Olen hetkel Stockholmis. Inimesed on sõbralikud, teenindajad naeratavad, hotellitoas on wifi, mõistliku hinnaga saab kõhu täis...ehk siis oluliselt erinev, võrreldes viimase nelja päevaga, mille veetsin Moskvas.
Moskva on tegelikult päris huvitav ja üldmulje reisist on pigem positiivne. Linn on üllatavalt puhas (mitte midagi uskumatut aga puhtam kui Tallinn) ja ilusate tüdrukute osakaal tänaval võib isegi Eestit ületada :)
Kesklinn on üles vuntsitud ja särab, kesklinnast natuke eemal enam nii palju ei sära (ja äärelinn, mida täna lennujaama sõites rongiaknast nägin oli ikka suisa bardakk).
Liiklus on üpris katastroofiline. Peamistel teedel on stabiilselt ummik - vahet pole kas üritada sõita 9 hommikul või 2 päeval. Vene autod on tugevas vähemuses - 2/3 on kallimapoolsed "margiautod" ja 1/3 on Zigulid. Mõni üksik volga ja 1 Moshkvitz ka. Aga üldiselt on autoga liikumine suhteliselt mõttetu - hotellist kontorisse läks taksoga tund aega ja ca 450 kr, metrooga 20 minutit ja 7 krooni.
See, et metroojaamad marmorist seinte ja lühtritega on ei ole vast kellelegi üllatuseks, küll on aga märkimist väärt metroo kiirus. Eskalaatorid sõidavad tunduvalt kiiremini kui mujal (hooletult peale/maha astudes on kukkumine väga tõenäoline), inimesed harrastavad kiirkõndi või pigem jooksevad ja rongid kihutavad. Rongid käivad ka harjumatult tihti - 30-60 sekundi jooksul tuleb uus rong ja avab uksed 8 sekundiks. Väga praktiline ja muljetavaldav :)
Toit on kallis ja keskpärane. Ericssoni kontoris on söökla, kust 100 krooni eest saab ühe pudeneva kotleti (50 gr?) ja lusikatäie (100 gr?) kartuliputru, kulbitäie taimetoitlaste borši ja klaasi morssi. Hotelli lähedastes söögikohtades on hinna ja kvaliteedi suhe sarnane. Kõik teenindajad on nõukaaegse mentaliteedi ja väljaõppega - ülbed, pahurad, ei ütle kunagi tere ega naerata (Üks kelner küll naeratas aga tal oli koguaeg selline irve näol nagu ta mingi laksu all oleks, niiet see ei lähe arvesse) jne. Ja seda näeb juba pilgust - kui pilk ütleks rohkem kui tuhat sõna, siis esimesed sõnad oleks "ma vihkan sind elulõpuni selle eest, et sa minu leti poole tuled või mult midagi tahad. Või et sa üldse eksisteerid..."
Eks see ole ilmselt kultuuriline eripära ja sellega harjub. Ja toredaid inimesi on ka üksjagu. Minu arusaamise järgi ongi Moskvas kahte põhilist tüüpi inimesi - lausidikad ja normaalsed. Kuna kaks korda sai üle tunni aja taksos istutud, siis sai pikemalt räägitud mõlema tüübi esindajatega.
Esimene taksojuht kuulus lausidikate liiki ja oli läbinud kõrgtaseme ajupesu koolituse ilmselt kiituskirjaga. Tema arusaamise järgi on Moskva ülim ja üks suuremaid linnu maailmas (17-18 miljonit), Euroopa on seevastu "malenkii y kompaktnõi". Majanduskriisi Venemaal ei ole, küll aga on see läänemaailma juba lämmatanud (Eestis ei ole ju isegi metsa enam!) ja Ukrainas on üldse jõhker barakk - Kiiev on ju ameeriklaste kontrolli all...Aga Venemaal on kõik ikkagi ülihea - ehitatakse täie hooga, tehnoloogia on tipptasemel ja valitsus ulatab alati abikäe kui vaja - isegi Ziguli ostu toetatakse ca 2000 dollariga.
Huvitaval kombel kirjutas asjadest sellisel toonil ka ajaleht "Edinaja Rossija" - selle andmetel kaetakse isegi kogu Moskva aastaks 2010 jalgrattateedega (ma nägin nelja päeva jooksul KAHTE jalgratturit!)
Teine taksojuht oli muhe vend ja "Edinaja Rossija" on tema jaoks musta huumori allikas. Tema teada on Moskvas ca 11 miljonit inimest ja seda on liigagi palju - infrastruktuur ei jõua järgi inimeste arvule ja kõik kohad on pätte ja kaabakaid täis (valitsus eriti). Ehitus käib täie hooga - juba kuradi 5 aastat ehitatakse põhilisi teid - pannakse aga uus kate ja paar kuud hiljem kaevatakse piki teed kraav. Ziguli ostmisel $2000 toetus on aga naljanumber - autod maksavad nii $10.000 ja keegi ei taha sellist saasta ka 20% odavamalt. Vene tehnikat üldse väga ei taheta - vene inseneridel ja tehasetöötajatel on ju "kvadradnõe ruki" :)
Jalgrattateede ehitamine on ebatõenäoline ja küsitava väärtusega - kui mõni suitsidaalsete kalduvustega inimene ka jalgratta selga istub siis kaugele ta ei jõua - esimese foori taga varastatakse tagaratas või pedaalid ära...
Sellised inimesed nagu see teine taksojuht tegid olemise muhedaks ja nagu öeldud oli üldine kogemus positiivne. Tõenäoliselt lähen suvel Moskvasse tagasi ja olen väheke pikemalt - eks siis ole näha kuhu suunas esmane mulje muutub.
Homme käin Sudaani saatkonnas ja seejärel lendan koju. Järgmine postitus seega kõigi eelduste kohaselt Khartoumist (kui seal elekter, internet jms mugavused on:)
Thursday, April 16, 2009
Wednesday, March 18, 2009
Singapur ja Malaisia
Juhtus selline uskumatu lugu, et käisin puhkusereisil. Ilmselt ei saa ma tööga seoses piisavalt reisida ja lisaks olen ma andunud lendamise fänn - seega ostsin Singapuri piletid. Käisime Priidu, Tõnise ja Keaga ja olime 10 päeva.
Kuna ma reisi ajal arvutist liigset lugu ei pidanud, siis üritan natuke tagantjärgi kirjeldada. Ma ei hakka kronoloogilist reisikirjeldust detailides üles märkima aga lühidalt oli see umbes nii:
7.03-8.03 - Tallinn->Amsterdam->Singapur. Singapuris pubituur Mikuga, öö kuskil hostelit meenutavas urkas.
9.03 - päev Singapuris, õhtul Kuala Lumpuri rongi peale.
10.03 - hommikul vara jõudis rong KL-i. Sealt otse autorenti ja autoga Penangi saarele (ca 350 km)
11.03 - Penangil ringivaatamine ja logelemine
12.03 - Penangil logelemine, õhtul KLi poole teele.
13.03 - väga vara hommikul KL-i, öö hotellis, pärastlõunal teletornis ja õhtul lennukiga Langkawi saarele.
14.03 - Langkawil ringivaatamine - rentisime tsiklid ja tegime saarele tiiru peale
15.03 - Langkawil logelemine
16.03-17.03 - Langkawi->Kuala Lumpur->Singapur->Amsterdam->Tallinn. Neli lendu ja kokku 20h lennujaamades - need päevad läksid nagu lennates....
Ja mõned muljed:
Singapur on euroopalikum kui euroopa ise. Väga ilus, puhas, multikultuurne - ja väga kallis. Mikk on suurepärane giid ja näitas meile mitmeid kenasid kohtasid, kus õlut (100-200 kr) juua - väikestest tänavakohvikutest Swissotelli viimase korruseni.
Inimesed on sõbralikud ja inglise keelega saab üldiselt hästi hakkama. Mõned neiud on eriti sõbralikud - lõbusas tujus kesklinnas väljakutsuvalt riietunud naist nähes küsis priit kõva häälega, et "ei tea, kas see neiu on prostituut?". See sõna vist on rahvusvaheline - igatahes subjekt pööras meie poole ja naeratas kohe :) Pidasime seda piisavaks tõestuseks ja lähemalt tuvuma ei hakanud.
Singaupuris oli meil ka ainuke keskpärane (loe: urgas) öömaja - hostel kuskil "mitte päris kesklinnas". Põhimõtteliselt olid voodi ja pesemisvõimalus olemas, niiet mina väga ei kurtnud. Priit, kes jäi minust linnapeale ja üritas öösel mind edutult telefonitsi üles ajada kurtis küll. Nimelt ei olnud sel hostelil öösel adminni vaid iga külastaja sai välisukse võtme. Poole kaheksa ajal hommikul üks selline külastaja ka tuli ja lasi kolm tundi tänaval oodanud Priidu sisse :)
Kuala Lumpur ei ole euroopalik ja erilist muljet ei jätnud. Tavaline natuke räpane suurlinn, sagimist on palju ja peale Petronase kaksiktornide midagi ahhetamapanevat ei kohanud. Islamiusk on Malaisias väga levinud seega 2/3 naisi on ka vastavalt riietund, samas tundub üldine elu suhteliselt vabameelne olevat (näiteks kohtasime ka naistaksojuhte).
Inimesed on ka siin sõbralikud üldiselt. Aga kõik sõbralikud neiud ei ole seal päris neiud. Penangilt öösel tagasi jõudes olin mina sõitmisest surmväsinud ja läksin magama aga Tõnis ja Kea käisid veel linna uudistamas - ligitikkuvate ladyboyde osakaal linnapildis on suurem ilmselt ainult Tais...
Penang on vast poole väiksem kui Saaremaa ja sinna saab autoga sõita (11km pikkune tamm mandrilt). Põhjapool, Georgetownis ja selle ümbruses on kenad ja odavad hotellid (4 tärni kahe voodiga tuba = 500 eeku öö) ja restoranid. Lõunapool on getod. Eriti ilusaid randasid ei ole ja välisturiste sinna liiga palju ei satu - mis iseenesest on meeldiv - näeb rohkem "päris" elu.
Huvitavamad kohad olid botaanikaaed (umbes miljon ruutkilomeetrit radasid väga ilusa looduse keskel, ainsaks "takistused" ahvid, kellele ei tohi peale astuda) ja tramm. Trammiga saab sõita Penang hilli otsa (ca 650 m) vaadet nautima - ca 30+ kraadise nurga all trammiga üles sõita oli ülekeskmise lahe ja mäe otsast leidsime vaieldamatult kõige kaunima aiaga restorani. Me olime seal ainsad külastajad - kõrval oli mošee ja kohalikud eelistasid seda külmale õllele :)
Langkawi on klassikaline turistidele orienteeritud paradiisisaar Tai piiri lähedal ja veel väiksem kui Penang. Kuna meil sinna lendamine oli plaaniväline ja spontaanselt tekkinud uitmõte, siis ei olnud me ka mingit eeltööd teinud. Seega kohale jõudes käisime kõigepealt taksoga internetis - võtsime takso ja "brausisime" järjest teepeal olevaid hotelle, uurides hindu ja vaadates tube. Mida kaugemale lennujaamast jõudsime seda kenamaks ja odavamaks hotellid muutusid. Umbes kuues hotell sobis - 4 tärni, rannas, 350 kr nägu jne...
Järgmisel päeval rentisime tsiklid, st mina rentsin "tsikli" ja Priit rentis rolleri. Rahulikus tempos tegime saarele tiiru peale ja lasime päiksel naha maha põletada :) Mul on nüüd vägagi silmatorkav joodikupäevitus - käed ja nägu on pruunid aga muidu olen endiselt albiino.
Käisime ka köisraudteega sõitmas - Ca 800 meetri kõrgusele mäetippu on ehitatud vaateplatvormid ja vaatepilt on muljetavaldav.
Ja üks huvitav tähelepanek veel - kui üldiselt saab Malaisias inglise keelega hästi hakkama siis põhilises turistisihtkohas on "aktsent" keskmisest tuntavam. Alguses võtab natuke harjumist, et "undavatava" tähendab "UnderWaterWorldi" ja "paionezi" tähendab "Pay on Exit". Ja kui poes öeldakse "juvaivai", siis on ju siililegi selge, et sinu arve on 5.5 ringgitit :)
Auto, vabandust, Proton. Nimelt sellise toreda kohaliku autotootja liikuri rentisime omale neljaks päevaks.
Peale rendilepingule allakirjutamist avastasin, et omavastutus on 53.000 krooni. Hoolimata sellest, et liiklus tundus dzungel ja ma ei olnud kunagi vasakpoolses liikluses ise sõitnud muutusinn natuke murelikuks. Selgus, et makstes 55 kr päevas saab omavastutus 2800 krooni, peale. Tundus mõistlik ja ega ma suurem asi shampanjajooja polegi...
Auto ise oli luksusliku välimusega - V6, valge nahksisu, automaat, parkimisandurid jne.
Maanteel selgus, et see ei olegi maailma parim auto. Veeremik on äravahetamiseni sarnane Moskvitsiga, ainult amorte ei ole - seega väga heal ja pooltühjal kiirteel oli 120 km/h minu taluvuspiir (ja ühtlasi sain tunda, mis tähendab rallit sõita). Mootor sobib veeremikuga hästi kokku - jõuetu, janune, 0-100 aeg umbes 8 minutit. Ja ka käigukast on ilusti tasakaalus ülejäänuga - ilmselt oli see omal ajal (enne teist maailmasõda?) suhteliselt tegija aga tänapäeval hakkab ajale natuke jalgu jääma - "kickdowni" aeg on 3-6 sekundit ja enamasti juhtub see siis kui seda enam vaja ei ole. Aga võiblla ma olen ka natuke liiga nõudlik ja eeldan, et automaatkast vahetab kiirendades käike ja teeb seda järjest, jne..
Me sõitsime sellega kokku 918 kilomeetrit, millest 915 olin mina roolis. Vasakpoolse liiklusega harjub ruttu ja juba teisel päeval ei pannud ma enam suuna näitamiseks kohamehi tööle :)
Kojamehed olid ka iseenesest suhteliselt omapärased kui nad tööle panna - öösel paduvihma kätte jäädes ei olnud nende puhastusvõime minu närvidega kooskõlas ja pidime kiirteel korduvalt seisma jääma ja kohati 30 km/h sõitma..
Tsikkel, vabandus, Jaguh meenutas välimuselt väikest Viragot aga juhitavuselt Izh planetat. 60-70ga täitsa tore sõita aga ega palju kiiremini poleks saanudki - 179 kuupsentimeetrit ja ilmselt ca 15 hobujõudu....ah las ta olla. Lisaks kiirendusele meenutas see ka muudes aspektides Madise tsiklit - starter töötas kahe päeva jooksul kaks korda. Kui tsikli tagastasin ja ütlesin, et "The starting engine does not work - I had to push it to start all the time" siis vastati, et "Aha. But did you have any problems with the motorcycle?". See iseloomustab suurepäraselt kui hästi see rendifirma oma sõidukite eest hoolitses. Aga samas 170 kr päev, 350 kr tagatisraha, lube pole vaja - hinna ja kvaliteedi suhe on igati paigas :)
Pildid siin: http://nagi.ee/photos/ihv23/sets/187595/
Kuna ma reisi ajal arvutist liigset lugu ei pidanud, siis üritan natuke tagantjärgi kirjeldada. Ma ei hakka kronoloogilist reisikirjeldust detailides üles märkima aga lühidalt oli see umbes nii:
7.03-8.03 - Tallinn->Amsterdam->Singapur. Singapuris pubituur Mikuga, öö kuskil hostelit meenutavas urkas.
9.03 - päev Singapuris, õhtul Kuala Lumpuri rongi peale.
10.03 - hommikul vara jõudis rong KL-i. Sealt otse autorenti ja autoga Penangi saarele (ca 350 km)
11.03 - Penangil ringivaatamine ja logelemine
12.03 - Penangil logelemine, õhtul KLi poole teele.
13.03 - väga vara hommikul KL-i, öö hotellis, pärastlõunal teletornis ja õhtul lennukiga Langkawi saarele.
14.03 - Langkawil ringivaatamine - rentisime tsiklid ja tegime saarele tiiru peale
15.03 - Langkawil logelemine
16.03-17.03 - Langkawi->Kuala Lumpur->Singapur->Amsterdam->Tallinn. Neli lendu ja kokku 20h lennujaamades - need päevad läksid nagu lennates....
Ja mõned muljed:
Singapur on euroopalikum kui euroopa ise. Väga ilus, puhas, multikultuurne - ja väga kallis. Mikk on suurepärane giid ja näitas meile mitmeid kenasid kohtasid, kus õlut (100-200 kr) juua - väikestest tänavakohvikutest Swissotelli viimase korruseni.
Inimesed on sõbralikud ja inglise keelega saab üldiselt hästi hakkama. Mõned neiud on eriti sõbralikud - lõbusas tujus kesklinnas väljakutsuvalt riietunud naist nähes küsis priit kõva häälega, et "ei tea, kas see neiu on prostituut?". See sõna vist on rahvusvaheline - igatahes subjekt pööras meie poole ja naeratas kohe :) Pidasime seda piisavaks tõestuseks ja lähemalt tuvuma ei hakanud.
Singaupuris oli meil ka ainuke keskpärane (loe: urgas) öömaja - hostel kuskil "mitte päris kesklinnas". Põhimõtteliselt olid voodi ja pesemisvõimalus olemas, niiet mina väga ei kurtnud. Priit, kes jäi minust linnapeale ja üritas öösel mind edutult telefonitsi üles ajada kurtis küll. Nimelt ei olnud sel hostelil öösel adminni vaid iga külastaja sai välisukse võtme. Poole kaheksa ajal hommikul üks selline külastaja ka tuli ja lasi kolm tundi tänaval oodanud Priidu sisse :)
Kuala Lumpur ei ole euroopalik ja erilist muljet ei jätnud. Tavaline natuke räpane suurlinn, sagimist on palju ja peale Petronase kaksiktornide midagi ahhetamapanevat ei kohanud. Islamiusk on Malaisias väga levinud seega 2/3 naisi on ka vastavalt riietund, samas tundub üldine elu suhteliselt vabameelne olevat (näiteks kohtasime ka naistaksojuhte).
Inimesed on ka siin sõbralikud üldiselt. Aga kõik sõbralikud neiud ei ole seal päris neiud. Penangilt öösel tagasi jõudes olin mina sõitmisest surmväsinud ja läksin magama aga Tõnis ja Kea käisid veel linna uudistamas - ligitikkuvate ladyboyde osakaal linnapildis on suurem ilmselt ainult Tais...
Penang on vast poole väiksem kui Saaremaa ja sinna saab autoga sõita (11km pikkune tamm mandrilt). Põhjapool, Georgetownis ja selle ümbruses on kenad ja odavad hotellid (4 tärni kahe voodiga tuba = 500 eeku öö) ja restoranid. Lõunapool on getod. Eriti ilusaid randasid ei ole ja välisturiste sinna liiga palju ei satu - mis iseenesest on meeldiv - näeb rohkem "päris" elu.
Huvitavamad kohad olid botaanikaaed (umbes miljon ruutkilomeetrit radasid väga ilusa looduse keskel, ainsaks "takistused" ahvid, kellele ei tohi peale astuda) ja tramm. Trammiga saab sõita Penang hilli otsa (ca 650 m) vaadet nautima - ca 30+ kraadise nurga all trammiga üles sõita oli ülekeskmise lahe ja mäe otsast leidsime vaieldamatult kõige kaunima aiaga restorani. Me olime seal ainsad külastajad - kõrval oli mošee ja kohalikud eelistasid seda külmale õllele :)
Langkawi on klassikaline turistidele orienteeritud paradiisisaar Tai piiri lähedal ja veel väiksem kui Penang. Kuna meil sinna lendamine oli plaaniväline ja spontaanselt tekkinud uitmõte, siis ei olnud me ka mingit eeltööd teinud. Seega kohale jõudes käisime kõigepealt taksoga internetis - võtsime takso ja "brausisime" järjest teepeal olevaid hotelle, uurides hindu ja vaadates tube. Mida kaugemale lennujaamast jõudsime seda kenamaks ja odavamaks hotellid muutusid. Umbes kuues hotell sobis - 4 tärni, rannas, 350 kr nägu jne...
Järgmisel päeval rentisime tsiklid, st mina rentsin "tsikli" ja Priit rentis rolleri. Rahulikus tempos tegime saarele tiiru peale ja lasime päiksel naha maha põletada :) Mul on nüüd vägagi silmatorkav joodikupäevitus - käed ja nägu on pruunid aga muidu olen endiselt albiino.
Käisime ka köisraudteega sõitmas - Ca 800 meetri kõrgusele mäetippu on ehitatud vaateplatvormid ja vaatepilt on muljetavaldav.
Ja üks huvitav tähelepanek veel - kui üldiselt saab Malaisias inglise keelega hästi hakkama siis põhilises turistisihtkohas on "aktsent" keskmisest tuntavam. Alguses võtab natuke harjumist, et "undavatava" tähendab "UnderWaterWorldi" ja "paionezi" tähendab "Pay on Exit". Ja kui poes öeldakse "juvaivai", siis on ju siililegi selge, et sinu arve on 5.5 ringgitit :)
Auto, vabandust, Proton. Nimelt sellise toreda kohaliku autotootja liikuri rentisime omale neljaks päevaks.
Peale rendilepingule allakirjutamist avastasin, et omavastutus on 53.000 krooni. Hoolimata sellest, et liiklus tundus dzungel ja ma ei olnud kunagi vasakpoolses liikluses ise sõitnud muutusinn natuke murelikuks. Selgus, et makstes 55 kr päevas saab omavastutus 2800 krooni, peale. Tundus mõistlik ja ega ma suurem asi shampanjajooja polegi...
Auto ise oli luksusliku välimusega - V6, valge nahksisu, automaat, parkimisandurid jne.
Maanteel selgus, et see ei olegi maailma parim auto. Veeremik on äravahetamiseni sarnane Moskvitsiga, ainult amorte ei ole - seega väga heal ja pooltühjal kiirteel oli 120 km/h minu taluvuspiir (ja ühtlasi sain tunda, mis tähendab rallit sõita). Mootor sobib veeremikuga hästi kokku - jõuetu, janune, 0-100 aeg umbes 8 minutit. Ja ka käigukast on ilusti tasakaalus ülejäänuga - ilmselt oli see omal ajal (enne teist maailmasõda?) suhteliselt tegija aga tänapäeval hakkab ajale natuke jalgu jääma - "kickdowni" aeg on 3-6 sekundit ja enamasti juhtub see siis kui seda enam vaja ei ole. Aga võiblla ma olen ka natuke liiga nõudlik ja eeldan, et automaatkast vahetab kiirendades käike ja teeb seda järjest, jne..
Me sõitsime sellega kokku 918 kilomeetrit, millest 915 olin mina roolis. Vasakpoolse liiklusega harjub ruttu ja juba teisel päeval ei pannud ma enam suuna näitamiseks kohamehi tööle :)
Kojamehed olid ka iseenesest suhteliselt omapärased kui nad tööle panna - öösel paduvihma kätte jäädes ei olnud nende puhastusvõime minu närvidega kooskõlas ja pidime kiirteel korduvalt seisma jääma ja kohati 30 km/h sõitma..
Tsikkel, vabandus, Jaguh meenutas välimuselt väikest Viragot aga juhitavuselt Izh planetat. 60-70ga täitsa tore sõita aga ega palju kiiremini poleks saanudki - 179 kuupsentimeetrit ja ilmselt ca 15 hobujõudu....ah las ta olla. Lisaks kiirendusele meenutas see ka muudes aspektides Madise tsiklit - starter töötas kahe päeva jooksul kaks korda. Kui tsikli tagastasin ja ütlesin, et "The starting engine does not work - I had to push it to start all the time" siis vastati, et "Aha. But did you have any problems with the motorcycle?". See iseloomustab suurepäraselt kui hästi see rendifirma oma sõidukite eest hoolitses. Aga samas 170 kr päev, 350 kr tagatisraha, lube pole vaja - hinna ja kvaliteedi suhe on igati paigas :)
Pildid siin: http://nagi.ee/photos/ihv23/sets/187595/
Tuesday, December 2, 2008
Tagasi kodus
New Yorkis läks üldiselt positiivselt. Nagu plaanitud, vaatasin paar päeva manhattanil ringi ja käisin ühe päeva New Jerseys shoppamas.
Ja nüüd olen tagasi kodus.
Pildid on siin: http://nagi.ee/photos/ihv23/sets/141961/
Ja nüüd olen tagasi kodus.
Pildid on siin: http://nagi.ee/photos/ihv23/sets/141961/
Wednesday, November 26, 2008
New York City
Ja olengi suures õunas.
Reis oli tüütu. 5:30 tuli takso järgi, 6:15 olin Mexico City lennujaamas. Lend pidi minema 9:00 aga kuna selline udu oli, kus siilid ka ei liikunud siis startis lõpuks 11:00 kanti.
4.5h hiljem maandusin Newarkis, New Jerseys. Immigratsiooni ja pagasiga läks uskumatult kiiresti - vähem kui 15 minutiga olin riigis ja pagas ka käes. Otsustasin midagi täiesti ebaminulikku teha - ühistranspordiga hostelisse liikuda. Lennujaama rongiga sõitsin Newarki raudteejaama, sealt rongiga Manhattani Pennsylvania jaama ja sealt metrooga broadwayle. Kõik läks kuidagi sujuvalt ja kiiresti - ilma kaardi ja eelneva uurimiseta jõudsin ca 1.5 tunniga hostelisse (sellest pea tund rongis). Manhattanil on ilmselt üsna raske ära eksida ka kuna tänavate numbrid on järjest :)
Ebameeldiva "üllatusena" tõdesin, et siin on väga külm - nii nulli ringis. Mehhiko riietus (t-särk ja õhuke jakk) ei pädenud kuidagi. Astusin "Abu ja Igori riidepoodi" sisse, tingisin 50 dollarit alla ja ostsin sooja nahkjope alustuseks. Suuremaks shoppamiseks plaanin reedel Secaucasesse minna.
Hostel on suurepärane. Üsna suur aga meenutab olemuselt Mamas Hostelit Krakowis, kus suvel olime. Istungi praegu kamina ees elutoas ja kirjutan blogi :) Tuba jagan 3 iisraeli tüübiga - esmapilgul tundusid sümpaatsed. Üldse tundub NYC-s kõik sümpaatne siiamaani.
Hosteli lähedal käisin õhtust ka söömas. Koha nime jõudsin juba ära unustada aga mõistliku hinnaga ja hea söök oli. Ja päris imelik on see, et kõik räägivad inimeste keeles. Erinevalt Mehhikost jääb süvenemata ja kuulamata teiste inimete jutt kõrva - umbes nagu loomade keelest saaks üleöö aru :)
Homme on thanksgiving ja väidetavalt lind ka ei lenda. eks näis kas helikopterid lendavad - plaanin helikopterituurile minna :)
Reis oli tüütu. 5:30 tuli takso järgi, 6:15 olin Mexico City lennujaamas. Lend pidi minema 9:00 aga kuna selline udu oli, kus siilid ka ei liikunud siis startis lõpuks 11:00 kanti.
4.5h hiljem maandusin Newarkis, New Jerseys. Immigratsiooni ja pagasiga läks uskumatult kiiresti - vähem kui 15 minutiga olin riigis ja pagas ka käes. Otsustasin midagi täiesti ebaminulikku teha - ühistranspordiga hostelisse liikuda. Lennujaama rongiga sõitsin Newarki raudteejaama, sealt rongiga Manhattani Pennsylvania jaama ja sealt metrooga broadwayle. Kõik läks kuidagi sujuvalt ja kiiresti - ilma kaardi ja eelneva uurimiseta jõudsin ca 1.5 tunniga hostelisse (sellest pea tund rongis). Manhattanil on ilmselt üsna raske ära eksida ka kuna tänavate numbrid on järjest :)
Ebameeldiva "üllatusena" tõdesin, et siin on väga külm - nii nulli ringis. Mehhiko riietus (t-särk ja õhuke jakk) ei pädenud kuidagi. Astusin "Abu ja Igori riidepoodi" sisse, tingisin 50 dollarit alla ja ostsin sooja nahkjope alustuseks. Suuremaks shoppamiseks plaanin reedel Secaucasesse minna.
Hostel on suurepärane. Üsna suur aga meenutab olemuselt Mamas Hostelit Krakowis, kus suvel olime. Istungi praegu kamina ees elutoas ja kirjutan blogi :) Tuba jagan 3 iisraeli tüübiga - esmapilgul tundusid sümpaatsed. Üldse tundub NYC-s kõik sümpaatne siiamaani.
Hosteli lähedal käisin õhtust ka söömas. Koha nime jõudsin juba ära unustada aga mõistliku hinnaga ja hea söök oli. Ja päris imelik on see, et kõik räägivad inimeste keeles. Erinevalt Mehhikost jääb süvenemata ja kuulamata teiste inimete jutt kõrva - umbes nagu loomade keelest saaks üleöö aru :)
Homme on thanksgiving ja väidetavalt lind ka ei lenda. eks näis kas helikopterid lendavad - plaanin helikopterituurile minna :)
Friday, November 21, 2008
Nojah
Tundub, et ongi viimane kord Mehhikos. Vähemalt selle projekti raames. Tööasjad sujuvad nii hästi kui võimalik ja erilist pinget just ei ole. Kuigi väike kurb uudis on ka - lähen paari tunni pärast Omari lahkumispeole. Iseenesest on projekt kohe-kohe lõppemas ja enam pole suurt vahet aga kahju ikkagi - ta on kohalikus Ericssonis üks asjalikumaid tegelasi.
Igapäevaelu on olnud...igav. iga päev tööle minnes ronin üle "tehiskõrgendiku". Mingil kavala põhjusel kuhjati umbes poolteist aastat tagasi kõnniteele umbes 20 kotti liiva. nüüd on otsustatud keskmine kõnnitee tasapind ühtlustada - natuke kõrgendikust edasi on sügav ja treavate servadega auk tekkinud. Kaks korda oleks ma sinna napilt sisse kukkunud - tänavavalgustust seal ei ole ja jääb pimedas täpselt tee peale...aga noh - tänu Jesusele ei ole midagi halba juhtund (ta on mind varrukast tõmmanud ja august eemale juhatanud:).
Ja muide - Javier on oma tsikli välja vahetanud (viimati oli tal see R6, millega ma kevadel sõitsin on nüüd). Ja asemele ostis ta...Harley Davidsoni. Valus.
Täiesti tüüpiline "all show no go" tüüpi ratas - 2003 a Sportster 883. Ilma summutita GAZ53 häält teeb ja tehnika on nii 30 a vana (loe: ma ei leidnud põhjalikul vaatlusel olulisi erinevusi oma 1975 a Dnepriga). Aga noh...see on ju HARLEY! Iga elupõline tsiklipede peaks juba selle nime peale...las ta olla.
Igatahes täna tellis Javier oma Harleyle remondimehe. Sidur "käitus kuidagi imelikult". Siduritross oli liiga pingul ja selle reguleerimiseks oli vaja kahte mutrit keerata :) ja no tilgake õli ka trossi suka vahele lasta. Remondimees tegi seda kokku ca tund aega (loe: tegi igasugu jaburusi ja poleeris mutrivõtmeid jms, et kasulikuna näida) ja küsis selle eest 650 krooni. Pole just paha töö eest, mida keskmiselt treenitud ahv teeks 1 minutiga ära :)
Nojah. kolmapäeval lendan New Yorki.
Igapäevaelu on olnud...igav. iga päev tööle minnes ronin üle "tehiskõrgendiku". Mingil kavala põhjusel kuhjati umbes poolteist aastat tagasi kõnniteele umbes 20 kotti liiva. nüüd on otsustatud keskmine kõnnitee tasapind ühtlustada - natuke kõrgendikust edasi on sügav ja treavate servadega auk tekkinud. Kaks korda oleks ma sinna napilt sisse kukkunud - tänavavalgustust seal ei ole ja jääb pimedas täpselt tee peale...aga noh - tänu Jesusele ei ole midagi halba juhtund (ta on mind varrukast tõmmanud ja august eemale juhatanud:).
Ja muide - Javier on oma tsikli välja vahetanud (viimati oli tal see R6, millega ma kevadel sõitsin on nüüd). Ja asemele ostis ta...Harley Davidsoni. Valus.
Täiesti tüüpiline "all show no go" tüüpi ratas - 2003 a Sportster 883. Ilma summutita GAZ53 häält teeb ja tehnika on nii 30 a vana (loe: ma ei leidnud põhjalikul vaatlusel olulisi erinevusi oma 1975 a Dnepriga). Aga noh...see on ju HARLEY! Iga elupõline tsiklipede peaks juba selle nime peale...las ta olla.
Igatahes täna tellis Javier oma Harleyle remondimehe. Sidur "käitus kuidagi imelikult". Siduritross oli liiga pingul ja selle reguleerimiseks oli vaja kahte mutrit keerata :) ja no tilgake õli ka trossi suka vahele lasta. Remondimees tegi seda kokku ca tund aega (loe: tegi igasugu jaburusi ja poleeris mutrivõtmeid jms, et kasulikuna näida) ja küsis selle eest 650 krooni. Pole just paha töö eest, mida keskmiselt treenitud ahv teeks 1 minutiga ära :)
Nojah. kolmapäeval lendan New Yorki.
Monday, November 17, 2008
Septima vez
Istun elutoas laua taga ja riskin oma elu ja tervisega - söön värskeid herneid. Vähemalt Jesuse väitel on herned toorena mürgised. See laud on loomulikult Newtonis ja herned on Mehhiko päritolu.
Täna on vaba päev. Vaba sellepärast, et Mehhikos ei tohi inimesed puhkepäevadega "tünga saada". Neljapäeval tähistatakse 1910 aasta revolutsiooni ja see on riiklik püha. Aga kuna siis jääks püha ja nädalavahetuse vahele üks tööpäev siis tõsteti vaba päev hoopis esmaspäeva peale. Kui nädalavahetusele oleks jäänud, siis oleks reede või esmaspäev pühaks kuulutatud...
Nädalavahetusel käisin Omariga Acapulcos. Tema vanematel on seal suur maja ja nad olid väga külalislahked - rannas vedelemise ja ringivaatamise vahel poputati mind igasuguste hõrgutistega ja üleüldse koheldi nagu kuninga kassi :) Sooja oli 27 ja 32 kraadi vahele, ookean 26 kanti - nagu novembris ikka. Inimesed on mõnusalt boheemlaslikud ja õhkkond on tõeliselt pingevaba - pakuks, et Acapulco on üks mõnusamaid puhkamiskohti Mehhikos.
Ja eriti mugav on sinna saada Mexico Cityst - bussiga! Mina kui totaalne bussivastane olin alguses kergelt skeptiline aga bussi nähes mõtlesin kiiresti ümber - ma ei ole kunagi nii mugavalt reisinud. Buss oli suur ja ainult 21 kohaline- kõik lamamistooli mõõtu (seljatugi alla ja jalatugi üles - praktiliselt voodiks käisid maha). Sõit kestab 5 tundi (350km) ja nii minnes kui tulles valisime öise bussi - see pidavat olema kõige parem aeg magamiseks:) Ja see luksus maksis vaid 475 kr ots, ainuüksi teemaksud autoga minnes on rohkem...
Homme on esimene "päris" tööpäev - st teoreetiliselt oli reede ka aga kontoris oli üksi igavavõitu ja tööst väga välja midagi ei tulnud. Selle nädalaga peaks töö tehtud saama ja ühtlasi peaksin kirja saama ka isikliku rekordi - lühim visiit Mehhikosse(7 tööpäeva).
Ja lisaks kõigele olen ma kohalike arust jõuluvana. Reedel istusime Luisiga Farolitos ja üks väike tüdruk tõi mulle salvrätikule kirjutatud kirja. Tema ema tuli ja seletas, et tirtsu arvates olen ma jõuluvana, kes parasjagu puhkusel on ja tacosid sööb. Tegin mõistva näo ja võtsin kirja vastu - ja ma loodan, et Maria saab jõuludeks oma suure kaisukaru, rulluisud ja jalgratta :)
Aga oma kolme päevase habeme ajasin edasiste segaduste vältimiseks ära...
Täna on vaba päev. Vaba sellepärast, et Mehhikos ei tohi inimesed puhkepäevadega "tünga saada". Neljapäeval tähistatakse 1910 aasta revolutsiooni ja see on riiklik püha. Aga kuna siis jääks püha ja nädalavahetuse vahele üks tööpäev siis tõsteti vaba päev hoopis esmaspäeva peale. Kui nädalavahetusele oleks jäänud, siis oleks reede või esmaspäev pühaks kuulutatud...
Nädalavahetusel käisin Omariga Acapulcos. Tema vanematel on seal suur maja ja nad olid väga külalislahked - rannas vedelemise ja ringivaatamise vahel poputati mind igasuguste hõrgutistega ja üleüldse koheldi nagu kuninga kassi :) Sooja oli 27 ja 32 kraadi vahele, ookean 26 kanti - nagu novembris ikka. Inimesed on mõnusalt boheemlaslikud ja õhkkond on tõeliselt pingevaba - pakuks, et Acapulco on üks mõnusamaid puhkamiskohti Mehhikos.
Ja eriti mugav on sinna saada Mexico Cityst - bussiga! Mina kui totaalne bussivastane olin alguses kergelt skeptiline aga bussi nähes mõtlesin kiiresti ümber - ma ei ole kunagi nii mugavalt reisinud. Buss oli suur ja ainult 21 kohaline- kõik lamamistooli mõõtu (seljatugi alla ja jalatugi üles - praktiliselt voodiks käisid maha). Sõit kestab 5 tundi (350km) ja nii minnes kui tulles valisime öise bussi - see pidavat olema kõige parem aeg magamiseks:) Ja see luksus maksis vaid 475 kr ots, ainuüksi teemaksud autoga minnes on rohkem...
Homme on esimene "päris" tööpäev - st teoreetiliselt oli reede ka aga kontoris oli üksi igavavõitu ja tööst väga välja midagi ei tulnud. Selle nädalaga peaks töö tehtud saama ja ühtlasi peaksin kirja saama ka isikliku rekordi - lühim visiit Mehhikosse(7 tööpäeva).
Ja lisaks kõigele olen ma kohalike arust jõuluvana. Reedel istusime Luisiga Farolitos ja üks väike tüdruk tõi mulle salvrätikule kirjutatud kirja. Tema ema tuli ja seletas, et tirtsu arvates olen ma jõuluvana, kes parasjagu puhkusel on ja tacosid sööb. Tegin mõistva näo ja võtsin kirja vastu - ja ma loodan, et Maria saab jõuludeks oma suure kaisukaru, rulluisud ja jalgratta :)
Aga oma kolme päevase habeme ajasin edasiste segaduste vältimiseks ära...
Friday, August 22, 2008
los minutos pasados
Aeropuerto Internacional de la Ciudad de Mexico "Benito Juarez"
Ehk siis olen neljateistkümnendat korda Mehhiko lennujaamas. Poemüüjad on juba tuttavad ja silte/viitasid vaadata ei ole vaja. Joon Mehhiko parimat õlut oma värava kõrval kohvikus (bohemia clasica - väga sarnane aleksandrile). Lend väljub tunni aja pärast :)
Viimane nädal oli muy loco. Midagi muud peale töö vist ei teinud (vähemalt ei mäleta) - keskmine tööpäev tuli 13h kanti - rekord pea 19h. Selle 19h päeva lõpetasin 4 ajal hommikul ja järgmisel hommikul kell 10 oli ATP (test, millega antakse kliendile tarkvara üle). Ma muidugi tegin nii 10:05 silmad lahti ja jõudisn 10:35 kontorisse...ja olin esimene :) Pool tundi hiljem hakkasid teised ka tulema ja natuke enne 12st alustasime...Ja see ei ole erand vaid reegel - vähem kui pool tundi hiljem tulla on ebaviisakas (?), tund on norm, 1.5h hilineda on veel hädaga ok...ja no 2+h hilinemise peale juba vaadatakse viltu (nagu meil 20 minuti vms)...
niiet palun arvestada minu süvenenud korrapärase hilinemisega eestis :)
Aga kokkuvõttes läks rahuldavalt - selle kauemaks jäädud kuue päevaga sai paari nädala töö ära tehtud ja tulemused on päris head. Kui nüüd veel kuidagi välja ka saaks puhata ja mehhiklastega seotud vägivaldsed mõtted hajuksid..no siis võiks vist päris rahul olla :) 18h pärast maandun plaani järgi Tallinnas niiet lootust on..
hasta la vez proxima...
Ehk siis olen neljateistkümnendat korda Mehhiko lennujaamas. Poemüüjad on juba tuttavad ja silte/viitasid vaadata ei ole vaja. Joon Mehhiko parimat õlut oma värava kõrval kohvikus (bohemia clasica - väga sarnane aleksandrile). Lend väljub tunni aja pärast :)
Viimane nädal oli muy loco. Midagi muud peale töö vist ei teinud (vähemalt ei mäleta) - keskmine tööpäev tuli 13h kanti - rekord pea 19h. Selle 19h päeva lõpetasin 4 ajal hommikul ja järgmisel hommikul kell 10 oli ATP (test, millega antakse kliendile tarkvara üle). Ma muidugi tegin nii 10:05 silmad lahti ja jõudisn 10:35 kontorisse...ja olin esimene :) Pool tundi hiljem hakkasid teised ka tulema ja natuke enne 12st alustasime...Ja see ei ole erand vaid reegel - vähem kui pool tundi hiljem tulla on ebaviisakas (?), tund on norm, 1.5h hilineda on veel hädaga ok...ja no 2+h hilinemise peale juba vaadatakse viltu (nagu meil 20 minuti vms)...
niiet palun arvestada minu süvenenud korrapärase hilinemisega eestis :)
Aga kokkuvõttes läks rahuldavalt - selle kauemaks jäädud kuue päevaga sai paari nädala töö ära tehtud ja tulemused on päris head. Kui nüüd veel kuidagi välja ka saaks puhata ja mehhiklastega seotud vägivaldsed mõtted hajuksid..no siis võiks vist päris rahul olla :) 18h pärast maandun plaani järgi Tallinnas niiet lootust on..
hasta la vez proxima...
Subscribe to:
Posts (Atom)