapärane vahelduseks taldrikult noa, kahvli ja lusika abil süüa :)

Õhtul kontorist lahkudes oli väravas suht eriline turvamees - esiteks purssis ta mingil määral inglise keelt ja teiseks oli ta äärmiselt nupukas. Et asi selgem oleks räägin veel üle kuidas see turvavärk käib:
Olles oma külastajakaardi kätte saanud ja sisse pääsenud tuleb täita vihikus üks lahter - Nimi, firma, läpaka mark ja serial nr, sisenemiskuupäev ja -kellaaeg. Lahkudes lisad sinna lahkumisaja ning näitad läpaka ette, et ikka sama arvutiga oleks tegu millega sisenesid.
Hommikul panin ilusti kõik asjad kirja kuid õhtuks oli vihik vahetunud (või kirjutasin ma siis kuskile väga valesse kohta?) ja minu sissekannet seal seega ei olnud. Turva aga ütles, et ei ole mingit teist vihikut olemaski ja vaatas ise kõik tänase päeva sissekanded üle, loomulikult tulutult. Lõpuks ütles, et okei, täida siis tagantjärgi ära, et oleks vähemalt kanne olemas. Kirjutasin siis tema valvsa pilgu all tühja lahtrisse kõik mis vaja ja hakkasin lahkuma kui koputati õlale, et läpaka peab ka ikka ette näitama. Olles võrrelnud põhja all olevat seriali äsja vihikusse kirjutatuga soovis ta rõõmsalt head õhtut, silmist peegeldumas ülim nupukus...

Ja üks asi veel - valesti pargitud autode teisaldamine käib siin kiiresti. Kõrvaltänavas nägin kuidas puksiirauto peatus ühe corsa ees, tagurdas natuke, lasi oma käpa alla ja lükkas vastu esirattaid...ja tõstis esiotsa üles ja sõitis minema. Juht kabiinist välja ei tuld vaid jälgis peeglist, samuti ei toimund mingit paberimäärimist ega põhjalikumat kinnitamist (esiratastest tõsteti aga see konstruktsioon oli selline, et äkkpidurduse peale oleks auto puksiirile otsa veerend ja äkilisema manöövri peale maha kukkund, mingeid lisakinnitusi nagu valgete inimeste maal ei kasutatud). Käsipidur peale ei olnud aga kui oleks olnud? Või oli siis auto eelnevalt välja vaadatud ja veeti kuhugi lähedale? Tundub, et viimane variant ja ju oli kuskil mingi jalgsipatrull hiljuti olnud kes teatas täpselt mis auto ja kus ja, et kässar maas (või siis on äravedajad ikka totaalsed pohhuiistid). Igatahes asi võttis kokku umbes 20 sekundit ja oli päris jahmatav.

EDIT: Täna (27nda) hommikul nägin jälle samasugust asja. Keset ristmikku peatus puksiir, vaatas ringi, valis ühe auto välja (mis oli nina ees pargitud teiste vahele. ajas oma käpa tagarataste alla, sikutas auto välja (kuna käik sees siis auto vaheldumisi hüppas ja lohises), lasi kolaki maha, võttis esiratastest kinni ja sõitis minema. Jälle vähem kui minutiga ja eriti hooletult :) Seekord ei old kohe kindlasti mingit eelinfot neid, lihtsalt valisid ühe suvalise valesti parkija.

Zocalo ja Teotihuacan

Reede õhtul otsustasin metroo ära proovida ja korra kesklinnas käia. Tundub, et kõige popim koht on Zocalo - igatahes seal on peaväljak ja jalakäijate tänavad jne. Kuna päike oli suht-koht loojumas siis pildid on suht kehvad. Homme ilmselt lähen kolan seal rohkem ringi ja üritan natukenegi paremaid pilte teha.

Natuke metroost - kui mõned üksikud agad kõrvale jätta (nagu ca 30 kraadi sooja ja väga umbne vähemalt osadel liinidel ja tipptunnil päris metsik trügimine ) siis on suurepärane transpordiviis. Kiirelt ja mugavalt saab kohale ja sõit maksab 2 peesot sõltumata sellest kuhu sõidad või mitu korda liini vahetad ). Lisaks on kõik selgelt ja arusaadavalt tähistatud, äraeksimine või valele rongile (ma tõesti ei tea, miks neil kummist rattad ka on) minemine on sisuliselt välistatud:)

Täna käisin siis Teotihuacanis ehk siis kohalikke püramiide vaatamas. Sõitsin metrooga Põhja bussiterminali ja sealt bussiga Teotihuacani. Kõlab nagu pisiasi aga võttis kokku pea kaks ja pool tundi - metrooga tuli kolm korda liini vahetada, bussijaam oli Tartu omast natuke suurem ja õige värava (kaheksas värav ja sealt post nr. seitse) leidmine võttis natuke aega ja buss sõitis ka mingi poolteist tundi. Tagasisõites olid ummikud veelgi suuremad ja läks samuti üle kahe tunni.

väikse tutvustuse, millest jutt leiab näiteks siit
Kõndimist oli päris palju, samuti suveniiride müüjatega kaklemist. Lasin küll liiga palju asju omale pähe määrida aga mõned olid lihtsalt nii lahedad ja päris kõvasti sai tingida ka:) Kuna enamus asju kinkideks plaanitud siis detailidest ei räägiks kuid näiteks 500 peesose asja pealt sai lõpuks 200 peale ja 350 se 100 peale.
Päikese püramiidi tipus käisin ära ka, Kuu oma uudistasin vaid jalamilt. Kuna õhk on hõredam ja "trepp" oli väga järsk siis oli tippu jõudmine päris kurnav. Aga vaated olid fantastilised ja kindlasti vaeva väärt:) Selle pildi kommentaariks - seal oli väike hõbedast õnarus kuhu pöial täpselt sisse mahtus. Palusin mingitel kohalike moodi tegelastel endast pilti teha ja nad ütlesid, et muidu ei ole mõtet kui ma oma pöialt sinna ei aseta. Ma küll täpselt aru ei saanud miks seda vaja oli aga kõik tegid nii :)

Tagasiteel tegin bussiaknast mõned pildid äärelinnast . Nägi üsna geto välja, rohkem ei oska midagi öelda:)