Pärsia

Teisipäeval sain jälle natuke targemaks - pea ööpäevase ülevalolemise ja reisimise järel on kahetunnine uinak selgelt ebapiisav, et 10h kontoris veeta. Natuke huvitavamaks tegi selle zombitööpäeva küll see, et kontor asub Tehranis.

Riia-Istanbul-Tehran on suhteliselt mõistlik viis Iraani jõudmiseks - Istanbulis on ca 2 tundi ootamist ainult. Kohale jõudsime 1:40 teisipäeva varahommikul ja juba tund hiljem asusime hotelli poole teele. "juba" sellepärast, et meil ei olnud viisat (laupäeval sai otsustatud minna ja enam polnud aega viisat ajada). Viisa saamine võtab ca kolmveerand tundi ja me õnneks jõudsime esimestena taotlema - 10 min hiljem tulijad ootasid ilmselt 3-4 tundi.
Indrek on selle varem läbi teinud ja teadis, kuidas asjad käivad - muidu oleks vist üsna lootusetu olnud. Lühidalt käib see nii:

Lennujaamas on 2 letti selle tarbeks - "visa" ja "bank". Visa auku tuleb anda pass ja kutse kui on (või siis öelda, et Ericsson on kutse saatud küll neile ja õrna aimugi ei ole, miks nad seda oma süsteemis ei näe ;). Sellepeale antakse paberilipakas, kuhu tuleb kirjutada mõned andmed ja viia see "bank" auku, maksta 50€ ja saada tembeldatud variant tagasi. Templiga paberiga saabsegaduses viisataotlejate vahelt uuesti "visa" augu juurde trügida ja siis oodata, kuni su nime hüütakse ja viisaga pass tagasi antakse.
Iseenesest lihtne ja loogiline aga kui farsi keelt ei räägi, siis võib esimene kord raske olla:)

Peale passi- ja tollikontrolli saab raha vahetada. Ma vahetasin omale 2.9 miljonit liiri (kurss on umbes 1/1000) aga tundub, et ca 2 milli pean tagasi vahetama - taksosõit on odav (kontorisse on ca 20 minutit ja see on umbes 40 krooni) ja üle 100 krooni restoranis tavaliselt ei kulu.

Hotell on viisakas aga üpris kallis (pea 150 euri öö), arvestades, et kesklinn on siit ikka üpris kaugel (ja Tehran on jõhkralt suur - ühes suunas võib 40-50 km julgelt sõita). Aga väidetavalt ei määra asukoht niipalju siin hinda ja kesklinnas pidid sarnased hinnad olema. See on "apartment hotel" niiet tärne vist ei määrata aga euroopa mõistes võiks olla 4 tärni - suured ilusad toad, bassein, saun, jacuzzi jne. Need viimased kolm on muidugi "for our male guests only" nagu islamimaale kohane.
Muidu ei tundu need islamiseadused siin nii karmid olevat - eile nägin naistaksojuhti! Samuti võivad naised karjääri teha ja töötada üpris kõrgetel kohtadel ja ei pea üleni "kaetud" olema - kergest rätist, mis osaliselt juukseid katab piisab.

Kuna mul selle välkvisiidi ajal aega vaatamisväärustega tutvuda või niisama ringi käia ei ole, siis mingeid põhjapanevaid järeldusi ei oska Irani kohta veel teha. Tänavapilt meenutab kõige rohkem ehk Mehhikot - kesklinna pool ilusad suured majad, äärelinnades väiksemad ja mitte nii ilusad, eeslinnades ilmselt getod jne. Liiklus on oluliselt agressiivsem kui Mexico Citys - see on Caracase järel teine koht minu jaoks, kus mulle tundub, et "siin oleks tõesti raske ja ohtlik sõita". Ja no vaadates autoparki, siis ega midagi kena ei ole ka - üle 1/3 on peugeotid (206, 405 ja Roa põhiliselt) ja 2/3 on mingid muud kahtlased liikurid (näiteks paar korda olen Saipa Saba marki taksoga sõitnud :)

Homme on siin viimane päev ja eeldatavasti möödub see Ericssoni kontoris. Ööl vastu reedet alustan teed moraaliõõnestava lääne tsivilisatsiooni poole ja reede õhtuks olen plaanide järgi Tartus. Eks ma järgmine kord üritan rohkem ringi vaadata ja pikemalt muljetada.