kodus tagasi

Eile jõudsin koju. Täitsa haige ikka - sõna otseses mõttes: kuskil atlandi kohal hakkas kurk valusaks jääma, frankfurdi lennuväljal oli juba palavik ja Tallinnas maandudes oli suremise tunne - seda peamiselt kinnisest ninast tekitatud kõrvade lukustumise ja valu tõttu. Tavaliselt ma ei tunne ei maandumist ega õhkutõusu - isegi kõrvad ei plõku, seekord tahtis aga pea lõhkeda ja üks kõrv on siiamaani lukus. Järeldus: haigena on väga ebameeldiv lennata.

Muidu läks tagasitulek ootuspäraselt - Dominikaanis oli kõik hea, Venezuelas aga keskpärane. Ma pidin seal ühe öö euroopa lendu ootama - kohalikud olid pärast mitmepäevast otsingut mulle mingisuguse hotelli leidnud. Hotell oli hädaga talutav, pigem meenutas küll korralikku hostelit - "sviidis" oli kivipõrand ja polnud vaipasid, mööbel oli kohati pintsliga värvitud, telekapult ei töötand, kraanikauss mõrane, peldik jooksis jne...aga hind oli 5 tärni lukssusviidile kohane (ja muide asus kuskil karu*****, 15km lennuväljalt, mitte Caracases) - ikka väga mitu tuhat krooni öö. Hommikusöök kusjuures polnud hinna sees ja teenindus oli jahedavõitu.
Lennuväljal läks ka ootuspäraselt - kokku 6 turvakontrolli, 2x otsiti ka asjad läbi, lennupiletite muutmise eest pidin ise juurde maksma (selgitab järgmine nädal, kas see tegelikult oli eestis makstud juba) jne. Eriliselt meeldejääv oli maalt lahkumise tasu maksmine - nagu teada saab seda maksta vaid sularahas - 115 bolivari. Ma olin selleks peaaegu ette valmistunud - st dominikaanis võtsin automaadist raha välja, vahetasin dollariteks, lendasin Caracasesse ja vahetasin nurga taga musta turu kursi (tegelikult natuke kehvema aga siiski pea 2x parem kui ametlik) järgi bolivarideks. Takso ja õhtusöök aga läksid kallimaks kui arvasin ja mul oli rahakotis 102 bolivari + mõned mündid :) Pangaautomaadid ainult irvitasid eesti kaardi peale nagu oodata oli. Rahakoti sisu uurides leidsin sealt lisaks nendele bolivaridele 100 mehhiko peesot, 1 dollari ja mõned eesti kroonid. Mehhiko peesod läksid loosi - eriti kehva kursi järgi sain nende eest 12 bolivari vahetatud. Viimase puuduoleva bolivari sain müntidest kokku ja saingi selle maksu ära makstud :) Sel hetkel paanilisel taskuid sobrades ei olnud see üldse nii naljakas kuigi ühedollariline tekitas kindlustunnet - selle eest oleks ma 2 bolivari võinud saada loodetavasti (valuutavahetuse töötajate narupahvakute saatel?) niiet olukord oli kontrolli all.

Üks asi veel - kui keegi juhtus täna nägema Kanal2 pealt Reporterist "Venezuelat" tutvustavat saatelõiku ja hakkas juba kohvreid pakkima, siis võiks arvestada järgmisega: Seal ei räägitud Caracases ja muust mandri-Venezuelast vaid ainult Isla Margarita saarest. See on turistidele orienteeritud ja Caracasega võrreldes nagu öö ja päev - kõvasti odavam (taksod pidid väga odavad olema..noh..caracases on ca 10-15kr/km vahel näiteks), inimesed sõbralikud jne (Leino teab kommenteerida vast). "Venezuela inimesed on õnnelikud ja blablabla" - noh, see oleks umbes sama võrdlus nagu käidaks Ruhnu saarel ja järeldataks sellest, et Eestis puudub kuritegevus, liiklusummmikud, inimesed on rahulikud jne. Isla Margarita ja ülejäänud Venezuela suhe on pindala järgi vast midagi Ruhnu vs ülejäänud Eesti kanti?

Pildid laen kohe nagisse.

Finito

Dominikaan vol2

Täna hommikul sain rendika kätte - välimuselt päris rõve Dahihatsu Sirioni nimeline peletis. Meeldiva üllatusena oli autol automaatkast, alguses ebameeldivama ülaatusena oli see realiseeritu variaatori abil - ehk siis vajutad gaasi ja auto undab kõvasti aga edasi ei liigu :) Sellega harjus ruttu ja tegelikult on variaator nii väiksele mootorile isegi klassikalisest automaadist parem - pika undamise peale produtseeris see liikurvahend ka mingisuguse kiirenduse. Ebameeldivam oli selle asjanduse kütusekulu - ca 9 liitrit sajale keskmiselt (võibolla on asi ka minu tagasihoidlikus sõidustiilis). Bensiin on siin üsna kallis - täpselt ei viitsinud arvutada kuna müüakse gallonite kaupa aga umbes 11-12 krooni liiter on.

Liiklus on siin talutav - tüüpiline ladina-ameerika stiilis sagimine aga näiteks Mehhikoga võrreldes oluliselt rahulikum ja "keskmine valge inimene" saaks siin sõidetud küll kui vaja :) Täiesit ebarahuldav oli aga rendifirmast saadud kaart- umbes A3 formaadis kogu Dominikaani kaart. Kaardil olid ka mõned "ebatäpsused" - näiteks paar maakonda on mere värvi sinised (eriti hea oli vaadata, kuna nad olid ka mere ääres ma ja sõitin just seal) ja ainult mitmerealised maanteed on peal. Seega tundub kaardi järgi, et maantee lõpeb näiteks San Pedro de Macoris juures ära, tegelikult läheb aga La Romanasse edasi muidugi...
Need väiksed ebatäpsused juhatasid mu päris huvitavatesse kohtadesse. Sai käidud väga vaestes ja koledates "asulates" kuhu turist ronima ilmselt ei peaks - elusaid sigu vedav veoauto ees tossutamas, hobused, kanad ja kitsed teel jms olid üsna pidevad nähtused :) Põhimõtteliselt sõitsin mööda lõunarannikut Santo Domingost La Romanani ja tagasi - kokku umbes 300 km. Vahepeal olid teed ikka "üsna huvitavad" - autoga küll läbitavad aga kogu ümbruskond (eriti uudistavad neegrisilmad) andsid mõista, et ma olen väga vales kohas. Enamus inimesi siin on muide neegrid (eesti keeles ei ole ju halvustav tumedanahaliste kohta nii öelda?), samas üldlevinud stereotüüp, et nad on laisad, pätid jms ei paista kehtivat - inimesed on väga sõbralikud ja kuskil ei tekkinud erilist ohutunnet.
La Romana on tõsine urgas - ka "kesklinn" on ikka täiesti geto, iga kümnes auto ehk oli enam-vähem komplektne, viimati remonditi fassaade ilmselt üle-eelmisel sajandil jne. Kuna minu eesmärk oli tegelikult mõni kena rand leida, ja tõdedes, et sealt ma seda ei leia siis pöördusin sealt ruttu tagasi (st ca tunniga leidsin tagasitee sealt dzunglist). Ranniku lähedal sõites keerasin aegajalt ka ranna suunas - kahjuks viis tee kas eravalduste, pankrannikute või läbimatute teedeni üldjuhul. Umbes 50 km enne Santo Domingot leidsin siiski ühe kena "turistisõbraliku" ranna - Playa de Caribe. 100 peeso (ca 30 kr) eest rentisin päiksevarju ja lamamistooli, põlvini vees olles ülepea löövad lained ja kena lahesopp olid niigi olemas. Mingid ca 10 aastased neegripoisid näitasid alguses mulle näpuga ja kisasid "Rubio! Rubio!" (rubio=blond, valge) aga seda ei saa neile vist pahaks panna - ju nad siis näevad nii valget inimest umbes samatihti kui lund. Kiusatusest, vastata "Ruberoid!" olin ka üle:)
Rand oli päris popp ja kariibi merel pole viga - ma ei ole nii suuri laineid varem kogenud. ca viie meetri kaugusel rannast lõi laine ikka pikali - ca 10 m kaugusel rannast sai surfata :) Üks huvitav kogemus oli veel - ostsin rannast 40 peeso eest pudeli vett aga kuna mul väiksemat raha ei olnud, siis maksin sajasega. Raha tagasi anda müüjal muidugi ei olnud ja läks "raha lahti vahetama". Umbes tunni pärast kui lahkuma hakkasin polnud ta veel tagasi tulnud, siis hakkasin lahkuma. Autoga parkalast välja tagurdades jooksis müüja mulle järele ja tõi vahetusraha tagasi - vabandas, et tal läks aega ja ei leidnud mind kohe - müts maha sellise aususe eest! Acapulcos eelmine aasta oli sarnane olukord aga siis tegi müüja kiirelt sääred rannast :)

Mõned pildid leiab siit - http://nagi.ee/photos/ihv23/sets/85367/ - kuna internetiühendus hotellis on enam kui kahtlane, siis umbes 2/3 on laadimata. Proovin homme Ericssoni kontorist uuesti.

Üks oluline tähelepanek veel - kas mäletate hittansamblit Black Rockit? Nüüd on teada, miks sellest enam midagi Eestis ei kuule - üsna kindlalt võib väita, et nad kolisid Santo Domingosse ja õppisid hispaania keele ära. Igalt kanalilt tuli raadios sarnast räppi - ma võiks peaaegu vanduda, et tundsin ära sõnad "kappab minu hobune" või "teisipäeval peedist tegin pesumasinale trumli". Väga jube - miks siin normaalset ladinaameerikalikku salsat ei lasta raadios?


Ülehomme lendan Venezuelasse tagasi ja reedel stardin sealt eesti poole. Loodetavasti suudavad kohalikud mulle hotelli ka hankida - hetkeseisuga seda veel ei ole ja ca 25h Caracase lennuväljal järgmist lendu oodata ei ole just mu unistuste nimekirjas esikohal...

Dominikaan

Eile lendasin Caracasest Santo Domingosse. Caracase lennujaamast lahkumine on valulik, käis see umbes nii:

1. jõudsin lennujaama, avastasin, et tablood, mis lend kuskilt väljub ei olegi kusagil
2. küsisin ühe check-in kassa juurest mida teha, kuna mu lennupiletitel ei ole lennufirmat kirjas (!), siis "keegi ei tea"
3. läksin teise lennujaama otsa, kus paistis suurem sagimine olema - vormis neeger pidas mu kinni
4. vormis neeger tõmbas kummikindad kätte.
5. otsis siiski ainult pagasi läbi ja suunas mu õige lennuliini kassa juurde
6. ootasin järjekorras ja teine vormis neeger tuli ja tahtis mu passi ära. võttis oma kätte ja läks taharuumi
7. oli seal ca pool tundi
8. sain passi tagasi ja jõudsin kassa juurde. pass käis uuesti tagaruumis, tükk aega oli kaklemist teeemal, kas ülikonnakoti võib salongi võtta.
9. läksin järgmise kassa juurde "mingeid makse maksma" ca 250 eeki, korralikku tsekki ei saanud, templi, et "makstud".
10. läksin veel mingi kassa juurde, veel "mingeid makse maksma". krediitkaardi peale saadeti mind sooja kohta, õnneks oli just parasjagu sula järel (ca 600 kr). sain tsekilaadse asja ka :)
11. läbisin sõjaväe turvakontrolli
12. läbisin tavalise turvakontrolli
13. läbisin migratsioonikontrolli ja sain riigist lahkumise templi passi
14. ootasin väravas lendu tund aega, ostsin äärmiselt ülbetelt teenindajatelt ka tassi kullahinnaga kohvi. Kuna bolivaril kaotati kolm nulli lõpust ära (tekkis bolivar fuerte, fuerte = tugev), siis oli uue raha kohta ka reklaam, kolm rida oli sõnumiks:

Un economia fuerte!
Un bolivar fuerte!
Un pais fuerte!

ma ei saa aru, miks nad niipalju ruumi raiskasid 3 rea jaoks - vabalt oleks saanud 1 sõnapaariga öelda:

UN MIERDA FUERTE!

15. lennu algusest juba pool tundi möödunud, mingit info ei ole.
16. tuleb mingi jorss ja korjab kõigilt "tsekilaadsed asjad" ära - olen ca 850 kr sulas maksnud ja ühtegi dokumenti selle kohta ei ole - lahe :)
17. 45 min möödunud lennu algusest - lastakse lennukisse. jube palav on, konditsioneeri pole lennukis (siuke pisike, nagu hiiumaa vahet lendab vast)
18. tund aega möödunud õigest ajast - lennuk tõuseb õhku. salongis on tugev plastmassikärsaka hais.




Lend kestis tund aega ja maandumine Santo Domingos oli valutu - ca 10 minutit migratsioonikaardi jms täimiseks ja olingi riigis. Riik on väga turistisõbralik ja odav, näiteks takso lennujaamast hotelli läks ca 400 kr - aga see oli ka nii 25km sõit..

hotell on väga kena - siuke ca 4 tärni sviit, 200 m merest - igati popp ja sigaodav (koos hommikusöögi ja wifiga umbes 800 kr öö).
keelt räägivad ka siinsed päris hästi - hädapärast saab inglise keelega isegi hakkama - üks taksojuht täna ei rääkind ja room-service ka( see oli üllatus) - aga minu hispaania keelest said hästi aru :)

põhiline töö sai täna läbi - läks päris hästi, tagasiside oli väga positiivne. kolmapäeval on paar tundi veel vaja kontoris käia aga muidu on vaba graafik neljapäeva õhtuni :) Homme hommikuks tellisin rendiauto hotelli - riik on pindalalt üsna väike ja lähen vaatan natuke ringi. Kuskile autorenti otsima minna jms ei viitsinud siinsete hindade juures - auto tuuakse hotelli ja pärast tullakse järgi - 550 kr/päev . kõik kaskod -ja muud võimalikud kindlustused on ka selle hinna sees :)

Ühesõnaga esmapilgil võiks öelda, et:
Dominikaan - super, tulge kõik puhkama siia!
Caracas - ei ole midagi katastroofiliselt hullu, et sinna minna ei võiks..aga turistile mõttetu. kui siiakanti asja, siis ehk võtta 1 päeva ja käia Avila otsas ära - kõik muu on sado-maso värk.

Venezuela

Vahepeal olin kolm nädalat kodus ja jõudsin ka talve ära näha märtsi lõpus. Nüüd olen Caracases ja siinkandis igatahes talve ei ole - stabiilselt 25-35 kraadi vahel, sõltuvalt pilvisusest. Peale ilusa ilma on siin ka väga ilusad naised ja ilus bensiinihind (ca 0.4 EEK liiter), kõik muu aga on ****** ******.

Caracas ei ole eriti ilus ega sõbralik linn. Tänavatel on harjumatult palju prügi ja graffityt. Arhitektuur liigitub reeglina klassi "koledad pilvelõhkujad" - iga maja on isemoodi, iga rõdu on erinev ( ja seal hoitakse pahna ja kuivatatakse pesu, meenutab 10 aasta tagust tartu hiinalinna) jne - heakord ei ole moes, seda ilmselt ka kriisis oleva majanduse tõttu. Inflatsioon oli eelmine aasta 22% ja must turg kipub domineerima kuna raha on mustal turul umbkaudu poole odavam (vahetuskurss ametlik/käest-kätte vastavalt 2.15 ja 4-5 bolivar/USD). Ametlikku kurssi kasutades, näiteks kaardiga makstes on kõik kohutavalt kallis - kolm väikest praadi ja pudel veini suht tavalises restoranis maksis ca 1500 kr, alla 10 min ots taksoga üle 100 kr jne.
Kohalikud inimesed on ilmselgelt frustreeritud sellisest olukorrast - näiteks siinne Ericssoni mees Froilan kasutab eluolu iseloomustamiseks väljendeid stiilis "this fucking shit sucks". Väidetavalt on tunda ka poliitilist pinget - alla kolmandiku toetab miki hiirt, kolmandik on tulised vastased ja ülejäänud tahaks lihtsalt rahus elada. Selline ebasõbralik meeleolu peegeldub ka liikluses - kui ma kunagi arvasin, et Mehhikos on kiire ja keeruline liiklus siis ma tõsiselt eksisin - Mexico Citys järgivad kõik liikluseeskirju, peatuvad punase tule taga, annavad teed, kunagi pole kusagil ummikuid jne - Caracasega võrreldes:) Kuna bensiin on tasuta sisuliselt, siis on autosid liiga palju (ka keskpäeval, kui ei tohiks suurt liiklust olla kulub 5 km läbimiseks pool tundi vähemalt) ja pidevalt on ummikud. Inimesed on närvilised ja ärapanemine on oluline osa liikluskultuurist - signaalitamine ("kuhu sa krt ronid" ja plekimõlkimised on pidev nähtus. Ma tõesti poleks arvanud, et selline koht eksisteerib aga jah - mul oleks raskusi siin sõitmisel. Ja seda ka tsikliga - tsikleid (võrre) on küll suhteliselt paljud aga sõitmiseks peab läbima kamikaze koolituse:) Mulle sobiliku tsikliga (suuremaga = kallimaga) ei saaks siin ka liikuda - esimeses vaiksemas kohas seisma jäädes tuleks mõni murjam tukiga ja sõidaks ise edasi.

Seega turismi eesmärkidel siia linna väga tulla ei tasu - kui siis ühe asja pärast - Avila! See on ainuke "turistiatraktsioon" - ca 2km kõrgune mägi, kuhu otsa saab köisraudteega sõita ja vaadet nautida. Seal käisin täna ära ja oli igati väärt kogemus.
Sinnaminemiseks oli mul sularaha vaja, seega läksin hommikul lähedalasuvasse kaubanduskeskusesse, et automaadist sularaha võtta. Ootasin alustuseks pool tundi keskuse avamist ja seejärel käisin läbi viis erinevat automaati - ükski neist eesti pangakaarte ei tunnistanud. Õnneks oli mul kaasas natuke dollareid, mida lähedalasuv pank ka bolivarideks nõustus vahetama. 15 minutit ja 150 eeku hiljem pani takso mu köisraudtee alguses maha. Sõit võttis aega 17 minutit ja vaade oli fantastiline - kogu Caracas oli poole tee pealt näha ja mäe küljel asuv dzungel oli ka täitsa muljetavaldav :) Üleval kahjuks eriti midagi näha ei olnud - mäetipp on umbes pilvepiiril ja täna oli natuke sombune ilm - seega oli udu parasjagu nii paks, et nähtavus piirdus paarikümne meetriga. Ostsin paar suveniiri ja sõitsin alla tagasi. Pildid leiab siit: http://www.nagi.ee/photos/ihv23/sets/84647/


Homme lendan Santo Domingosse, Dominikaani Vabariiki. Katsun seal natuke tööd teha ja järgi vaadata, millised need paljukiidetud kariibi mere rannad siis ikkagi on:)

Fin de semana

Reede õhtul käisin Mojito klubis. Pidime algul neljakesi minema sinna aga Madis aja oma Telceli tibile (Guille) keelt kõrva ja Luisaga ma enam ei suhtle, niiet läksin üksinda. Kohapeal oli Luis oma sõpradega ootamas ja tegelikult oli päris tore - natuke mojitot, natuke veini, natuke õlut...ja väga palju salsat (=salsa vaatamist, loomulikult ma ise ei tantsi.) Mingi kuuba bänd oli esinemas ja kohalikud tegid platsil müstilisi liigutusi - sinna vist algajaid sisse ei lastud ja ma sain kuidagi tutvuste kaudu? Igatahes kõik olid profid minuarust. Ja lisaks veel üks väga haruldane ja imelik kokkusattumus - KÕIK tüdrukud olid klubis ilusad. Ja mitte Mehhiko mõistes (vt kirjeldust Veracruzist) vaid täiesti rahvusvahelise ilustandardi järgi :)


Laupäeval käisime jälle väljas, seda korda Madise, Guille ja tema sõbrannade ja sõpradega. Alustuseks tulid kolm tüdrukut meile järele ja pidime kuskile lähedale pubilaadsesse kohta minema. Topiti meid siis Honda Jazzi tagaistmele (ma olen suuremas autos viibinud) ja sõidutati kuskile teise linna otsa kaubanduskeskusesse. Pool tundi seosetud ringikäimist ja juba leidsimegi ennast kinost, mingit kespärast uut USA märulifilmi vaatamast. Hea, et me seda ette teadsime siis. Hoolimata raskekujulisest õllepuudulikkusest pidasin filmi lõpuni vastu.
Järjekordne pool tundi seosetut mula ja sihitut ringikäimist ja juba olimegi teel bowlingut mängima. Sellel ma pikemalt ei peatuks - ma ei pidanud bowlingust esimesel korral tartus eriti lugu ja see oli ka siin nii - Hoidsin edukalt ja konkurentsitult viimast kohta ja vaatasin õlle kõrvale Madise tähelendu :)
Peale seda läksime meie korteri lähedal asuvasse baarisarnasesse meelelahtuskohta. Muusika oli väga kõva aga muidu polnud viga - võtsime Eesti Vabariigi aastapäva puhul pitsi tequilat (ja muidugi õlut ka) ja tegime kohati midagi tantsimisesarnast...mõned moblaga tehtud klõpsud on siin: http://nagi.ee/photos/ihv23/sets/75353/

Pühapäeval ärkasin pärastlõunal. Madis oli varahommikul Argentiinasse läinud. Pohmakat ei olnud aga erilist söögiisu ka mitte - seega sõin õhtul poole 6 ajal hommikust ja siis koristasin natuke korterit. Ja siis vist vaatasin telekat vms ja läksin vara magama...


Tööl läheb sitasti aga stabiilselt - vägivaldsed mõttet kohalike ja siinse kontori vastu arenevad iga päevaga... Kuigi täna on isegi üsna hea päev - leiti terve mehhiko pealt üks mees, kes aitas meid ühe integratsiooniga - umbes 10 päeva on débiilid ("débil" tähendab "nõrk" hispaania keeles muide, niiet juriidiliselt on kõik korrektne) aega raisanud, nämmutanud samu asju, tahtnud, et ma osaleks lõpututes hisp keelsetes phoneconfides jne...ja nüüd tuli see mees, chattis Steve ja minuga 2-3h ja sisuliselt saigi asi lahendatud. 10 päeva vs mõned tunnid...ei, ma ei ole üldse frustreerunud. Aga tegelikult pole hullu - 6.5 tööpäeva veel ja ongi kõik :)

Veracruz

Eile lugesin delfist midagi jää ja sula vaheldumisest - see ei käinud ilmselt Mehhiko kohta. Olin nädalavahetuse Veracruzis (Mehhiko lahe ääres) ja seal oli õhk ca +30-35 vahel ja vesi ehk viis kraadi külmem. Pole paha veebruari kohta :)

Laupäeva hommikul rentisime mingilmääral autot meenutava ratastega asja nimega Chevrolet Chevy. Lisaks võtsime ka GPS navigaator - siinsed teeviidad on küll suurepärased ja loogilised (noh nii iga 10 km tagant silt "kuhugi", kusjuures suund on graffityga üle värvitud pahatihti) aga me ei ole ilmselt piisavalt nupukad, et selles väikses asulas probleemivabalt orienteeruda. Sellest seadmest oli palju abi - jõudsime ca 1 tunniga linnast välja. Meeldiv naishääl, mida GPS produtseeris polnud tegelikult ka kõige nupukam - näiteks eriti tiheda liiklusega 4-rajalisel teel "bear left" ja 200m hiljem "bear right" - mulle pole vist kunagi niipalju signaali lastud :) Või siis suurel teel, ilma ühegi ristuva teeta äkki "make a U-turn, now".
Umbes linnapiiril õnnestus ka kohaliku politseiga tutvuda:
Ootasin ilusti rohelise ära ja hakkasin liikuma - 30 m hiljem pidas sõbralik mundrikandja meid kinni. Värvipimedust siin ilmselt ei testita ja ehk vaeseke tegelikult ka ei tee punasel ja rohelisel vahet - igatahes ta oli täieti kindel, et ma sõitsin punasega üle. Vaidluse ajaks otsustas ta mu juhiloa enda kätte võtta tahtis esialgu tagasiandmise eest 2600 peesot (1EEK = 1Peeso). Peale rahulikku ja pingevaba vaidlust sain selle 600 peeso eest siiski tagasi (ma vestlusest liiga palju osa ei võtnud, otsustasin oma loomulikku rolli sisse eldada, st lolli mängida ja lasin Luisal rääkida). Aga võibolla ta ka siiski ei olnud värvipime ja lihtsalt rendiauto numbrid ja dollarikarva nahavärv tundusid talla ahvatleva võimalusena "kiiresti nädalapalk juurde teenida".

Sõit Veracruzi läks suhteliselt muretult - Madis sõitis enamuse teed , me Luisaga jõime õlut :) Kokku oli see ca 400 km - õhtul seitsmeks olime kohal. Veracruz ei ole väga turistidele orienteeritud linn ja hinnad on mõistlikud - suhteliselt talutav kahene hotellituba maksis 320 peesot.
Õhtul olime mingis toredas rannalähedases pubis ja jõime kohalikku lahtist õlut - maitse järgi oli umbes sama kange nagu pilsneripudelite pesemiseks kasutatav vesi aga kõhulahtisust ka ei põhjustanud - kokkuvõttes 3+.

Pühapäev oli ägedam - vedelesime suure osa ajast rannas ja ujusime. Rand oli natuke kitsas (kohalikud jalgpalligurud said mulle tihedamini pihta kui väravale) ja mõõdukalt rahvarohke (aga oi kui kole see rahvas oli) aga ilm väga ilus ja vesi isegi liiga soe ujumiseks. Ujumisriiete kontseptsiooniga ei paistnud kohalikud küll eriti eriti kursis olevat - isegi mehed käisid kohati pikkade pükste ja särgiga kaelani vees. Nad pidavat häbelikud olema ja eks on ka põhjust - keskmine Veracruzi naine näeb välja nagu mina "pluss-miinus kakskümmend" - 20cm pikemad juuksed ja kasv 20 cm lühem. Igatahes meie Madisega oleme ilmselt tänaste ajalehtede esikaanel - pealkiri võiks olla "Peaaegu alasti pervo-gringod Veracruzi rannas".

Pärastlõunal käisime akvaariumis. Päris huvitav oli - elusuur akvaarium ja haid + muud paarimeetrised elukad käeulatuses. Peale akvaariumit sõime VIPSis õhtust ja sõitsime linna tagasi (oi kui tüütu on väikse punniga 400 km jutti sõita mägistel teedel).

Täna hommikul viisin auto tagasi. Peaaegu õnnestus uuesti mundrimeestega tutvust teha - käisin tankimas ja ühe ringi peal oleks peaaegu ühesuunalisse sisse keeranud, rääkisin parasjagu telefoniga ja ei pannud tähele. Seda panid aga tähele seal ringi peal passinud politseinikud (nende silmad nägid ilmselt kahtlast manööövrit tegevat ja moblaga rääkivat (siin ka kusjuures keelatud sõidu ajal) rahapakki). Kuna liiklus oli tihe jäin ringile punase taha ootama ja potentsiaalsed sõbrad hakkasid minu suunas jalutama. Korraga aga liiklus natuke hõrenes ja mul tekkis vastupandamatu soov proovida kuidas selle Chevy kiirendus siis ikkagi on - midagi head ei olnud aga piisav, et enne nende minunijõudmist liiklusesse kaduda. Pealegi olin ma laupäeva hommikul juba "punase tule eiramise" eest maksnud niiet karma peaks tasakaalus olema :)

Aga rohkem midagi kirjutada ei ole - järjekordne tavaline tööpäev (närvilised kõned kohalikult projektijuhilt, igaviku võtvad ootamised kohalike järgi, "nada trabaja" olukorrad jne) on möödas ja varsti peaks magama minema. Kui midagi märkimisväärset toimub siis üritan selle siia, ajaloo annaalidesset talletada. Mitmed tegevused on ka piltide kujul talletatud aga nagu ma juba varem mainisin - need avaldan alles märtsis kui koju jõuan.

Mierda

Tööd on palju ja asjad ei edene eriti sujuvalt. Kohalikud venitavad usinasti ja uued siinsed projektijuhid ei ole just heledate kriitide pakist pärit. Niiet paar nädalat eriti muud teinud ei olegi.
Eelmine nädalavahetus ei teinud vist eriti midagi, see nädalavahetus olin tööl enamus aega. Algse plaani järgi oleksin pidanud neljapäeval tagasi tulema - väikeste muudatuste tõttu jään kuuenda märtsini. Vähemalt ei olnud tavalisi tagasisõidupileteid saada ja lendan esimest korda äriklassis :) Loen minuteid märtsi alguseni...

Reede õhtul käisin Agustini juures grillimas. Tal on lähedal korter ja katusel rõdu - seal grillisimegi. Päris lahe oli - jõin 10 õlut (väikest kohalikku, pärisõlut pole ikka veel leidnud. lähim on ehk Carlsberg mida mu korteri lähedal 7-11 putkas müüakse), tutvusin Luisaga ja sain palju hispaania keelt harjutada - mitte päris selles järjekorras. Järgmine nädalavahetuse peaks seega oluliselt huvitavam tulema - plaanin Veracruzi minna. Luisa on sealt pärit ja ehk näitab kohalikke randu ja leiab ka öömaja :)

Ja Madis tuli täna. Käisime El Parolitos tacosid söömas ja nüüd läks ta homse tööpäeva ootuses magama. Sellega seoses kolisin ka teise, kahetoalisesse korterisse (kus ma üle aasta tagasi esimest korda olin). Kaabeltelevisioon ei tööta siin ka.

Ja ega muud eriti polegi - ilm on stabiilselt "eesti suvi" ja kerge koduigatsus on peal. Aga juba 3.5 nädala pärast saab ju koju :)