Thursday, April 16, 2009

Moskva

Olen hetkel Stockholmis. Inimesed on sõbralikud, teenindajad naeratavad, hotellitoas on wifi, mõistliku hinnaga saab kõhu täis...ehk siis oluliselt erinev, võrreldes viimase nelja päevaga, mille veetsin Moskvas.

Moskva on tegelikult päris huvitav ja üldmulje reisist on pigem positiivne. Linn on üllatavalt puhas (mitte midagi uskumatut aga puhtam kui Tallinn) ja ilusate tüdrukute osakaal tänaval võib isegi Eestit ületada :)
Kesklinn on üles vuntsitud ja särab, kesklinnast natuke eemal enam nii palju ei sära (ja äärelinn, mida täna lennujaama sõites rongiaknast nägin oli ikka suisa bardakk).
Liiklus on üpris katastroofiline. Peamistel teedel on stabiilselt ummik - vahet pole kas üritada sõita 9 hommikul või 2 päeval. Vene autod on tugevas vähemuses - 2/3 on kallimapoolsed "margiautod" ja 1/3 on Zigulid. Mõni üksik volga ja 1 Moshkvitz ka. Aga üldiselt on autoga liikumine suhteliselt mõttetu - hotellist kontorisse läks taksoga tund aega ja ca 450 kr, metrooga 20 minutit ja 7 krooni.
See, et metroojaamad marmorist seinte ja lühtritega on ei ole vast kellelegi üllatuseks, küll on aga märkimist väärt metroo kiirus. Eskalaatorid sõidavad tunduvalt kiiremini kui mujal (hooletult peale/maha astudes on kukkumine väga tõenäoline), inimesed harrastavad kiirkõndi või pigem jooksevad ja rongid kihutavad. Rongid käivad ka harjumatult tihti - 30-60 sekundi jooksul tuleb uus rong ja avab uksed 8 sekundiks. Väga praktiline ja muljetavaldav :)

Toit on kallis ja keskpärane. Ericssoni kontoris on söökla, kust 100 krooni eest saab ühe pudeneva kotleti (50 gr?) ja lusikatäie (100 gr?) kartuliputru, kulbitäie taimetoitlaste borši ja klaasi morssi. Hotelli lähedastes söögikohtades on hinna ja kvaliteedi suhe sarnane. Kõik teenindajad on nõukaaegse mentaliteedi ja väljaõppega - ülbed, pahurad, ei ütle kunagi tere ega naerata (Üks kelner küll naeratas aga tal oli koguaeg selline irve näol nagu ta mingi laksu all oleks, niiet see ei lähe arvesse) jne. Ja seda näeb juba pilgust - kui pilk ütleks rohkem kui tuhat sõna, siis esimesed sõnad oleks "ma vihkan sind elulõpuni selle eest, et sa minu leti poole tuled või mult midagi tahad. Või et sa üldse eksisteerid..."

Eks see ole ilmselt kultuuriline eripära ja sellega harjub. Ja toredaid inimesi on ka üksjagu. Minu arusaamise järgi ongi Moskvas kahte põhilist tüüpi inimesi - lausidikad ja normaalsed. Kuna kaks korda sai üle tunni aja taksos istutud, siis sai pikemalt räägitud mõlema tüübi esindajatega.

Esimene taksojuht kuulus lausidikate liiki ja oli läbinud kõrgtaseme ajupesu koolituse ilmselt kiituskirjaga. Tema arusaamise järgi on Moskva ülim ja üks suuremaid linnu maailmas (17-18 miljonit), Euroopa on seevastu "malenkii y kompaktnõi". Majanduskriisi Venemaal ei ole, küll aga on see läänemaailma juba lämmatanud (Eestis ei ole ju isegi metsa enam!) ja Ukrainas on üldse jõhker barakk - Kiiev on ju ameeriklaste kontrolli all...Aga Venemaal on kõik ikkagi ülihea - ehitatakse täie hooga, tehnoloogia on tipptasemel ja valitsus ulatab alati abikäe kui vaja - isegi Ziguli ostu toetatakse ca 2000 dollariga.
Huvitaval kombel kirjutas asjadest sellisel toonil ka ajaleht "Edinaja Rossija" - selle andmetel kaetakse isegi kogu Moskva aastaks 2010 jalgrattateedega (ma nägin nelja päeva jooksul KAHTE jalgratturit!)

Teine taksojuht oli muhe vend ja "Edinaja Rossija" on tema jaoks musta huumori allikas. Tema teada on Moskvas ca 11 miljonit inimest ja seda on liigagi palju - infrastruktuur ei jõua järgi inimeste arvule ja kõik kohad on pätte ja kaabakaid täis (valitsus eriti). Ehitus käib täie hooga - juba kuradi 5 aastat ehitatakse põhilisi teid - pannakse aga uus kate ja paar kuud hiljem kaevatakse piki teed kraav. Ziguli ostmisel $2000 toetus on aga naljanumber - autod maksavad nii $10.000 ja keegi ei taha sellist saasta ka 20% odavamalt. Vene tehnikat üldse väga ei taheta - vene inseneridel ja tehasetöötajatel on ju "kvadradnõe ruki" :)
Jalgrattateede ehitamine on ebatõenäoline ja küsitava väärtusega - kui mõni suitsidaalsete kalduvustega inimene ka jalgratta selga istub siis kaugele ta ei jõua - esimese foori taga varastatakse tagaratas või pedaalid ära...

Sellised inimesed nagu see teine taksojuht tegid olemise muhedaks ja nagu öeldud oli üldine kogemus positiivne. Tõenäoliselt lähen suvel Moskvasse tagasi ja olen väheke pikemalt - eks siis ole näha kuhu suunas esmane mulje muutub.
Homme käin Sudaani saatkonnas ja seejärel lendan koju. Järgmine postitus seega kõigi eelduste kohaselt Khartoumist (kui seal elekter, internet jms mugavused on:)

No comments: