Ja olengi suures õunas.
Reis oli tüütu. 5:30 tuli takso järgi, 6:15 olin Mexico City lennujaamas. Lend pidi minema 9:00 aga kuna selline udu oli, kus siilid ka ei liikunud siis startis lõpuks 11:00 kanti.
4.5h hiljem maandusin Newarkis, New Jerseys. Immigratsiooni ja pagasiga läks uskumatult kiiresti - vähem kui 15 minutiga olin riigis ja pagas ka käes. Otsustasin midagi täiesti ebaminulikku teha - ühistranspordiga hostelisse liikuda. Lennujaama rongiga sõitsin Newarki raudteejaama, sealt rongiga Manhattani Pennsylvania jaama ja sealt metrooga broadwayle. Kõik läks kuidagi sujuvalt ja kiiresti - ilma kaardi ja eelneva uurimiseta jõudsin ca 1.5 tunniga hostelisse (sellest pea tund rongis). Manhattanil on ilmselt üsna raske ära eksida ka kuna tänavate numbrid on järjest :)
Ebameeldiva "üllatusena" tõdesin, et siin on väga külm - nii nulli ringis. Mehhiko riietus (t-särk ja õhuke jakk) ei pädenud kuidagi. Astusin "Abu ja Igori riidepoodi" sisse, tingisin 50 dollarit alla ja ostsin sooja nahkjope alustuseks. Suuremaks shoppamiseks plaanin reedel Secaucasesse minna.
Hostel on suurepärane. Üsna suur aga meenutab olemuselt Mamas Hostelit Krakowis, kus suvel olime. Istungi praegu kamina ees elutoas ja kirjutan blogi :) Tuba jagan 3 iisraeli tüübiga - esmapilgul tundusid sümpaatsed. Üldse tundub NYC-s kõik sümpaatne siiamaani.
Hosteli lähedal käisin õhtust ka söömas. Koha nime jõudsin juba ära unustada aga mõistliku hinnaga ja hea söök oli. Ja päris imelik on see, et kõik räägivad inimeste keeles. Erinevalt Mehhikost jääb süvenemata ja kuulamata teiste inimete jutt kõrva - umbes nagu loomade keelest saaks üleöö aru :)
Homme on thanksgiving ja väidetavalt lind ka ei lenda. eks näis kas helikopterid lendavad - plaanin helikopterituurile minna :)
Wednesday, November 26, 2008
Friday, November 21, 2008
Nojah
Tundub, et ongi viimane kord Mehhikos. Vähemalt selle projekti raames. Tööasjad sujuvad nii hästi kui võimalik ja erilist pinget just ei ole. Kuigi väike kurb uudis on ka - lähen paari tunni pärast Omari lahkumispeole. Iseenesest on projekt kohe-kohe lõppemas ja enam pole suurt vahet aga kahju ikkagi - ta on kohalikus Ericssonis üks asjalikumaid tegelasi.
Igapäevaelu on olnud...igav. iga päev tööle minnes ronin üle "tehiskõrgendiku". Mingil kavala põhjusel kuhjati umbes poolteist aastat tagasi kõnniteele umbes 20 kotti liiva. nüüd on otsustatud keskmine kõnnitee tasapind ühtlustada - natuke kõrgendikust edasi on sügav ja treavate servadega auk tekkinud. Kaks korda oleks ma sinna napilt sisse kukkunud - tänavavalgustust seal ei ole ja jääb pimedas täpselt tee peale...aga noh - tänu Jesusele ei ole midagi halba juhtund (ta on mind varrukast tõmmanud ja august eemale juhatanud:).
Ja muide - Javier on oma tsikli välja vahetanud (viimati oli tal see R6, millega ma kevadel sõitsin on nüüd). Ja asemele ostis ta...Harley Davidsoni. Valus.
Täiesti tüüpiline "all show no go" tüüpi ratas - 2003 a Sportster 883. Ilma summutita GAZ53 häält teeb ja tehnika on nii 30 a vana (loe: ma ei leidnud põhjalikul vaatlusel olulisi erinevusi oma 1975 a Dnepriga). Aga noh...see on ju HARLEY! Iga elupõline tsiklipede peaks juba selle nime peale...las ta olla.
Igatahes täna tellis Javier oma Harleyle remondimehe. Sidur "käitus kuidagi imelikult". Siduritross oli liiga pingul ja selle reguleerimiseks oli vaja kahte mutrit keerata :) ja no tilgake õli ka trossi suka vahele lasta. Remondimees tegi seda kokku ca tund aega (loe: tegi igasugu jaburusi ja poleeris mutrivõtmeid jms, et kasulikuna näida) ja küsis selle eest 650 krooni. Pole just paha töö eest, mida keskmiselt treenitud ahv teeks 1 minutiga ära :)
Nojah. kolmapäeval lendan New Yorki.
Igapäevaelu on olnud...igav. iga päev tööle minnes ronin üle "tehiskõrgendiku". Mingil kavala põhjusel kuhjati umbes poolteist aastat tagasi kõnniteele umbes 20 kotti liiva. nüüd on otsustatud keskmine kõnnitee tasapind ühtlustada - natuke kõrgendikust edasi on sügav ja treavate servadega auk tekkinud. Kaks korda oleks ma sinna napilt sisse kukkunud - tänavavalgustust seal ei ole ja jääb pimedas täpselt tee peale...aga noh - tänu Jesusele ei ole midagi halba juhtund (ta on mind varrukast tõmmanud ja august eemale juhatanud:).
Ja muide - Javier on oma tsikli välja vahetanud (viimati oli tal see R6, millega ma kevadel sõitsin on nüüd). Ja asemele ostis ta...Harley Davidsoni. Valus.
Täiesti tüüpiline "all show no go" tüüpi ratas - 2003 a Sportster 883. Ilma summutita GAZ53 häält teeb ja tehnika on nii 30 a vana (loe: ma ei leidnud põhjalikul vaatlusel olulisi erinevusi oma 1975 a Dnepriga). Aga noh...see on ju HARLEY! Iga elupõline tsiklipede peaks juba selle nime peale...las ta olla.
Igatahes täna tellis Javier oma Harleyle remondimehe. Sidur "käitus kuidagi imelikult". Siduritross oli liiga pingul ja selle reguleerimiseks oli vaja kahte mutrit keerata :) ja no tilgake õli ka trossi suka vahele lasta. Remondimees tegi seda kokku ca tund aega (loe: tegi igasugu jaburusi ja poleeris mutrivõtmeid jms, et kasulikuna näida) ja küsis selle eest 650 krooni. Pole just paha töö eest, mida keskmiselt treenitud ahv teeks 1 minutiga ära :)
Nojah. kolmapäeval lendan New Yorki.
Monday, November 17, 2008
Septima vez
Istun elutoas laua taga ja riskin oma elu ja tervisega - söön värskeid herneid. Vähemalt Jesuse väitel on herned toorena mürgised. See laud on loomulikult Newtonis ja herned on Mehhiko päritolu.
Täna on vaba päev. Vaba sellepärast, et Mehhikos ei tohi inimesed puhkepäevadega "tünga saada". Neljapäeval tähistatakse 1910 aasta revolutsiooni ja see on riiklik püha. Aga kuna siis jääks püha ja nädalavahetuse vahele üks tööpäev siis tõsteti vaba päev hoopis esmaspäeva peale. Kui nädalavahetusele oleks jäänud, siis oleks reede või esmaspäev pühaks kuulutatud...
Nädalavahetusel käisin Omariga Acapulcos. Tema vanematel on seal suur maja ja nad olid väga külalislahked - rannas vedelemise ja ringivaatamise vahel poputati mind igasuguste hõrgutistega ja üleüldse koheldi nagu kuninga kassi :) Sooja oli 27 ja 32 kraadi vahele, ookean 26 kanti - nagu novembris ikka. Inimesed on mõnusalt boheemlaslikud ja õhkkond on tõeliselt pingevaba - pakuks, et Acapulco on üks mõnusamaid puhkamiskohti Mehhikos.
Ja eriti mugav on sinna saada Mexico Cityst - bussiga! Mina kui totaalne bussivastane olin alguses kergelt skeptiline aga bussi nähes mõtlesin kiiresti ümber - ma ei ole kunagi nii mugavalt reisinud. Buss oli suur ja ainult 21 kohaline- kõik lamamistooli mõõtu (seljatugi alla ja jalatugi üles - praktiliselt voodiks käisid maha). Sõit kestab 5 tundi (350km) ja nii minnes kui tulles valisime öise bussi - see pidavat olema kõige parem aeg magamiseks:) Ja see luksus maksis vaid 475 kr ots, ainuüksi teemaksud autoga minnes on rohkem...
Homme on esimene "päris" tööpäev - st teoreetiliselt oli reede ka aga kontoris oli üksi igavavõitu ja tööst väga välja midagi ei tulnud. Selle nädalaga peaks töö tehtud saama ja ühtlasi peaksin kirja saama ka isikliku rekordi - lühim visiit Mehhikosse(7 tööpäeva).
Ja lisaks kõigele olen ma kohalike arust jõuluvana. Reedel istusime Luisiga Farolitos ja üks väike tüdruk tõi mulle salvrätikule kirjutatud kirja. Tema ema tuli ja seletas, et tirtsu arvates olen ma jõuluvana, kes parasjagu puhkusel on ja tacosid sööb. Tegin mõistva näo ja võtsin kirja vastu - ja ma loodan, et Maria saab jõuludeks oma suure kaisukaru, rulluisud ja jalgratta :)
Aga oma kolme päevase habeme ajasin edasiste segaduste vältimiseks ära...
Täna on vaba päev. Vaba sellepärast, et Mehhikos ei tohi inimesed puhkepäevadega "tünga saada". Neljapäeval tähistatakse 1910 aasta revolutsiooni ja see on riiklik püha. Aga kuna siis jääks püha ja nädalavahetuse vahele üks tööpäev siis tõsteti vaba päev hoopis esmaspäeva peale. Kui nädalavahetusele oleks jäänud, siis oleks reede või esmaspäev pühaks kuulutatud...
Nädalavahetusel käisin Omariga Acapulcos. Tema vanematel on seal suur maja ja nad olid väga külalislahked - rannas vedelemise ja ringivaatamise vahel poputati mind igasuguste hõrgutistega ja üleüldse koheldi nagu kuninga kassi :) Sooja oli 27 ja 32 kraadi vahele, ookean 26 kanti - nagu novembris ikka. Inimesed on mõnusalt boheemlaslikud ja õhkkond on tõeliselt pingevaba - pakuks, et Acapulco on üks mõnusamaid puhkamiskohti Mehhikos.
Ja eriti mugav on sinna saada Mexico Cityst - bussiga! Mina kui totaalne bussivastane olin alguses kergelt skeptiline aga bussi nähes mõtlesin kiiresti ümber - ma ei ole kunagi nii mugavalt reisinud. Buss oli suur ja ainult 21 kohaline- kõik lamamistooli mõõtu (seljatugi alla ja jalatugi üles - praktiliselt voodiks käisid maha). Sõit kestab 5 tundi (350km) ja nii minnes kui tulles valisime öise bussi - see pidavat olema kõige parem aeg magamiseks:) Ja see luksus maksis vaid 475 kr ots, ainuüksi teemaksud autoga minnes on rohkem...
Homme on esimene "päris" tööpäev - st teoreetiliselt oli reede ka aga kontoris oli üksi igavavõitu ja tööst väga välja midagi ei tulnud. Selle nädalaga peaks töö tehtud saama ja ühtlasi peaksin kirja saama ka isikliku rekordi - lühim visiit Mehhikosse(7 tööpäeva).
Ja lisaks kõigele olen ma kohalike arust jõuluvana. Reedel istusime Luisiga Farolitos ja üks väike tüdruk tõi mulle salvrätikule kirjutatud kirja. Tema ema tuli ja seletas, et tirtsu arvates olen ma jõuluvana, kes parasjagu puhkusel on ja tacosid sööb. Tegin mõistva näo ja võtsin kirja vastu - ja ma loodan, et Maria saab jõuludeks oma suure kaisukaru, rulluisud ja jalgratta :)
Aga oma kolme päevase habeme ajasin edasiste segaduste vältimiseks ära...
Friday, August 22, 2008
los minutos pasados
Aeropuerto Internacional de la Ciudad de Mexico "Benito Juarez"
Ehk siis olen neljateistkümnendat korda Mehhiko lennujaamas. Poemüüjad on juba tuttavad ja silte/viitasid vaadata ei ole vaja. Joon Mehhiko parimat õlut oma värava kõrval kohvikus (bohemia clasica - väga sarnane aleksandrile). Lend väljub tunni aja pärast :)
Viimane nädal oli muy loco. Midagi muud peale töö vist ei teinud (vähemalt ei mäleta) - keskmine tööpäev tuli 13h kanti - rekord pea 19h. Selle 19h päeva lõpetasin 4 ajal hommikul ja järgmisel hommikul kell 10 oli ATP (test, millega antakse kliendile tarkvara üle). Ma muidugi tegin nii 10:05 silmad lahti ja jõudisn 10:35 kontorisse...ja olin esimene :) Pool tundi hiljem hakkasid teised ka tulema ja natuke enne 12st alustasime...Ja see ei ole erand vaid reegel - vähem kui pool tundi hiljem tulla on ebaviisakas (?), tund on norm, 1.5h hilineda on veel hädaga ok...ja no 2+h hilinemise peale juba vaadatakse viltu (nagu meil 20 minuti vms)...
niiet palun arvestada minu süvenenud korrapärase hilinemisega eestis :)
Aga kokkuvõttes läks rahuldavalt - selle kauemaks jäädud kuue päevaga sai paari nädala töö ära tehtud ja tulemused on päris head. Kui nüüd veel kuidagi välja ka saaks puhata ja mehhiklastega seotud vägivaldsed mõtted hajuksid..no siis võiks vist päris rahul olla :) 18h pärast maandun plaani järgi Tallinnas niiet lootust on..
hasta la vez proxima...
Ehk siis olen neljateistkümnendat korda Mehhiko lennujaamas. Poemüüjad on juba tuttavad ja silte/viitasid vaadata ei ole vaja. Joon Mehhiko parimat õlut oma värava kõrval kohvikus (bohemia clasica - väga sarnane aleksandrile). Lend väljub tunni aja pärast :)
Viimane nädal oli muy loco. Midagi muud peale töö vist ei teinud (vähemalt ei mäleta) - keskmine tööpäev tuli 13h kanti - rekord pea 19h. Selle 19h päeva lõpetasin 4 ajal hommikul ja järgmisel hommikul kell 10 oli ATP (test, millega antakse kliendile tarkvara üle). Ma muidugi tegin nii 10:05 silmad lahti ja jõudisn 10:35 kontorisse...ja olin esimene :) Pool tundi hiljem hakkasid teised ka tulema ja natuke enne 12st alustasime...Ja see ei ole erand vaid reegel - vähem kui pool tundi hiljem tulla on ebaviisakas (?), tund on norm, 1.5h hilineda on veel hädaga ok...ja no 2+h hilinemise peale juba vaadatakse viltu (nagu meil 20 minuti vms)...
niiet palun arvestada minu süvenenud korrapärase hilinemisega eestis :)
Aga kokkuvõttes läks rahuldavalt - selle kauemaks jäädud kuue päevaga sai paari nädala töö ära tehtud ja tulemused on päris head. Kui nüüd veel kuidagi välja ka saaks puhata ja mehhiklastega seotud vägivaldsed mõtted hajuksid..no siis võiks vist päris rahul olla :) 18h pärast maandun plaani järgi Tallinnas niiet lootust on..
hasta la vez proxima...
Saturday, August 16, 2008
sin título
Tarmo läks just lennujaama ja sõidab Eestisse. Mina ei lähe - mulle hakkas siin "meeldima". Nimelt suutsid kohalikud (rahuliku vestluse teel) veenda mind veel kuueks päevaks jääma - siis saab kõik kindlasti tehtud ja asjad üle antud ja nirvaana on siis käega katsuda jne...
Vahepeal kolisime Newtonisse - siia samma majja Polancos, kus ma kokku pea pool aastat viimase kahe aasta jooksul elanud olen. Seekord olen esimesel korrusel aga muud vahet väga ei ole - majas on 8 korterit ja viiega neist olen lähemalt tutvunud. Erilist üllatust ei tekitanud ka väikesed olmeprobleemid - alguses ei olnud sooja vett ega gaasi, telekas ei näidanud pilti, elekter kadus 5-10x õhtu jooksul jne. Esmakordse kogemusena ehk võib mainida uusi korterinaabreid - nimelt tervitas mind paar päeva tagasi köögis kohalik sipelgate väeüksus. Pidu kauaks ei jätkunud - nad võitsid küll esimese lahingu (kilesse pakitud võileiva köögilaual) kuid kaotasid sõja - mürgi lõhna on siiamaani tunda :)
Lisaks käivad majas mingid ehitustööd - ühtegi töömeest näinud ei ole kuid igal hommikul (vara) hakkavad nad haamriga vastu seina taguma (sepapoiste meeloodiat)...
Aga eriti need asjad ei häiri - ma olen tööl keskmiselt 12-13 tundi ja käin korteris ainult magamas :)
Samuti kolisin reedel teise kontorisse. Asub kõrvalmajas aga on ilmselt järguvõrra kõrgematele valgekraedele mõeldud. Välja näeb ikka nagu tootmishoone ja aknaid ei ole kuid:
1. Mul on oma kuubik. laud on peaaegu 80 cm lai, päriselt minu kasutada, st ma ei pea hommikuti töölaua pärast võitlema. Ruum on ka vaid 40-50 inimese jaoks niiet peaaegu võiks rääkida privaatsusest.
2. Mul on oma tool!!! Ainult minu kasutada. Selja- ja käetugedega ja kõik rattad on all! Ja see tool on ka hommikul olemas kohalike sõnul!
3. Mul on võrguühendus. Isiklik pesa põrandal kuhu võrgukaabel torgata ja ühendus ei ole veel kordagi katkenud! Skypeout, msn jms muidugi ei tööta ja pooled lehed on blokitud...aga põhimõttelisel on võrk siiski kasutatav.
4. Kontoris on tasuta kohvi !!!!!!! Nurgas on suur termos ja tassid (päristassid, mitte plastikust topsid) ning kuskile ei pea viit peesot sisestama, et tassikest kohvi (või no midagi sellelaadset) ammutada.
Ja eraldi punktina peab mainima valvurit. Hommikul peab läpaka seeria nr kirja panema ja õhtul ette näitama - tavaline värk...aga...
...eile õhtul kümne ajal kontorist lahkudes ei viitsinud ma seda muidugi teha. (tavaliselt turvasid ei koti - valge mees ei ole ju pätt jne - halvimal juhul vehivad kätega ja tahavad arvutit näha) Ja siis kõlas uskumatu lause - "Excuse me Sir, I need to check your laptop´s serial number". Vaatasin ringi - Tarmo oli juba väljas, kedagi teist ümberringi ei olnud, ainult vormis ahv, sry, valvur. Hõõrusin silmi, vaatasin veelkord - ikka ainult.... Juhmil ilmel näitasin läpaka ette ja astusin uksest välja, mõistmata kuidas see juhtuda sai - ta rääkis inglise keelt. Ja mitte ei puterdanud paari sõna vaid produtseeris päris adekvaatse lause. Ilmselt oli tegu mõne nuhiga või oli mõni ülemus ametiredelil natuke allapoole astunud - igatahes uskumatu lugu.
Ja ega rohkem midagi polegi - varsti tulen koju (8804 minuti pärast läheb lennuk:)
Vahepeal kolisime Newtonisse - siia samma majja Polancos, kus ma kokku pea pool aastat viimase kahe aasta jooksul elanud olen. Seekord olen esimesel korrusel aga muud vahet väga ei ole - majas on 8 korterit ja viiega neist olen lähemalt tutvunud. Erilist üllatust ei tekitanud ka väikesed olmeprobleemid - alguses ei olnud sooja vett ega gaasi, telekas ei näidanud pilti, elekter kadus 5-10x õhtu jooksul jne. Esmakordse kogemusena ehk võib mainida uusi korterinaabreid - nimelt tervitas mind paar päeva tagasi köögis kohalik sipelgate väeüksus. Pidu kauaks ei jätkunud - nad võitsid küll esimese lahingu (kilesse pakitud võileiva köögilaual) kuid kaotasid sõja - mürgi lõhna on siiamaani tunda :)
Lisaks käivad majas mingid ehitustööd - ühtegi töömeest näinud ei ole kuid igal hommikul (vara) hakkavad nad haamriga vastu seina taguma (sepapoiste meeloodiat)...
Aga eriti need asjad ei häiri - ma olen tööl keskmiselt 12-13 tundi ja käin korteris ainult magamas :)
Samuti kolisin reedel teise kontorisse. Asub kõrvalmajas aga on ilmselt järguvõrra kõrgematele valgekraedele mõeldud. Välja näeb ikka nagu tootmishoone ja aknaid ei ole kuid:
1. Mul on oma kuubik. laud on peaaegu 80 cm lai, päriselt minu kasutada, st ma ei pea hommikuti töölaua pärast võitlema. Ruum on ka vaid 40-50 inimese jaoks niiet peaaegu võiks rääkida privaatsusest.
2. Mul on oma tool!!! Ainult minu kasutada. Selja- ja käetugedega ja kõik rattad on all! Ja see tool on ka hommikul olemas kohalike sõnul!
3. Mul on võrguühendus. Isiklik pesa põrandal kuhu võrgukaabel torgata ja ühendus ei ole veel kordagi katkenud! Skypeout, msn jms muidugi ei tööta ja pooled lehed on blokitud...aga põhimõttelisel on võrk siiski kasutatav.
4. Kontoris on tasuta kohvi !!!!!!! Nurgas on suur termos ja tassid (päristassid, mitte plastikust topsid) ning kuskile ei pea viit peesot sisestama, et tassikest kohvi (või no midagi sellelaadset) ammutada.
Ja eraldi punktina peab mainima valvurit. Hommikul peab läpaka seeria nr kirja panema ja õhtul ette näitama - tavaline värk...aga...
...eile õhtul kümne ajal kontorist lahkudes ei viitsinud ma seda muidugi teha. (tavaliselt turvasid ei koti - valge mees ei ole ju pätt jne - halvimal juhul vehivad kätega ja tahavad arvutit näha) Ja siis kõlas uskumatu lause - "Excuse me Sir, I need to check your laptop´s serial number". Vaatasin ringi - Tarmo oli juba väljas, kedagi teist ümberringi ei olnud, ainult vormis ahv, sry, valvur. Hõõrusin silmi, vaatasin veelkord - ikka ainult.... Juhmil ilmel näitasin läpaka ette ja astusin uksest välja, mõistmata kuidas see juhtuda sai - ta rääkis inglise keelt. Ja mitte ei puterdanud paari sõna vaid produtseeris päris adekvaatse lause. Ilmselt oli tegu mõne nuhiga või oli mõni ülemus ametiredelil natuke allapoole astunud - igatahes uskumatu lugu.
Ja ega rohkem midagi polegi - varsti tulen koju (8804 minuti pärast läheb lennuk:)
Monday, August 4, 2008
Texas
Neljapäeval peale tööd lendasin Saltillosse. Selle tunnise lennu juures oli üks tähelepanuväärne asi - Fokker 100. Vaieldamatult kõige mugavam lennuk, millega ma lennanud olen. Ma ei ole just väikest kasvu...aga selles lennukis oli põlvede ja eesoleva istme vahel vähemalt 20 cm ruumi! Täielik äriklass!See lennuk võiks Mehhiko ja euroopa vahet käia :) Umbes 10 ajal õhtul jõudsime Agustini juurde - tal on päris uhke eramaja (2 kuud tagasi kolis sisse, natuke on veel pooleli). Agustini naine tegi õhtuksöögiks Tacosid - värske liha, käsitsi tehtud tortillad, isetehtud salsa...
Hommikul viie ajal startisime USA suunas kahe autoga - ehk siis kaheteistkümnekesi (Agustini Silverados tagaistmel 4 ja pagassis 1, teises autos 5 ) Neli tundi hiljem olime Reynosas - Usa/Mehhiko piiril. Mehhiklastel on plastikust krediitkaardi suurused viisad ja neile on piiriületus sama, mis mulle euroopa liidus. Mind suunati aga kuskile hoonesse, kus mul peale tunniajast järjekorras seismist mõned küsimused küsiti. Ilmselt vastasin õigesti ja piirivalvur pakkus auhinnaks mõistlikku tehingut - $6 eest kuue-kuu multiple entry white card...
...ja olingi usas. Americ...sry, Latino dream come true. Ja seda sõna otseses mõttes - Texase on mehhiklaste konsentratsioon umbes samal tasemel kui mehhikos - tänaval/poes/igal pool kuuleb praktiliselt ainult hispaania keelt, sildid on kahekeelsed, reklaamid ainult hisp keeles enamasti jne. Restos, kus hommikusööki sõime oli ehe näide - blond ja väga mitte-latiino ettekandja hakkas minuga hispaania keeles rääkima. Vastasin inglise keeles, mille peale tal süttis lambie, et ilmselt ma siiski ei ole mehhiklane. See lambike kustus aga peagi uuesti - 5 min hiljem kõlas juba küsimus "Mas cafe?". Ma vastasin oma koleda aktsendiga hispaania keeles ja tädi punastas natuke. Pärast, kui kogu edasine dialoog käis minu-vigane hispaania-keel vs
tema-inglise-emakeel siis punastas veel rohkem. Mehhiklastel oli lõbu laialt :)
Mõned tunnid hiljem jõudsime hotelli. Minu hotell oli ca 10km eemal teistest - nädalavahetus on pop aeg puhkamiseks ja lihtsalt ei olnud kohti samas hotellis. Igati mittemidagiütlev majutusasutus oli - viisakapoolsem tuba, kehvapoolne hommikusöök, sigaaeglane internet jne.
Laupäeva hommikul tuli Agustin mulle järgi ja alustasime teed South Padre Islandi suunas, plaaniga veeta päev rannas. Plaan oli peaaegu õnnestumas, olime ca 70km rannast kui äkki märkasime, et Agustini onu auto ei olegi enam sabas. Natuke otsimist ja leidsimegi õnnetu halli Astra teeäärest - kapott üleval ja vanduvad mehhiklased ümber. Jahutusvedelik ja õli olid leivad ühte kappi pannud - st kogu tosool oli karteris. Tänu mehhiklaste üksmeelele ja ladusale asjaajamisele läks edasi kiirelt -
tõdesime, et see auto enam ei sõida, tõime 5km kauguselt puksiirköie, rentisime 15 km kauguselt mulle auto, vedasime katkise auto 10 km kaugusele hotelli ette ja suundusime uuesti rannas suunas - seda kõike vaid 5-6 tunniga.
Õhtul seitsmeks jõudsime randa. Kohalike arvates oli vesi külm (nii 26-27 kraadi) ja päike oli ka loojumas. Peagi liitusid peoga ka väga verejanulised sääsed...niiet üheksa ajal olime juba tagasiteel hotelli.
Sõita on Texases igav - teed on eeskujulikult siledad ja 3-6 raja laiused (no kuidagi ei leia põhjendust, miks pooled autod peaksid SUVid või kastikad olema). Kõik uimavad (alla kiiruse piirangu kiirteel vasakpoolses reas, võimaluse korral mitu tk kõrvuti, et kuidagi mööda ei saaks). Aga no väidetavalt on aegalane sõit turvalisem ja lisaks annab see võimaluse ümbrust jälgida. Lisades sellele 4 laulvat (kõvasti ja valesti) mehhiklast tagaistmel on sõidunauding täielik :)
Pühapäev läks asjalikult- õhtul kella kuueks oli remonditöökoda Astra esistange eemaldanud ja jäiga ühenduslüli paigaldanud (nagu käru tiisli, st tagumises autos ei olnud juhti vaja). Veel kolm tundi hiljem olime piiril - aga no eks sinna oli oma 30 km ka, vahepeal oli ju vaja veel poes käia, arutada edasist tegevusplaani jne...
Reynosasse jõudes oli juba pime ja "kärul" oli aku muidugi lõplikult kustunud. Tunni ajaga saime wal-martist uue autoaku, mis, ülla-ülla, oli 5 cm liiga kõrge ja + ja - valedes otstes. Ühendasime macguyweri teibi ja krokodillidega selle aku siiski külge ja sidusime kapoti kinni.
Neli tundi hiljem, mõnikümmend kilomeetrit Saltillost oli uus aku ammu kustunud ja kell umbes kaks öösel. Auto oli küll hoolikalt valgustamata ent ometi äratas see politsei tähelepanu. Senor politseinik tundis end meie transpordimeetodist suhteliselt häirituna - see on ikka nii ohtlik ja tulesid ei ole ja käru on inimesi täis ja üleüldse - kas me sellist Mehhikot tahtsimegi? Agustinil õnnestus ta kuidagi siiski surnuks rääkida - ei täidetud protokolli ja ei olnud ka vaja "kohapeal trahvi maksta".
Viie ajal sain magama...ja kuus tundi hiljem olin juba Mexicos kontoris. Vahepeale mahtusid eriti raske ärkamine, lennujaama sõit, ootamine lennujaamas, lend ja kontorisse sõit.
Niiet minul on nüüd USAS käidud. Kolme päeva jooksul sain umbes 4h shopata, 2h rannas olla ja ujuda, saada päikesepõletuse (päeval oli nii 38 kraadi kandis varjus), ca 1000 km autoga sõita ja saada aktiivselt osa see-krdi-auto-tuleks-põlema-panna meeleolust :) Aga hoolimata mõõdukalt frustreerivatest elamustest oli kokkuvõttes tegelikult päris lahe ja ilmselt lähen varsti jälle.
Hommikul viie ajal startisime USA suunas kahe autoga - ehk siis kaheteistkümnekesi (Agustini Silverados tagaistmel 4 ja pagassis 1, teises autos 5 ) Neli tundi hiljem olime Reynosas - Usa/Mehhiko piiril. Mehhiklastel on plastikust krediitkaardi suurused viisad ja neile on piiriületus sama, mis mulle euroopa liidus. Mind suunati aga kuskile hoonesse, kus mul peale tunniajast järjekorras seismist mõned küsimused küsiti. Ilmselt vastasin õigesti ja piirivalvur pakkus auhinnaks mõistlikku tehingut - $6 eest kuue-kuu multiple entry white card...
...ja olingi usas. Americ...sry, Latino dream come true. Ja seda sõna otseses mõttes - Texase on mehhiklaste konsentratsioon umbes samal tasemel kui mehhikos - tänaval/poes/igal pool kuuleb praktiliselt ainult hispaania keelt, sildid on kahekeelsed, reklaamid ainult hisp keeles enamasti jne. Restos, kus hommikusööki sõime oli ehe näide - blond ja väga mitte-latiino ettekandja hakkas minuga hispaania keeles rääkima. Vastasin inglise keeles, mille peale tal süttis lambie, et ilmselt ma siiski ei ole mehhiklane. See lambike kustus aga peagi uuesti - 5 min hiljem kõlas juba küsimus "Mas cafe?". Ma vastasin oma koleda aktsendiga hispaania keeles ja tädi punastas natuke. Pärast, kui kogu edasine dialoog käis minu-vigane hispaania-keel vs
tema-inglise-emakeel siis punastas veel rohkem. Mehhiklastel oli lõbu laialt :)
Mõned tunnid hiljem jõudsime hotelli. Minu hotell oli ca 10km eemal teistest - nädalavahetus on pop aeg puhkamiseks ja lihtsalt ei olnud kohti samas hotellis. Igati mittemidagiütlev majutusasutus oli - viisakapoolsem tuba, kehvapoolne hommikusöök, sigaaeglane internet jne.
Laupäeva hommikul tuli Agustin mulle järgi ja alustasime teed South Padre Islandi suunas, plaaniga veeta päev rannas. Plaan oli peaaegu õnnestumas, olime ca 70km rannast kui äkki märkasime, et Agustini onu auto ei olegi enam sabas. Natuke otsimist ja leidsimegi õnnetu halli Astra teeäärest - kapott üleval ja vanduvad mehhiklased ümber. Jahutusvedelik ja õli olid leivad ühte kappi pannud - st kogu tosool oli karteris. Tänu mehhiklaste üksmeelele ja ladusale asjaajamisele läks edasi kiirelt -
tõdesime, et see auto enam ei sõida, tõime 5km kauguselt puksiirköie, rentisime 15 km kauguselt mulle auto, vedasime katkise auto 10 km kaugusele hotelli ette ja suundusime uuesti rannas suunas - seda kõike vaid 5-6 tunniga.
Õhtul seitsmeks jõudsime randa. Kohalike arvates oli vesi külm (nii 26-27 kraadi) ja päike oli ka loojumas. Peagi liitusid peoga ka väga verejanulised sääsed...niiet üheksa ajal olime juba tagasiteel hotelli.
Sõita on Texases igav - teed on eeskujulikult siledad ja 3-6 raja laiused (no kuidagi ei leia põhjendust, miks pooled autod peaksid SUVid või kastikad olema). Kõik uimavad (alla kiiruse piirangu kiirteel vasakpoolses reas, võimaluse korral mitu tk kõrvuti, et kuidagi mööda ei saaks). Aga no väidetavalt on aegalane sõit turvalisem ja lisaks annab see võimaluse ümbrust jälgida. Lisades sellele 4 laulvat (kõvasti ja valesti) mehhiklast tagaistmel on sõidunauding täielik :)
Pühapäev läks asjalikult- õhtul kella kuueks oli remonditöökoda Astra esistange eemaldanud ja jäiga ühenduslüli paigaldanud (nagu käru tiisli, st tagumises autos ei olnud juhti vaja). Veel kolm tundi hiljem olime piiril - aga no eks sinna oli oma 30 km ka, vahepeal oli ju vaja veel poes käia, arutada edasist tegevusplaani jne...
Reynosasse jõudes oli juba pime ja "kärul" oli aku muidugi lõplikult kustunud. Tunni ajaga saime wal-martist uue autoaku, mis, ülla-ülla, oli 5 cm liiga kõrge ja + ja - valedes otstes. Ühendasime macguyweri teibi ja krokodillidega selle aku siiski külge ja sidusime kapoti kinni.
Neli tundi hiljem, mõnikümmend kilomeetrit Saltillost oli uus aku ammu kustunud ja kell umbes kaks öösel. Auto oli küll hoolikalt valgustamata ent ometi äratas see politsei tähelepanu. Senor politseinik tundis end meie transpordimeetodist suhteliselt häirituna - see on ikka nii ohtlik ja tulesid ei ole ja käru on inimesi täis ja üleüldse - kas me sellist Mehhikot tahtsimegi? Agustinil õnnestus ta kuidagi siiski surnuks rääkida - ei täidetud protokolli ja ei olnud ka vaja "kohapeal trahvi maksta".
Viie ajal sain magama...ja kuus tundi hiljem olin juba Mexicos kontoris. Vahepeale mahtusid eriti raske ärkamine, lennujaama sõit, ootamine lennujaamas, lend ja kontorisse sõit.
Niiet minul on nüüd USAS käidud. Kolme päeva jooksul sain umbes 4h shopata, 2h rannas olla ja ujuda, saada päikesepõletuse (päeval oli nii 38 kraadi kandis varjus), ca 1000 km autoga sõita ja saada aktiivselt osa see-krdi-auto-tuleks-põlema-panna meeleolust :) Aga hoolimata mõõdukalt frustreerivatest elamustest oli kokkuvõttes tegelikult päris lahe ja ilmselt lähen varsti jälle.
Wednesday, July 30, 2008
Sexto viaje a Mexico
Olen jälle Mexico Citys (ülla-ülla)
Reis oli klassikaliselt tüütu. Tallinn-Helsingi-Pariis-Mexico City on ikka mõnusalt ebameeldiv teekond - aga ma sain selle reisi ajal mitut asja esimest korda kogeda:
- ventilaatoritega, sry propelleritega lennukid tegelikult ka lendavad. Tallinnast Helsingisse siis seekord.
- Lennujaamas pingi peal saab magada küll kui piisavalt kaua üleval olla. Kohe nii saab magada, et asjade ja järgmise lennu valvamise ära unustad. Kurjasti kätte see seekord siiski ei maksnud.
- Lennukis lähevad punased tuled vilkuma ja alarm hakkab karjuma kui WC-s suitsetada. Minu ees istuv tüüp pidas seda heaks mõtteks...
- Pagasi kaotamine ei ole linnalegend. Air Francel võttis 4 päeva aega pagasi leidmiseks-kohaletoimetamiseks.
- Eestis võib olla parem ilm kui Mehhikos. Reede õhtul oli Tartus ilus ilm ja nii 25 kraadi vähemalt, laupäeva õhtul Chilangolandias 14 kraadi ja märg.
Korter/hotell on seekord suhteliselt keskpärane. Sisekujunduse eest kanti hoolt ilmselt mõnekümne liitri roosakaspruuni värviga (kogu mööbel magamistoas, köögis, elutoas vannitoas on pintsliga ühte värvi värvitud), riiulid, uksed, osad seinad) ja toateenindus siltide järgi nõude pesemisega ei tegele. Tegelikult tegelevad küll - tuli vaid 4 päeva musti nõusid kraanikausis hoida ja täna pesti ära :) Mitte et ma nii laisk oleks ja ei viitsiks aga natuke tüütu on pesta kui ainsaks teoreetiliseks abiliseks oleks vannitoast leitud seep...
Need on siiski väheolulised detailid - keskpärasust põhjustab pigem asukoht - Cuauhtemoc. See on kesklinnale ligemal (100 m kaugusel on "El Angel" - see kuldne ingel, mis Mehhiko sümboliks on) ent kontorist ja kodusest Polancost natuke liiga kaugel. Metroo õiges suunas ei sõida, suured teed viivad kontori suunas, niiet jala ei ole meeldiv liikuda ja turvalisuse kohta ütles Jesus, et ärgu me seal parem kõndigu....seega käime tööl taksoga. Taksoga on odav sõita aga Newtonist kontorisse ja tagasi kõndida oli nagu mõnusam.
Tööga läheb stabiilselt (same shit, different timezone). Ei saa liigse ladususe üle kurta (täna näiteks oli 12h tööpäev, millest 3 kulus võrguühenduse ootamise peale) ent "mierda general" ka päris käega katsuda veel ei ole. Kohalik uus projektijuht Omar on päris meeldiv ja mõistlik.
Üldiselt on siin natuke igav - keelega saab hakkama, kohalik elu pole üllatusi pakkunud, kontoris on enamik nägusid tuttavad jne. Ei ole nagu õiget välismaal olemise tunnet...
Nädalavahetus peaks huvitavam olema - lendan homme õhtul Saltillosse (põhja-Mehhikos, ca 800 km siit) ja reede varahommikul stardin autoga USA suunas. Lähen koos Agustini ja tema perega Texasesse. Nemad plaanivad kaks päeva rannas vedeleda ja natuke shopata - ma plaanin natuke rannas vedeleda ja palju shopata. Ilmselt laenan Agustinilt või rendin auto ja käin kuskil piirist natuke kaugemal ka (San Antonio on lähim suur linn, ca 4h sõitu). Pühapäeva õhtul jõuan plaani järgi Saltillosse tagasi ja esmaspäeva hommikul lendan tagasi Mexico Citysse.
Niiet järgmine sissekanne ilmselt Texasest - hasta la vista!
Reis oli klassikaliselt tüütu. Tallinn-Helsingi-Pariis-Mexico City on ikka mõnusalt ebameeldiv teekond - aga ma sain selle reisi ajal mitut asja esimest korda kogeda:
- ventilaatoritega, sry propelleritega lennukid tegelikult ka lendavad. Tallinnast Helsingisse siis seekord.
- Lennujaamas pingi peal saab magada küll kui piisavalt kaua üleval olla. Kohe nii saab magada, et asjade ja järgmise lennu valvamise ära unustad. Kurjasti kätte see seekord siiski ei maksnud.
- Lennukis lähevad punased tuled vilkuma ja alarm hakkab karjuma kui WC-s suitsetada. Minu ees istuv tüüp pidas seda heaks mõtteks...
- Pagasi kaotamine ei ole linnalegend. Air Francel võttis 4 päeva aega pagasi leidmiseks-kohaletoimetamiseks.
- Eestis võib olla parem ilm kui Mehhikos. Reede õhtul oli Tartus ilus ilm ja nii 25 kraadi vähemalt, laupäeva õhtul Chilangolandias 14 kraadi ja märg.
Korter/hotell on seekord suhteliselt keskpärane. Sisekujunduse eest kanti hoolt ilmselt mõnekümne liitri roosakaspruuni värviga (kogu mööbel magamistoas, köögis, elutoas vannitoas on pintsliga ühte värvi värvitud), riiulid, uksed, osad seinad) ja toateenindus siltide järgi nõude pesemisega ei tegele. Tegelikult tegelevad küll - tuli vaid 4 päeva musti nõusid kraanikausis hoida ja täna pesti ära :) Mitte et ma nii laisk oleks ja ei viitsiks aga natuke tüütu on pesta kui ainsaks teoreetiliseks abiliseks oleks vannitoast leitud seep...
Need on siiski väheolulised detailid - keskpärasust põhjustab pigem asukoht - Cuauhtemoc. See on kesklinnale ligemal (100 m kaugusel on "El Angel" - see kuldne ingel, mis Mehhiko sümboliks on) ent kontorist ja kodusest Polancost natuke liiga kaugel. Metroo õiges suunas ei sõida, suured teed viivad kontori suunas, niiet jala ei ole meeldiv liikuda ja turvalisuse kohta ütles Jesus, et ärgu me seal parem kõndigu....seega käime tööl taksoga. Taksoga on odav sõita aga Newtonist kontorisse ja tagasi kõndida oli nagu mõnusam.
Tööga läheb stabiilselt (same shit, different timezone). Ei saa liigse ladususe üle kurta (täna näiteks oli 12h tööpäev, millest 3 kulus võrguühenduse ootamise peale) ent "mierda general" ka päris käega katsuda veel ei ole. Kohalik uus projektijuht Omar on päris meeldiv ja mõistlik.
Üldiselt on siin natuke igav - keelega saab hakkama, kohalik elu pole üllatusi pakkunud, kontoris on enamik nägusid tuttavad jne. Ei ole nagu õiget välismaal olemise tunnet...
Nädalavahetus peaks huvitavam olema - lendan homme õhtul Saltillosse (põhja-Mehhikos, ca 800 km siit) ja reede varahommikul stardin autoga USA suunas. Lähen koos Agustini ja tema perega Texasesse. Nemad plaanivad kaks päeva rannas vedeleda ja natuke shopata - ma plaanin natuke rannas vedeleda ja palju shopata. Ilmselt laenan Agustinilt või rendin auto ja käin kuskil piirist natuke kaugemal ka (San Antonio on lähim suur linn, ca 4h sõitu). Pühapäeva õhtul jõuan plaani järgi Saltillosse tagasi ja esmaspäeva hommikul lendan tagasi Mexico Citysse.
Niiet järgmine sissekanne ilmselt Texasest - hasta la vista!
Subscribe to:
Posts (Atom)