Wednesday, November 4, 2009

Aban 13

Ehk neljas November on USA saatkonna kaaperdamise aastapäev. See on hea võimalus avaldada tunnustust Suurele Juhile ja kinnitada, et käiakse õiget rada ja ollakse sellega rahul. Suurele osale kohalikest, kes seda rada just päris õigeks ei pea, on see aga võimalus minna tänavale demonstratsioonide ja valitsuse vastu protestima. Kummagi poole esindajad ei ütle selle käigus ära mõõdukatest tänavarhutustest ega vägivallast. Sellega seoses sain eile hoiatava kirja Ericssonilt:

"blablabla...homme on jama...blablabla..kõik välismaalased peavad kesklinnast eemale hoidma...blablabla...pärastlõunal võivad rahutused ka Ericssoni kontori kanti jõuda ja kõik mitte-kohalikud kobigu heaga lõunast hotelli ja istugu seal.blabla..."

Erilist tähelepanu ma sellele loomulikult ei pööranud ja ega ei ole ka põhjust olnud - eks ta ülereageerimine ole. Kõik pakistani poisid (keda on siin kontoris umbes pool miljonit) kuulusid ka sihtgruppi.Ericsson ilmselt kardab, et kui midagi kogemata peaks mingi lolli turistiga juhtuma, siis on tüütu seletada, miks nad ei hoiatanud. Ja samuti on see projektirisk (väliseksperdid ei ole vist teibasse aetuna nii tõhusad kui arvuti külge aheldatudna), niiet parem karta (lisaks kahetsemisele).

Kurkikuulus päev hakkab õhtusse jõudma ja nagu arvata oligi - vahetust tänavarahutuste kogemusest jäin ilma. Küll aga leiti mitmeid muid meetmeid, et päev "huvitavamaks muuta:

- hommikul kontorisse jõudses selgus tõsiasi, et internet on kõigil välisfirmadel ajutiselt välja lülitatud. No, et nad ei saadaks välismaale valeinfi või provotseeriks või midagi. Operaatori võrku oli VPN siiski töötas ja suhtlesime Teeduga modernset Solarise kiirsõnumeerijat "write" kasutades. Nüüd tuleb ainult kuidagi syslogist see vestlus ära kustutada.

- ennelõunal piirati sõnumeerimine ja pealelõunal ka helistamine - ma ei tea, kas kõigil aga minu telefon muutus tummaks ja sama kurtsid mitmed kohalikud.

- kuskil ühe ajal päeval oli kontorist mingeid rahvamasside kilkeid kuulda. Selle peale otsustati , et kohe kui lärm vaibub - st verejanulised elajad eemalduvad peavad kõik hotellidesse minema.

- sealt edasi on rahu ja vaikus. Hotelli admin ütles õhtul nelja ajal, et enam ei toimu midagi. Ja lisas, et midagi pole teha selliste protestide vastu - demokraatia värk:)

- telefon hakkas õhtul uuesti tööle. Kuna pühad sõnumikeskused mingitele kahtlaste operaatorite võrkudest (näiteks EMT) tulnud sõnumitele kättesaamise kinnitust ei saada, siis sain just kaheksanda meeldetuletussõnumi viimastel päevadel, et mu kaabel-tv ammu makstud arve on maksmata.

Ja ega rohkem uudiseid polegi. Valgus tunneli lõpus paistab juba päris selgelt - 650 minuti pärast saan Iran Airilt tiivad ja kodu on käega katsuda.

Sunday, November 1, 2009

Sabata eesel

"My donkey did not have a tail in its youth" on Iraani vanasõna ja seda kasutatakse siis, kui tahetakse öeldut tagasi võtta. Selle taga on järgnev lugu:

Mees nägi teist meest, kelle eesel oli mutta kinnijäänud ja otsustas aidata. Ta hakkas eesli sabast sikutama ja eeslil tuli saba ära. Eesliomanik nõudis tehtud kahju hüvitamist.
Mees pani jooksu aga sattus tupiktänavasse. Ta ronis ühe maja aknast sisse aga hirmutas sellega sealolnud raseda naise ära ja põhjustas nürisünnituse. Selle naise mees hakkas koos eesliomanikuga teda taga ajama.
Edasi joostes müksas ta ühte juuti, kes kukkus maha aga nii õnnetult, et maasolnud oks tal silmad peast välja torkas. Pimemenud juut hakkas ka teda koos eesliomaniku ja endise potentsiaalse isaga teda taga ajama.
Seejärel nägi mees kõrge müüri ääres redelit ja ronis sealt üles. Alla hüpates maandus ta aga ühe vanamehe peale, kes saadud vigastustesse kohapeal suri. Selle mehe poeg liitus tagaajajate seltskonnaga.
Lõpuks jooksis mees kohtuniku majja, ja tabas kohtuniku oma armukesega kõlvatusi sooritamast. Seetõttu pidi kohtunik teda aitama.
Kohtuistungil tehti kõikide meeste süüdistused maatasa ja määrati neile endile karistused, kuni järg jõudis algse kannataja - eesliomaniku kätte. Nähes, et midagi teha oles võttiski ta oma süüdistused tagasi, lausudes "mu eeslil ei olnud juba noorena saba".

Selline südamlik jutt ja loo moraali saab igaüks ise välja mõelda. Mina järeldasin kahte asja sellest:

1. Ära sikuta eeslit sabast, see võib ära tulla. Ja tegelt võib vist eesel ka tagajalgadega äsada?
2. Korrumpeerunud kohtuniku puhul ei ole mõtet oma õigust taga ajada, nagunii on pekkis.


Teheran Times-ist võib muudki huvitavat lugeda. Täna, 1389 aasta Abani-kuu 10ndal päeval on mõned silmatorkavamad lood näiteks:


- Plaan Iraani pealinn mujale kolida kiideti heaks. Hiljemalt 16 aasta pärast ei ole Teheran enam pealinn vaid leitakse/ehitatakse mõni sobivam koht.

- Lääs ei ole usaldusväärne tuumakütuse tarnija. Seega peab ikka tuumaprogrammi jätkama.

- Iisrael ei luba Gaza-sse meditsiiniabi saata.

- USA ja Iisrael kaotasid Iraani vastu pehme sõja (soft war) ja on nüüd palganud terroristid riiki õõnestama.

- Iraan kritiseerib läänt inimõiguste rikkumises

(Vaadates kaarti on see ilmselt igati õigustatud pealkiri. Iraanist läände jäävad Iraak, Türgi, Saudi Araabia, Katar ja Araabia Ühendemiraadid.)

- Mr. Malek Jalilian on edukas erasektori juht.

See on pikk lugu ja räägib uutest võimsast silohoidlast/viljasalvest. Härra Jalilian organiseeris 6 kuuga 45.000 tonni mahutava hoidla ehitamise ja käivitamise ja selle auks korraldati talle tänutseremoonia. Tema enda kommentaar on:
"Our silo is multipurpose and we can store other cereals rather than wheat and oat in it". I am ready to incrase my silo capacity to 100.000 tons if the officials deem it neccessary"
Tseremoonial olid kohal ka tänulikud põllumajandusdzihaadi (Agricultural Jihad Department) esindajad. Viis pluss.


Muidu on elu nagu hernes. Tochal (mäeahelik Teherani kõrval) kattus üleeile lumega. Tänaseks on enamus sulanud.

Friday, October 30, 2009

Reede

Reede on kõigis islamimaades püha. Sõltuvalt maast (pigem õigemini sellest "kui õige" islamiriik ollakse) ka neljapäev või laupäev. Iraan on "õige" maa ja nädalavahetus on N-R. Mõned äraandjad riigid, näiteks UAE ja Sudaan tahavad aga rohkem ühiseid tööpäevi valgete inimestega ja peavad nädalavahetust R ja L.
Seega on kontor päris tühi - peale minu on siin ainult Kogilan, kes vannub vaikselt oma arvuti taga. Ta üritab vist hispaanlastega läbirääkida mingi uue projektiosas ja kui ta täna seda ei teeks siis saaks alles esmaspäeval. Aga võibolla on vandumise põhjuseks ka Ericssoni sündroom ja selle kõrvalmõjud.

Ericssoni sündroom on välismaal töötamine ja liiga suur pühendumine sellesse. Iraanis on enamus tegelasi kuskilt mujalt pärit - Malaisiast, Bangladeshist, Pakistanist, Dubaist jne. Nad töötavad tavaliselt 2-3 kuud siin ja käivad siis nädala kodus. Sama olen näinud ka mitmel pool mujal - Mehhikos, Sudaanis, Dominikaanis - ma kahtlustan, et see ongi ülemaailmne praktika. Enamikul neist on pere, s.h. väiksed lapsed kodus ja nad näevad neid vaid iga mõne kuu järel. Miks nad nii teevad, sellest ma aru ei saa. Kindlasti on palk parem aga asi ei saa olla ainult rahas - see palk ei ole midagi müstilist - head spetsialistid saavad ka kodumaal normaalset palka. Ju on siis töö niipalju väljakutsuvam ja poissmehe elu niipalu meeldivam (peret enamasti kaasa ei võeta, kui siis kutsutakse lühidalt külla). Või siis annab see hea ettekäände töönarkomaaniaks ja vingumiseks...

Põrutavaid uudiseid kahjuks või õnneks ei ole. Kõik päevad on täpselt ühtemoodi - hommikul kontorisse, lõunani mökutamine või kraaklemine, lõunaks kebab, peale lõunat närvitsemine ja/või kraaklemine ja õhtul korterisse tagasi makarone keetma. Seega olukord on stabiilne :)
Samuti viljelen endiselt tervislikke ja karskeid eluviise. Alkoholivaba õlu tundub täitsa normaalne ja seal on ilmselt palju kasulikke vitamiine ja mineraale. Ja no päris õlu pidavat ka 130 kr purk maksma ja selle hankimiseks peaks vist kahtlase seltskonnaga lävima.
Võibolla alati ei pea ka - eile kuulsin kontoris järgnevaid dialooge:

"kuule - saad sa mulle homseks pudeli brandit tuua"
"kamoon mees, see on Iraani islamivabariik! mis marki sa tahad ja kui suurt"

ja:

"kuule - anna mulle oma diileri number"
"mul ei ole diilerit, ma ajan ise (rosinapuskarit siis ilmselt)"

Mina ei lasknud kummastki vestlusest ennast muidugi häirida.

Ja päeva fakt - kas teadsite, et Bangladesh on rahvaarvult seitsmes riik maailmas, kuigi pindalalt on see väiksem kui baltimaad kokku?

Tuesday, October 27, 2009

Teheran

Homme saab täis esimene nädal Teherani jõudmisest. Eluke veereb vaikselt ja närviliselt, tööasjadega on nii ja naa ja muud nagu väga polegi. Askeetlikud eluviisid on tüütud ja kohalikud samuti.

Pesitsen Erami nimelises apartment-hotellis linna põhjaosas. Ümbruskonnal pole väga vigagi - see on üks viisakamaid linnaosasid väidetavalt. Teheran on põhja-lõuna suunaliselt mäe külje peal, põhjas on uhked maja ja rikkurid, lõunas on getod ja..ilmselt mitte nii jõukad inimesed. Minu korter on kaardi järgi ikka täitsa linna põhjaservas ja mäed on käega katsuda - seega liigitun esimesse klassi (no ja mul on ka miljonid seifis, niiet pole midagi imestada).
Korter on üle keskmise suur - ca 80 ruutmeetrit ehk. 2 magamistuba, hiiglaslik elutuba, hiiglaslik köök, kilomeetri pikkune koridor, pesutriikimise tuba, vannituba ja kaks WC-d - seega klaustrofoobiaohtu ei ole.


Kontor on ca 4km kaugusel ehk ja tööle lähen jala. Justnimelt lähen - kuna tee kontorisse on mäest alla, tagasi korterisse liigun taksoga. Tööle jõuan ca 35 minutiga, jala tagasiminemiseks kulub 45min(+liitrite kaupa higi ja verd). Taksoga läheb tegelikult samakaua aga higi/verekulu on minimaalne.
Panin tähele, et bussid sõidavad sel suunal tihti ja lähipäevil plaanin selle järgi proovida - bussidel nimelt on eraldi rada ja võiks 15 minutiga mõlemas suunas kohale jõuda. Pilet pidavat 20 senti maksma umbes niiet tundub igati meeldiv variant.

Hommikusöök on lollidele.
Lõunasöögiks saab igast restoranist ülihead kebabi riisiga...ja eriti muud ei saagi. St tegelikult ilmselt saaks ikka aga enamasti on kiire ja ei ole jõudnud katsetada. Kebabi söövad kõik ja selle saab alati mõne minutiga kätte. Toidu kõrvale purgike alkoholivaba sidruni/õunaõlut (nii nimetatakse siin limonaadi, õllega pole vähimatki seost) ja mis sa hing veel ihkad...
Õhtusöögi olen siiamaani ise teinud. Korteri lähedal on erinevad R-kioski tüüpi putkad kust saab igasugust väärt kraami. No näiteks makarone ja viinereid ja küüslaugu maitselist jogurtit. 10 tunnise tööpäeva järel on maitsetud makaronid ja pannil kõrvetatud viinerid täitsa head.

Muidu läheb hästi ja juba ~12900 minuti pärast peaksin koju jõudma.

Saturday, October 24, 2009

Airbus A300

A300 oli Airbusi esimene mudel ja ühtlasi maailma esimene kahemootoriline kahe vahekäiguga lennuk. Esimene kommertslend toimus 1974 aastal ja peale mõneaastast vindumist sai see väga populaarseks - ikkagi 266 istekohta, lennuulatus ca 7500 km ja suudab ka 170 tonnisena edukalt õhku tõusta. A300 põhjale on ehitatud ka Airbus Beluga, niiet see on sobilik ka transportlennukiks. 90ndate keskpaigast 2007nda aastani toodetud A300-d ainult kaubaveoks ehitatigi.
Kokku toodeti seda mudelit 561 tk ja ainult 25 neist on alla kukkunud (ja kusjuures ainult 9 nendest on olnud (rohkete) ohvritega).
Nüüd, 35 aastat hiljem üksi enesest lugupidav reisijaid vedav lennufirma loomulikult seda enam ei kasuta. Lennukid on ümberehitatud kauba vedamiseks, maha kantud ja/või müüdud kolmanda maailma lennufirmadele.

Üks selline lennufirma on Iran Air, kel on suisa neli A300-t. Üks auväärne vana(raua)ke neljast lendab Frankfurdi ja Teherani vahel. Lend kestab 5 tundi ja on tegelikult täitsa mugav. Vingujad ilmselt ei nõustuks - kitsad istmed, pragunenud (ja jootekolviga sulatades parandatud) plastikud salongis, filmi näidatakse aga parem kui ei näidataks (väike vanaaegse RGB projektori pilt, mis on 12 istmerea peale ja filmi vaatamiseks kustutakase tuled ära projektori ümbrusest) jms ei lähe just unistuste lennuki kirjeldusega kokku. Samuti ei tee rõõmu iraanipärane kõhuvalu, mida lennukitoit põhjustab - kuid ajaliselt on Iran Air väga mugav.
Nimelt jõuab see juba 21:30 Teherani, erinevalt "päris" lennufirmadest, kes ainult ööpimeduses või hommikuhämaruses pühale maale rattaid tohivad toetada. Ühtlasi lisab mugavust ka see, et valged inimesed millegipärast ei eelista Iran Airiga lennata ja seega ei ole vaja pikalt "Foreigner" sabas seista saabudes. Vaid pool tundi peale lennuki maandumist olin juba taksos, mis sõiduridade vahel ebamääraselt ujudes Teherani kesklinna poole kihutas.

Wednesday, October 7, 2009

México - la octava vez

Üle-eelmisel nädalal tekkis mõte korraks Mehhikos käia ja vaadata, kuidas seal elu edeneb. Reis oli keskmisest lühem - teisipäeva hommikul Tartust lennuki peale ja laupäeva õhtuks tagasi - 3 päeva kohapeal. Erilisi muudatusi ei täheldanud - tegin vaid sellised tähelepanekud:

- ärikultuuril ja asjaajamisel on endiselt arenguruumi mõistlikkuse suunas
- hispaania keelt on kohalikud halvemini rääkima hakanud aastaga (jah - peaaegu aasta on viimasest Mehhiko reisist möödas. Kolmandal päeval tuli neil küll juba natuke paremini välja...
- vahepeal promotod seagripp on unustatud
- suites Newton majutus ei ole hoolimata 7x meeldetuletamisest 3 a jooksul suutnud mu perekonnanime oma andmebaasis ära parandada. Kohe kodune tunne oli kui korterisse registreerides palavalt Hr. Lemust tervitati.
- El Farolito tacorestorani kelnerid mäletasid mind ja mu eelistusi. Küsimata lauale ilmunud Modelo Negra oli muljetavaldav.
- toimunud on taksorevolutsioon:

Vanad rohelised põrnikad ja nissan tsurud on kadunud (moodustasid enne tänavapildis 20% kõikidest sõidukitest) ja kõik taksod on nüüd kuldsetes-punastes värvitoonides:

Selline värvikombinatsioon pidavat olema kombekas ja jätma linnast parema mulje - kõik taksod peavad olema selliselt värvitud ja ingli ("El Angel" - see kuldne ingel, mis Mehhiko sümbol on) logode rida tagaosas. Ilmselt ei olnud põrnikate ja tsurude ülevärvimine otstarbekas ja need saadeti muudesse linnadesse. Tuleb tõdeda, et natuke kenam vist on tõesti - kuna värvikombinatsioon võeti kasutusele sel aastal siis kõik taksod on värske värvkattega ja enamus neist on nüüd alla 5 a vanused autod.

Blogi jägijatest sisuotsijatele pean kahjuks pettumuse valmistama - see postitus on peaasjalikult vaid mulle endale meeldetuletuseks, mitu korda ma Mehhikos käinud olen. Olen muutunud märgatavalt laisemaks ja pidasin paljuks ka oluliselt huvitavama, Augustis toimunud Eesti-Rootsi-Taani-Saksa-Tsehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti mototripi kajastamist. Selleks polnud ka tegelikult vajadust - Madisest paremini poleks seda nagunii suutnud keegi teha.

Wednesday, July 22, 2009

Pärsia

Teisipäeval sain jälle natuke targemaks - pea ööpäevase ülevalolemise ja reisimise järel on kahetunnine uinak selgelt ebapiisav, et 10h kontoris veeta. Natuke huvitavamaks tegi selle zombitööpäeva küll see, et kontor asub Tehranis.

Riia-Istanbul-Tehran on suhteliselt mõistlik viis Iraani jõudmiseks - Istanbulis on ca 2 tundi ootamist ainult. Kohale jõudsime 1:40 teisipäeva varahommikul ja juba tund hiljem asusime hotelli poole teele. "juba" sellepärast, et meil ei olnud viisat (laupäeval sai otsustatud minna ja enam polnud aega viisat ajada). Viisa saamine võtab ca kolmveerand tundi ja me õnneks jõudsime esimestena taotlema - 10 min hiljem tulijad ootasid ilmselt 3-4 tundi.
Indrek on selle varem läbi teinud ja teadis, kuidas asjad käivad - muidu oleks vist üsna lootusetu olnud. Lühidalt käib see nii:

Lennujaamas on 2 letti selle tarbeks - "visa" ja "bank". Visa auku tuleb anda pass ja kutse kui on (või siis öelda, et Ericsson on kutse saatud küll neile ja õrna aimugi ei ole, miks nad seda oma süsteemis ei näe ;). Sellepeale antakse paberilipakas, kuhu tuleb kirjutada mõned andmed ja viia see "bank" auku, maksta 50€ ja saada tembeldatud variant tagasi. Templiga paberiga saabsegaduses viisataotlejate vahelt uuesti "visa" augu juurde trügida ja siis oodata, kuni su nime hüütakse ja viisaga pass tagasi antakse.
Iseenesest lihtne ja loogiline aga kui farsi keelt ei räägi, siis võib esimene kord raske olla:)

Peale passi- ja tollikontrolli saab raha vahetada. Ma vahetasin omale 2.9 miljonit liiri (kurss on umbes 1/1000) aga tundub, et ca 2 milli pean tagasi vahetama - taksosõit on odav (kontorisse on ca 20 minutit ja see on umbes 40 krooni) ja üle 100 krooni restoranis tavaliselt ei kulu.

Hotell on viisakas aga üpris kallis (pea 150 euri öö), arvestades, et kesklinn on siit ikka üpris kaugel (ja Tehran on jõhkralt suur - ühes suunas võib 40-50 km julgelt sõita). Aga väidetavalt ei määra asukoht niipalju siin hinda ja kesklinnas pidid sarnased hinnad olema. See on "apartment hotel" niiet tärne vist ei määrata aga euroopa mõistes võiks olla 4 tärni - suured ilusad toad, bassein, saun, jacuzzi jne. Need viimased kolm on muidugi "for our male guests only" nagu islamimaale kohane.
Muidu ei tundu need islamiseadused siin nii karmid olevat - eile nägin naistaksojuhti! Samuti võivad naised karjääri teha ja töötada üpris kõrgetel kohtadel ja ei pea üleni "kaetud" olema - kergest rätist, mis osaliselt juukseid katab piisab.

Kuna mul selle välkvisiidi ajal aega vaatamisväärustega tutvuda või niisama ringi käia ei ole, siis mingeid põhjapanevaid järeldusi ei oska Irani kohta veel teha. Tänavapilt meenutab kõige rohkem ehk Mehhikot - kesklinna pool ilusad suured majad, äärelinnades väiksemad ja mitte nii ilusad, eeslinnades ilmselt getod jne. Liiklus on oluliselt agressiivsem kui Mexico Citys - see on Caracase järel teine koht minu jaoks, kus mulle tundub, et "siin oleks tõesti raske ja ohtlik sõita". Ja no vaadates autoparki, siis ega midagi kena ei ole ka - üle 1/3 on peugeotid (206, 405 ja Roa põhiliselt) ja 2/3 on mingid muud kahtlased liikurid (näiteks paar korda olen Saipa Saba marki taksoga sõitnud :)

Homme on siin viimane päev ja eeldatavasti möödub see Ericssoni kontoris. Ööl vastu reedet alustan teed moraaliõõnestava lääne tsivilisatsiooni poole ja reede õhtuks olen plaanide järgi Tartus. Eks ma järgmine kord üritan rohkem ringi vaadata ja pikemalt muljetada.