Tarmo läks just lennujaama ja sõidab Eestisse. Mina ei lähe - mulle hakkas siin "meeldima". Nimelt suutsid kohalikud (rahuliku vestluse teel) veenda mind veel kuueks päevaks jääma - siis saab kõik kindlasti tehtud ja asjad üle antud ja nirvaana on siis käega katsuda jne...
Vahepeal kolisime Newtonisse - siia samma majja Polancos, kus ma kokku pea pool aastat viimase kahe aasta jooksul elanud olen. Seekord olen esimesel korrusel aga muud vahet väga ei ole - majas on 8 korterit ja viiega neist olen lähemalt tutvunud. Erilist üllatust ei tekitanud ka väikesed olmeprobleemid - alguses ei olnud sooja vett ega gaasi, telekas ei näidanud pilti, elekter kadus 5-10x õhtu jooksul jne. Esmakordse kogemusena ehk võib mainida uusi korterinaabreid - nimelt tervitas mind paar päeva tagasi köögis kohalik sipelgate väeüksus. Pidu kauaks ei jätkunud - nad võitsid küll esimese lahingu (kilesse pakitud võileiva köögilaual) kuid kaotasid sõja - mürgi lõhna on siiamaani tunda :)
Lisaks käivad majas mingid ehitustööd - ühtegi töömeest näinud ei ole kuid igal hommikul (vara) hakkavad nad haamriga vastu seina taguma (sepapoiste meeloodiat)...
Aga eriti need asjad ei häiri - ma olen tööl keskmiselt 12-13 tundi ja käin korteris ainult magamas :)
Samuti kolisin reedel teise kontorisse. Asub kõrvalmajas aga on ilmselt järguvõrra kõrgematele valgekraedele mõeldud. Välja näeb ikka nagu tootmishoone ja aknaid ei ole kuid:
1. Mul on oma kuubik. laud on peaaegu 80 cm lai, päriselt minu kasutada, st ma ei pea hommikuti töölaua pärast võitlema. Ruum on ka vaid 40-50 inimese jaoks niiet peaaegu võiks rääkida privaatsusest.
2. Mul on oma tool!!! Ainult minu kasutada. Selja- ja käetugedega ja kõik rattad on all! Ja see tool on ka hommikul olemas kohalike sõnul!
3. Mul on võrguühendus. Isiklik pesa põrandal kuhu võrgukaabel torgata ja ühendus ei ole veel kordagi katkenud! Skypeout, msn jms muidugi ei tööta ja pooled lehed on blokitud...aga põhimõttelisel on võrk siiski kasutatav.
4. Kontoris on tasuta kohvi !!!!!!! Nurgas on suur termos ja tassid (päristassid, mitte plastikust topsid) ning kuskile ei pea viit peesot sisestama, et tassikest kohvi (või no midagi sellelaadset) ammutada.
Ja eraldi punktina peab mainima valvurit. Hommikul peab läpaka seeria nr kirja panema ja õhtul ette näitama - tavaline värk...aga...
...eile õhtul kümne ajal kontorist lahkudes ei viitsinud ma seda muidugi teha. (tavaliselt turvasid ei koti - valge mees ei ole ju pätt jne - halvimal juhul vehivad kätega ja tahavad arvutit näha) Ja siis kõlas uskumatu lause - "Excuse me Sir, I need to check your laptop´s serial number". Vaatasin ringi - Tarmo oli juba väljas, kedagi teist ümberringi ei olnud, ainult vormis ahv, sry, valvur. Hõõrusin silmi, vaatasin veelkord - ikka ainult.... Juhmil ilmel näitasin läpaka ette ja astusin uksest välja, mõistmata kuidas see juhtuda sai - ta rääkis inglise keelt. Ja mitte ei puterdanud paari sõna vaid produtseeris päris adekvaatse lause. Ilmselt oli tegu mõne nuhiga või oli mõni ülemus ametiredelil natuke allapoole astunud - igatahes uskumatu lugu.
Ja ega rohkem midagi polegi - varsti tulen koju (8804 minuti pärast läheb lennuk:)
Saturday, August 16, 2008
Monday, August 4, 2008
Texas
Neljapäeval peale tööd lendasin Saltillosse. Selle tunnise lennu juures oli üks tähelepanuväärne asi - Fokker 100. Vaieldamatult kõige mugavam lennuk, millega ma lennanud olen. Ma ei ole just väikest kasvu...aga selles lennukis oli põlvede ja eesoleva istme vahel vähemalt 20 cm ruumi! Täielik äriklass!See lennuk võiks Mehhiko ja euroopa vahet käia :) Umbes 10 ajal õhtul jõudsime Agustini juurde - tal on päris uhke eramaja (2 kuud tagasi kolis sisse, natuke on veel pooleli). Agustini naine tegi õhtuksöögiks Tacosid - värske liha, käsitsi tehtud tortillad, isetehtud salsa...
Hommikul viie ajal startisime USA suunas kahe autoga - ehk siis kaheteistkümnekesi (Agustini Silverados tagaistmel 4 ja pagassis 1, teises autos 5 ) Neli tundi hiljem olime Reynosas - Usa/Mehhiko piiril. Mehhiklastel on plastikust krediitkaardi suurused viisad ja neile on piiriületus sama, mis mulle euroopa liidus. Mind suunati aga kuskile hoonesse, kus mul peale tunniajast järjekorras seismist mõned küsimused küsiti. Ilmselt vastasin õigesti ja piirivalvur pakkus auhinnaks mõistlikku tehingut - $6 eest kuue-kuu multiple entry white card...
...ja olingi usas. Americ...sry, Latino dream come true. Ja seda sõna otseses mõttes - Texase on mehhiklaste konsentratsioon umbes samal tasemel kui mehhikos - tänaval/poes/igal pool kuuleb praktiliselt ainult hispaania keelt, sildid on kahekeelsed, reklaamid ainult hisp keeles enamasti jne. Restos, kus hommikusööki sõime oli ehe näide - blond ja väga mitte-latiino ettekandja hakkas minuga hispaania keeles rääkima. Vastasin inglise keeles, mille peale tal süttis lambie, et ilmselt ma siiski ei ole mehhiklane. See lambike kustus aga peagi uuesti - 5 min hiljem kõlas juba küsimus "Mas cafe?". Ma vastasin oma koleda aktsendiga hispaania keeles ja tädi punastas natuke. Pärast, kui kogu edasine dialoog käis minu-vigane hispaania-keel vs
tema-inglise-emakeel siis punastas veel rohkem. Mehhiklastel oli lõbu laialt :)
Mõned tunnid hiljem jõudsime hotelli. Minu hotell oli ca 10km eemal teistest - nädalavahetus on pop aeg puhkamiseks ja lihtsalt ei olnud kohti samas hotellis. Igati mittemidagiütlev majutusasutus oli - viisakapoolsem tuba, kehvapoolne hommikusöök, sigaaeglane internet jne.
Laupäeva hommikul tuli Agustin mulle järgi ja alustasime teed South Padre Islandi suunas, plaaniga veeta päev rannas. Plaan oli peaaegu õnnestumas, olime ca 70km rannast kui äkki märkasime, et Agustini onu auto ei olegi enam sabas. Natuke otsimist ja leidsimegi õnnetu halli Astra teeäärest - kapott üleval ja vanduvad mehhiklased ümber. Jahutusvedelik ja õli olid leivad ühte kappi pannud - st kogu tosool oli karteris. Tänu mehhiklaste üksmeelele ja ladusale asjaajamisele läks edasi kiirelt -
tõdesime, et see auto enam ei sõida, tõime 5km kauguselt puksiirköie, rentisime 15 km kauguselt mulle auto, vedasime katkise auto 10 km kaugusele hotelli ette ja suundusime uuesti rannas suunas - seda kõike vaid 5-6 tunniga.
Õhtul seitsmeks jõudsime randa. Kohalike arvates oli vesi külm (nii 26-27 kraadi) ja päike oli ka loojumas. Peagi liitusid peoga ka väga verejanulised sääsed...niiet üheksa ajal olime juba tagasiteel hotelli.
Sõita on Texases igav - teed on eeskujulikult siledad ja 3-6 raja laiused (no kuidagi ei leia põhjendust, miks pooled autod peaksid SUVid või kastikad olema). Kõik uimavad (alla kiiruse piirangu kiirteel vasakpoolses reas, võimaluse korral mitu tk kõrvuti, et kuidagi mööda ei saaks). Aga no väidetavalt on aegalane sõit turvalisem ja lisaks annab see võimaluse ümbrust jälgida. Lisades sellele 4 laulvat (kõvasti ja valesti) mehhiklast tagaistmel on sõidunauding täielik :)
Pühapäev läks asjalikult- õhtul kella kuueks oli remonditöökoda Astra esistange eemaldanud ja jäiga ühenduslüli paigaldanud (nagu käru tiisli, st tagumises autos ei olnud juhti vaja). Veel kolm tundi hiljem olime piiril - aga no eks sinna oli oma 30 km ka, vahepeal oli ju vaja veel poes käia, arutada edasist tegevusplaani jne...
Reynosasse jõudes oli juba pime ja "kärul" oli aku muidugi lõplikult kustunud. Tunni ajaga saime wal-martist uue autoaku, mis, ülla-ülla, oli 5 cm liiga kõrge ja + ja - valedes otstes. Ühendasime macguyweri teibi ja krokodillidega selle aku siiski külge ja sidusime kapoti kinni.
Neli tundi hiljem, mõnikümmend kilomeetrit Saltillost oli uus aku ammu kustunud ja kell umbes kaks öösel. Auto oli küll hoolikalt valgustamata ent ometi äratas see politsei tähelepanu. Senor politseinik tundis end meie transpordimeetodist suhteliselt häirituna - see on ikka nii ohtlik ja tulesid ei ole ja käru on inimesi täis ja üleüldse - kas me sellist Mehhikot tahtsimegi? Agustinil õnnestus ta kuidagi siiski surnuks rääkida - ei täidetud protokolli ja ei olnud ka vaja "kohapeal trahvi maksta".
Viie ajal sain magama...ja kuus tundi hiljem olin juba Mexicos kontoris. Vahepeale mahtusid eriti raske ärkamine, lennujaama sõit, ootamine lennujaamas, lend ja kontorisse sõit.
Niiet minul on nüüd USAS käidud. Kolme päeva jooksul sain umbes 4h shopata, 2h rannas olla ja ujuda, saada päikesepõletuse (päeval oli nii 38 kraadi kandis varjus), ca 1000 km autoga sõita ja saada aktiivselt osa see-krdi-auto-tuleks-põlema-panna meeleolust :) Aga hoolimata mõõdukalt frustreerivatest elamustest oli kokkuvõttes tegelikult päris lahe ja ilmselt lähen varsti jälle.
Hommikul viie ajal startisime USA suunas kahe autoga - ehk siis kaheteistkümnekesi (Agustini Silverados tagaistmel 4 ja pagassis 1, teises autos 5 ) Neli tundi hiljem olime Reynosas - Usa/Mehhiko piiril. Mehhiklastel on plastikust krediitkaardi suurused viisad ja neile on piiriületus sama, mis mulle euroopa liidus. Mind suunati aga kuskile hoonesse, kus mul peale tunniajast järjekorras seismist mõned küsimused küsiti. Ilmselt vastasin õigesti ja piirivalvur pakkus auhinnaks mõistlikku tehingut - $6 eest kuue-kuu multiple entry white card...
...ja olingi usas. Americ...sry, Latino dream come true. Ja seda sõna otseses mõttes - Texase on mehhiklaste konsentratsioon umbes samal tasemel kui mehhikos - tänaval/poes/igal pool kuuleb praktiliselt ainult hispaania keelt, sildid on kahekeelsed, reklaamid ainult hisp keeles enamasti jne. Restos, kus hommikusööki sõime oli ehe näide - blond ja väga mitte-latiino ettekandja hakkas minuga hispaania keeles rääkima. Vastasin inglise keeles, mille peale tal süttis lambie, et ilmselt ma siiski ei ole mehhiklane. See lambike kustus aga peagi uuesti - 5 min hiljem kõlas juba küsimus "Mas cafe?". Ma vastasin oma koleda aktsendiga hispaania keeles ja tädi punastas natuke. Pärast, kui kogu edasine dialoog käis minu-vigane hispaania-keel vs
tema-inglise-emakeel siis punastas veel rohkem. Mehhiklastel oli lõbu laialt :)
Mõned tunnid hiljem jõudsime hotelli. Minu hotell oli ca 10km eemal teistest - nädalavahetus on pop aeg puhkamiseks ja lihtsalt ei olnud kohti samas hotellis. Igati mittemidagiütlev majutusasutus oli - viisakapoolsem tuba, kehvapoolne hommikusöök, sigaaeglane internet jne.
Laupäeva hommikul tuli Agustin mulle järgi ja alustasime teed South Padre Islandi suunas, plaaniga veeta päev rannas. Plaan oli peaaegu õnnestumas, olime ca 70km rannast kui äkki märkasime, et Agustini onu auto ei olegi enam sabas. Natuke otsimist ja leidsimegi õnnetu halli Astra teeäärest - kapott üleval ja vanduvad mehhiklased ümber. Jahutusvedelik ja õli olid leivad ühte kappi pannud - st kogu tosool oli karteris. Tänu mehhiklaste üksmeelele ja ladusale asjaajamisele läks edasi kiirelt -
tõdesime, et see auto enam ei sõida, tõime 5km kauguselt puksiirköie, rentisime 15 km kauguselt mulle auto, vedasime katkise auto 10 km kaugusele hotelli ette ja suundusime uuesti rannas suunas - seda kõike vaid 5-6 tunniga.
Õhtul seitsmeks jõudsime randa. Kohalike arvates oli vesi külm (nii 26-27 kraadi) ja päike oli ka loojumas. Peagi liitusid peoga ka väga verejanulised sääsed...niiet üheksa ajal olime juba tagasiteel hotelli.
Sõita on Texases igav - teed on eeskujulikult siledad ja 3-6 raja laiused (no kuidagi ei leia põhjendust, miks pooled autod peaksid SUVid või kastikad olema). Kõik uimavad (alla kiiruse piirangu kiirteel vasakpoolses reas, võimaluse korral mitu tk kõrvuti, et kuidagi mööda ei saaks). Aga no väidetavalt on aegalane sõit turvalisem ja lisaks annab see võimaluse ümbrust jälgida. Lisades sellele 4 laulvat (kõvasti ja valesti) mehhiklast tagaistmel on sõidunauding täielik :)
Pühapäev läks asjalikult- õhtul kella kuueks oli remonditöökoda Astra esistange eemaldanud ja jäiga ühenduslüli paigaldanud (nagu käru tiisli, st tagumises autos ei olnud juhti vaja). Veel kolm tundi hiljem olime piiril - aga no eks sinna oli oma 30 km ka, vahepeal oli ju vaja veel poes käia, arutada edasist tegevusplaani jne...
Reynosasse jõudes oli juba pime ja "kärul" oli aku muidugi lõplikult kustunud. Tunni ajaga saime wal-martist uue autoaku, mis, ülla-ülla, oli 5 cm liiga kõrge ja + ja - valedes otstes. Ühendasime macguyweri teibi ja krokodillidega selle aku siiski külge ja sidusime kapoti kinni.
Neli tundi hiljem, mõnikümmend kilomeetrit Saltillost oli uus aku ammu kustunud ja kell umbes kaks öösel. Auto oli küll hoolikalt valgustamata ent ometi äratas see politsei tähelepanu. Senor politseinik tundis end meie transpordimeetodist suhteliselt häirituna - see on ikka nii ohtlik ja tulesid ei ole ja käru on inimesi täis ja üleüldse - kas me sellist Mehhikot tahtsimegi? Agustinil õnnestus ta kuidagi siiski surnuks rääkida - ei täidetud protokolli ja ei olnud ka vaja "kohapeal trahvi maksta".
Viie ajal sain magama...ja kuus tundi hiljem olin juba Mexicos kontoris. Vahepeale mahtusid eriti raske ärkamine, lennujaama sõit, ootamine lennujaamas, lend ja kontorisse sõit.
Niiet minul on nüüd USAS käidud. Kolme päeva jooksul sain umbes 4h shopata, 2h rannas olla ja ujuda, saada päikesepõletuse (päeval oli nii 38 kraadi kandis varjus), ca 1000 km autoga sõita ja saada aktiivselt osa see-krdi-auto-tuleks-põlema-panna meeleolust :) Aga hoolimata mõõdukalt frustreerivatest elamustest oli kokkuvõttes tegelikult päris lahe ja ilmselt lähen varsti jälle.
Wednesday, July 30, 2008
Sexto viaje a Mexico
Olen jälle Mexico Citys (ülla-ülla)
Reis oli klassikaliselt tüütu. Tallinn-Helsingi-Pariis-Mexico City on ikka mõnusalt ebameeldiv teekond - aga ma sain selle reisi ajal mitut asja esimest korda kogeda:
- ventilaatoritega, sry propelleritega lennukid tegelikult ka lendavad. Tallinnast Helsingisse siis seekord.
- Lennujaamas pingi peal saab magada küll kui piisavalt kaua üleval olla. Kohe nii saab magada, et asjade ja järgmise lennu valvamise ära unustad. Kurjasti kätte see seekord siiski ei maksnud.
- Lennukis lähevad punased tuled vilkuma ja alarm hakkab karjuma kui WC-s suitsetada. Minu ees istuv tüüp pidas seda heaks mõtteks...
- Pagasi kaotamine ei ole linnalegend. Air Francel võttis 4 päeva aega pagasi leidmiseks-kohaletoimetamiseks.
- Eestis võib olla parem ilm kui Mehhikos. Reede õhtul oli Tartus ilus ilm ja nii 25 kraadi vähemalt, laupäeva õhtul Chilangolandias 14 kraadi ja märg.
Korter/hotell on seekord suhteliselt keskpärane. Sisekujunduse eest kanti hoolt ilmselt mõnekümne liitri roosakaspruuni värviga (kogu mööbel magamistoas, köögis, elutoas vannitoas on pintsliga ühte värvi värvitud), riiulid, uksed, osad seinad) ja toateenindus siltide järgi nõude pesemisega ei tegele. Tegelikult tegelevad küll - tuli vaid 4 päeva musti nõusid kraanikausis hoida ja täna pesti ära :) Mitte et ma nii laisk oleks ja ei viitsiks aga natuke tüütu on pesta kui ainsaks teoreetiliseks abiliseks oleks vannitoast leitud seep...
Need on siiski väheolulised detailid - keskpärasust põhjustab pigem asukoht - Cuauhtemoc. See on kesklinnale ligemal (100 m kaugusel on "El Angel" - see kuldne ingel, mis Mehhiko sümboliks on) ent kontorist ja kodusest Polancost natuke liiga kaugel. Metroo õiges suunas ei sõida, suured teed viivad kontori suunas, niiet jala ei ole meeldiv liikuda ja turvalisuse kohta ütles Jesus, et ärgu me seal parem kõndigu....seega käime tööl taksoga. Taksoga on odav sõita aga Newtonist kontorisse ja tagasi kõndida oli nagu mõnusam.
Tööga läheb stabiilselt (same shit, different timezone). Ei saa liigse ladususe üle kurta (täna näiteks oli 12h tööpäev, millest 3 kulus võrguühenduse ootamise peale) ent "mierda general" ka päris käega katsuda veel ei ole. Kohalik uus projektijuht Omar on päris meeldiv ja mõistlik.
Üldiselt on siin natuke igav - keelega saab hakkama, kohalik elu pole üllatusi pakkunud, kontoris on enamik nägusid tuttavad jne. Ei ole nagu õiget välismaal olemise tunnet...
Nädalavahetus peaks huvitavam olema - lendan homme õhtul Saltillosse (põhja-Mehhikos, ca 800 km siit) ja reede varahommikul stardin autoga USA suunas. Lähen koos Agustini ja tema perega Texasesse. Nemad plaanivad kaks päeva rannas vedeleda ja natuke shopata - ma plaanin natuke rannas vedeleda ja palju shopata. Ilmselt laenan Agustinilt või rendin auto ja käin kuskil piirist natuke kaugemal ka (San Antonio on lähim suur linn, ca 4h sõitu). Pühapäeva õhtul jõuan plaani järgi Saltillosse tagasi ja esmaspäeva hommikul lendan tagasi Mexico Citysse.
Niiet järgmine sissekanne ilmselt Texasest - hasta la vista!
Reis oli klassikaliselt tüütu. Tallinn-Helsingi-Pariis-Mexico City on ikka mõnusalt ebameeldiv teekond - aga ma sain selle reisi ajal mitut asja esimest korda kogeda:
- ventilaatoritega, sry propelleritega lennukid tegelikult ka lendavad. Tallinnast Helsingisse siis seekord.
- Lennujaamas pingi peal saab magada küll kui piisavalt kaua üleval olla. Kohe nii saab magada, et asjade ja järgmise lennu valvamise ära unustad. Kurjasti kätte see seekord siiski ei maksnud.
- Lennukis lähevad punased tuled vilkuma ja alarm hakkab karjuma kui WC-s suitsetada. Minu ees istuv tüüp pidas seda heaks mõtteks...
- Pagasi kaotamine ei ole linnalegend. Air Francel võttis 4 päeva aega pagasi leidmiseks-kohaletoimetamiseks.
- Eestis võib olla parem ilm kui Mehhikos. Reede õhtul oli Tartus ilus ilm ja nii 25 kraadi vähemalt, laupäeva õhtul Chilangolandias 14 kraadi ja märg.
Korter/hotell on seekord suhteliselt keskpärane. Sisekujunduse eest kanti hoolt ilmselt mõnekümne liitri roosakaspruuni värviga (kogu mööbel magamistoas, köögis, elutoas vannitoas on pintsliga ühte värvi värvitud), riiulid, uksed, osad seinad) ja toateenindus siltide järgi nõude pesemisega ei tegele. Tegelikult tegelevad küll - tuli vaid 4 päeva musti nõusid kraanikausis hoida ja täna pesti ära :) Mitte et ma nii laisk oleks ja ei viitsiks aga natuke tüütu on pesta kui ainsaks teoreetiliseks abiliseks oleks vannitoast leitud seep...
Need on siiski väheolulised detailid - keskpärasust põhjustab pigem asukoht - Cuauhtemoc. See on kesklinnale ligemal (100 m kaugusel on "El Angel" - see kuldne ingel, mis Mehhiko sümboliks on) ent kontorist ja kodusest Polancost natuke liiga kaugel. Metroo õiges suunas ei sõida, suured teed viivad kontori suunas, niiet jala ei ole meeldiv liikuda ja turvalisuse kohta ütles Jesus, et ärgu me seal parem kõndigu....seega käime tööl taksoga. Taksoga on odav sõita aga Newtonist kontorisse ja tagasi kõndida oli nagu mõnusam.
Tööga läheb stabiilselt (same shit, different timezone). Ei saa liigse ladususe üle kurta (täna näiteks oli 12h tööpäev, millest 3 kulus võrguühenduse ootamise peale) ent "mierda general" ka päris käega katsuda veel ei ole. Kohalik uus projektijuht Omar on päris meeldiv ja mõistlik.
Üldiselt on siin natuke igav - keelega saab hakkama, kohalik elu pole üllatusi pakkunud, kontoris on enamik nägusid tuttavad jne. Ei ole nagu õiget välismaal olemise tunnet...
Nädalavahetus peaks huvitavam olema - lendan homme õhtul Saltillosse (põhja-Mehhikos, ca 800 km siit) ja reede varahommikul stardin autoga USA suunas. Lähen koos Agustini ja tema perega Texasesse. Nemad plaanivad kaks päeva rannas vedeleda ja natuke shopata - ma plaanin natuke rannas vedeleda ja palju shopata. Ilmselt laenan Agustinilt või rendin auto ja käin kuskil piirist natuke kaugemal ka (San Antonio on lähim suur linn, ca 4h sõitu). Pühapäeva õhtul jõuan plaani järgi Saltillosse tagasi ja esmaspäeva hommikul lendan tagasi Mexico Citysse.
Niiet järgmine sissekanne ilmselt Texasest - hasta la vista!
Sunday, April 13, 2008
kodus tagasi
Eile jõudsin koju. Täitsa haige ikka - sõna otseses mõttes: kuskil atlandi kohal hakkas kurk valusaks jääma, frankfurdi lennuväljal oli juba palavik ja Tallinnas maandudes oli suremise tunne - seda peamiselt kinnisest ninast tekitatud kõrvade lukustumise ja valu tõttu. Tavaliselt ma ei tunne ei maandumist ega õhkutõusu - isegi kõrvad ei plõku, seekord tahtis aga pea lõhkeda ja üks kõrv on siiamaani lukus. Järeldus: haigena on väga ebameeldiv lennata.
Muidu läks tagasitulek ootuspäraselt - Dominikaanis oli kõik hea, Venezuelas aga keskpärane. Ma pidin seal ühe öö euroopa lendu ootama - kohalikud olid pärast mitmepäevast otsingut mulle mingisuguse hotelli leidnud. Hotell oli hädaga talutav, pigem meenutas küll korralikku hostelit - "sviidis" oli kivipõrand ja polnud vaipasid, mööbel oli kohati pintsliga värvitud, telekapult ei töötand, kraanikauss mõrane, peldik jooksis jne...aga hind oli 5 tärni lukssusviidile kohane (ja muide asus kuskil karu*****, 15km lennuväljalt, mitte Caracases) - ikka väga mitu tuhat krooni öö. Hommikusöök kusjuures polnud hinna sees ja teenindus oli jahedavõitu.
Lennuväljal läks ka ootuspäraselt - kokku 6 turvakontrolli, 2x otsiti ka asjad läbi, lennupiletite muutmise eest pidin ise juurde maksma (selgitab järgmine nädal, kas see tegelikult oli eestis makstud juba) jne. Eriliselt meeldejääv oli maalt lahkumise tasu maksmine - nagu teada saab seda maksta vaid sularahas - 115 bolivari. Ma olin selleks peaaegu ette valmistunud - st dominikaanis võtsin automaadist raha välja, vahetasin dollariteks, lendasin Caracasesse ja vahetasin nurga taga musta turu kursi (tegelikult natuke kehvema aga siiski pea 2x parem kui ametlik) järgi bolivarideks. Takso ja õhtusöök aga läksid kallimaks kui arvasin ja mul oli rahakotis 102 bolivari + mõned mündid :) Pangaautomaadid ainult irvitasid eesti kaardi peale nagu oodata oli. Rahakoti sisu uurides leidsin sealt lisaks nendele bolivaridele 100 mehhiko peesot, 1 dollari ja mõned eesti kroonid. Mehhiko peesod läksid loosi - eriti kehva kursi järgi sain nende eest 12 bolivari vahetatud. Viimase puuduoleva bolivari sain müntidest kokku ja saingi selle maksu ära makstud :) Sel hetkel paanilisel taskuid sobrades ei olnud see üldse nii naljakas kuigi ühedollariline tekitas kindlustunnet - selle eest oleks ma 2 bolivari võinud saada loodetavasti (valuutavahetuse töötajate narupahvakute saatel?) niiet olukord oli kontrolli all.
Üks asi veel - kui keegi juhtus täna nägema Kanal2 pealt Reporterist "Venezuelat" tutvustavat saatelõiku ja hakkas juba kohvreid pakkima, siis võiks arvestada järgmisega: Seal ei räägitud Caracases ja muust mandri-Venezuelast vaid ainult Isla Margarita saarest. See on turistidele orienteeritud ja Caracasega võrreldes nagu öö ja päev - kõvasti odavam (taksod pidid väga odavad olema..noh..caracases on ca 10-15kr/km vahel näiteks), inimesed sõbralikud jne (Leino teab kommenteerida vast). "Venezuela inimesed on õnnelikud ja blablabla" - noh, see oleks umbes sama võrdlus nagu käidaks Ruhnu saarel ja järeldataks sellest, et Eestis puudub kuritegevus, liiklusummmikud, inimesed on rahulikud jne. Isla Margarita ja ülejäänud Venezuela suhe on pindala järgi vast midagi Ruhnu vs ülejäänud Eesti kanti?
Pildid laen kohe nagisse.
Finito
Muidu läks tagasitulek ootuspäraselt - Dominikaanis oli kõik hea, Venezuelas aga keskpärane. Ma pidin seal ühe öö euroopa lendu ootama - kohalikud olid pärast mitmepäevast otsingut mulle mingisuguse hotelli leidnud. Hotell oli hädaga talutav, pigem meenutas küll korralikku hostelit - "sviidis" oli kivipõrand ja polnud vaipasid, mööbel oli kohati pintsliga värvitud, telekapult ei töötand, kraanikauss mõrane, peldik jooksis jne...aga hind oli 5 tärni lukssusviidile kohane (ja muide asus kuskil karu*****, 15km lennuväljalt, mitte Caracases) - ikka väga mitu tuhat krooni öö. Hommikusöök kusjuures polnud hinna sees ja teenindus oli jahedavõitu.
Lennuväljal läks ka ootuspäraselt - kokku 6 turvakontrolli, 2x otsiti ka asjad läbi, lennupiletite muutmise eest pidin ise juurde maksma (selgitab järgmine nädal, kas see tegelikult oli eestis makstud juba) jne. Eriliselt meeldejääv oli maalt lahkumise tasu maksmine - nagu teada saab seda maksta vaid sularahas - 115 bolivari. Ma olin selleks peaaegu ette valmistunud - st dominikaanis võtsin automaadist raha välja, vahetasin dollariteks, lendasin Caracasesse ja vahetasin nurga taga musta turu kursi (tegelikult natuke kehvema aga siiski pea 2x parem kui ametlik) järgi bolivarideks. Takso ja õhtusöök aga läksid kallimaks kui arvasin ja mul oli rahakotis 102 bolivari + mõned mündid :) Pangaautomaadid ainult irvitasid eesti kaardi peale nagu oodata oli. Rahakoti sisu uurides leidsin sealt lisaks nendele bolivaridele 100 mehhiko peesot, 1 dollari ja mõned eesti kroonid. Mehhiko peesod läksid loosi - eriti kehva kursi järgi sain nende eest 12 bolivari vahetatud. Viimase puuduoleva bolivari sain müntidest kokku ja saingi selle maksu ära makstud :) Sel hetkel paanilisel taskuid sobrades ei olnud see üldse nii naljakas kuigi ühedollariline tekitas kindlustunnet - selle eest oleks ma 2 bolivari võinud saada loodetavasti (valuutavahetuse töötajate narupahvakute saatel?) niiet olukord oli kontrolli all.
Üks asi veel - kui keegi juhtus täna nägema Kanal2 pealt Reporterist "Venezuelat" tutvustavat saatelõiku ja hakkas juba kohvreid pakkima, siis võiks arvestada järgmisega: Seal ei räägitud Caracases ja muust mandri-Venezuelast vaid ainult Isla Margarita saarest. See on turistidele orienteeritud ja Caracasega võrreldes nagu öö ja päev - kõvasti odavam (taksod pidid väga odavad olema..noh..caracases on ca 10-15kr/km vahel näiteks), inimesed sõbralikud jne (Leino teab kommenteerida vast). "Venezuela inimesed on õnnelikud ja blablabla" - noh, see oleks umbes sama võrdlus nagu käidaks Ruhnu saarel ja järeldataks sellest, et Eestis puudub kuritegevus, liiklusummmikud, inimesed on rahulikud jne. Isla Margarita ja ülejäänud Venezuela suhe on pindala järgi vast midagi Ruhnu vs ülejäänud Eesti kanti?
Pildid laen kohe nagisse.
Finito
Tuesday, April 8, 2008
Dominikaan vol2
Täna hommikul sain rendika kätte - välimuselt päris rõve Dahihatsu Sirioni nimeline peletis. Meeldiva üllatusena oli autol automaatkast, alguses ebameeldivama ülaatusena oli see realiseeritu variaatori abil - ehk siis vajutad gaasi ja auto undab kõvasti aga edasi ei liigu :) Sellega harjus ruttu ja tegelikult on variaator nii väiksele mootorile isegi klassikalisest automaadist parem - pika undamise peale produtseeris see liikurvahend ka mingisuguse kiirenduse. Ebameeldivam oli selle asjanduse kütusekulu - ca 9 liitrit sajale keskmiselt (võibolla on asi ka minu tagasihoidlikus sõidustiilis). Bensiin on siin üsna kallis - täpselt ei viitsinud arvutada kuna müüakse gallonite kaupa aga umbes 11-12 krooni liiter on.
Liiklus on siin talutav - tüüpiline ladina-ameerika stiilis sagimine aga näiteks Mehhikoga võrreldes oluliselt rahulikum ja "keskmine valge inimene" saaks siin sõidetud küll kui vaja :) Täiesit ebarahuldav oli aga rendifirmast saadud kaart- umbes A3 formaadis kogu Dominikaani kaart. Kaardil olid ka mõned "ebatäpsused" - näiteks paar maakonda on mere värvi sinised (eriti hea oli vaadata, kuna nad olid ka mere ääres ma ja sõitin just seal) ja ainult mitmerealised maanteed on peal. Seega tundub kaardi järgi, et maantee lõpeb näiteks San Pedro de Macoris juures ära, tegelikult läheb aga La Romanasse edasi muidugi...
Need väiksed ebatäpsused juhatasid mu päris huvitavatesse kohtadesse. Sai käidud väga vaestes ja koledates "asulates" kuhu turist ronima ilmselt ei peaks - elusaid sigu vedav veoauto ees tossutamas, hobused, kanad ja kitsed teel jms olid üsna pidevad nähtused :) Põhimõtteliselt sõitsin mööda lõunarannikut Santo Domingost La Romanani ja tagasi - kokku umbes 300 km. Vahepeal olid teed ikka "üsna huvitavad" - autoga küll läbitavad aga kogu ümbruskond (eriti uudistavad neegrisilmad) andsid mõista, et ma olen väga vales kohas. Enamus inimesi siin on muide neegrid (eesti keeles ei ole ju halvustav tumedanahaliste kohta nii öelda?), samas üldlevinud stereotüüp, et nad on laisad, pätid jms ei paista kehtivat - inimesed on väga sõbralikud ja kuskil ei tekkinud erilist ohutunnet.
La Romana on tõsine urgas - ka "kesklinn" on ikka täiesti geto, iga kümnes auto ehk oli enam-vähem komplektne, viimati remonditi fassaade ilmselt üle-eelmisel sajandil jne. Kuna minu eesmärk oli tegelikult mõni kena rand leida, ja tõdedes, et sealt ma seda ei leia siis pöördusin sealt ruttu tagasi (st ca tunniga leidsin tagasitee sealt dzunglist). Ranniku lähedal sõites keerasin aegajalt ka ranna suunas - kahjuks viis tee kas eravalduste, pankrannikute või läbimatute teedeni üldjuhul. Umbes 50 km enne Santo Domingot leidsin siiski ühe kena "turistisõbraliku" ranna - Playa de Caribe. 100 peeso (ca 30 kr) eest rentisin päiksevarju ja lamamistooli, põlvini vees olles ülepea löövad lained ja kena lahesopp olid niigi olemas. Mingid ca 10 aastased neegripoisid näitasid alguses mulle näpuga ja kisasid "Rubio! Rubio!" (rubio=blond, valge) aga seda ei saa neile vist pahaks panna - ju nad siis näevad nii valget inimest umbes samatihti kui lund. Kiusatusest, vastata "Ruberoid!" olin ka üle:)
Rand oli päris popp ja kariibi merel pole viga - ma ei ole nii suuri laineid varem kogenud. ca viie meetri kaugusel rannast lõi laine ikka pikali - ca 10 m kaugusel rannast sai surfata :) Üks huvitav kogemus oli veel - ostsin rannast 40 peeso eest pudeli vett aga kuna mul väiksemat raha ei olnud, siis maksin sajasega. Raha tagasi anda müüjal muidugi ei olnud ja läks "raha lahti vahetama". Umbes tunni pärast kui lahkuma hakkasin polnud ta veel tagasi tulnud, siis hakkasin lahkuma. Autoga parkalast välja tagurdades jooksis müüja mulle järele ja tõi vahetusraha tagasi - vabandas, et tal läks aega ja ei leidnud mind kohe - müts maha sellise aususe eest! Acapulcos eelmine aasta oli sarnane olukord aga siis tegi müüja kiirelt sääred rannast :)
Mõned pildid leiab siit - http://nagi.ee/photos/ihv23/sets/85367/ - kuna internetiühendus hotellis on enam kui kahtlane, siis umbes 2/3 on laadimata. Proovin homme Ericssoni kontorist uuesti.
Üks oluline tähelepanek veel - kas mäletate hittansamblit Black Rockit? Nüüd on teada, miks sellest enam midagi Eestis ei kuule - üsna kindlalt võib väita, et nad kolisid Santo Domingosse ja õppisid hispaania keele ära. Igalt kanalilt tuli raadios sarnast räppi - ma võiks peaaegu vanduda, et tundsin ära sõnad "kappab minu hobune" või "teisipäeval peedist tegin pesumasinale trumli". Väga jube - miks siin normaalset ladinaameerikalikku salsat ei lasta raadios?
Ülehomme lendan Venezuelasse tagasi ja reedel stardin sealt eesti poole. Loodetavasti suudavad kohalikud mulle hotelli ka hankida - hetkeseisuga seda veel ei ole ja ca 25h Caracase lennuväljal järgmist lendu oodata ei ole just mu unistuste nimekirjas esikohal...
Liiklus on siin talutav - tüüpiline ladina-ameerika stiilis sagimine aga näiteks Mehhikoga võrreldes oluliselt rahulikum ja "keskmine valge inimene" saaks siin sõidetud küll kui vaja :) Täiesit ebarahuldav oli aga rendifirmast saadud kaart- umbes A3 formaadis kogu Dominikaani kaart. Kaardil olid ka mõned "ebatäpsused" - näiteks paar maakonda on mere värvi sinised (eriti hea oli vaadata, kuna nad olid ka mere ääres ma ja sõitin just seal) ja ainult mitmerealised maanteed on peal. Seega tundub kaardi järgi, et maantee lõpeb näiteks San Pedro de Macoris juures ära, tegelikult läheb aga La Romanasse edasi muidugi...
Need väiksed ebatäpsused juhatasid mu päris huvitavatesse kohtadesse. Sai käidud väga vaestes ja koledates "asulates" kuhu turist ronima ilmselt ei peaks - elusaid sigu vedav veoauto ees tossutamas, hobused, kanad ja kitsed teel jms olid üsna pidevad nähtused :) Põhimõtteliselt sõitsin mööda lõunarannikut Santo Domingost La Romanani ja tagasi - kokku umbes 300 km. Vahepeal olid teed ikka "üsna huvitavad" - autoga küll läbitavad aga kogu ümbruskond (eriti uudistavad neegrisilmad) andsid mõista, et ma olen väga vales kohas. Enamus inimesi siin on muide neegrid (eesti keeles ei ole ju halvustav tumedanahaliste kohta nii öelda?), samas üldlevinud stereotüüp, et nad on laisad, pätid jms ei paista kehtivat - inimesed on väga sõbralikud ja kuskil ei tekkinud erilist ohutunnet.
La Romana on tõsine urgas - ka "kesklinn" on ikka täiesti geto, iga kümnes auto ehk oli enam-vähem komplektne, viimati remonditi fassaade ilmselt üle-eelmisel sajandil jne. Kuna minu eesmärk oli tegelikult mõni kena rand leida, ja tõdedes, et sealt ma seda ei leia siis pöördusin sealt ruttu tagasi (st ca tunniga leidsin tagasitee sealt dzunglist). Ranniku lähedal sõites keerasin aegajalt ka ranna suunas - kahjuks viis tee kas eravalduste, pankrannikute või läbimatute teedeni üldjuhul. Umbes 50 km enne Santo Domingot leidsin siiski ühe kena "turistisõbraliku" ranna - Playa de Caribe. 100 peeso (ca 30 kr) eest rentisin päiksevarju ja lamamistooli, põlvini vees olles ülepea löövad lained ja kena lahesopp olid niigi olemas. Mingid ca 10 aastased neegripoisid näitasid alguses mulle näpuga ja kisasid "Rubio! Rubio!" (rubio=blond, valge) aga seda ei saa neile vist pahaks panna - ju nad siis näevad nii valget inimest umbes samatihti kui lund. Kiusatusest, vastata "Ruberoid!" olin ka üle:)
Rand oli päris popp ja kariibi merel pole viga - ma ei ole nii suuri laineid varem kogenud. ca viie meetri kaugusel rannast lõi laine ikka pikali - ca 10 m kaugusel rannast sai surfata :) Üks huvitav kogemus oli veel - ostsin rannast 40 peeso eest pudeli vett aga kuna mul väiksemat raha ei olnud, siis maksin sajasega. Raha tagasi anda müüjal muidugi ei olnud ja läks "raha lahti vahetama". Umbes tunni pärast kui lahkuma hakkasin polnud ta veel tagasi tulnud, siis hakkasin lahkuma. Autoga parkalast välja tagurdades jooksis müüja mulle järele ja tõi vahetusraha tagasi - vabandas, et tal läks aega ja ei leidnud mind kohe - müts maha sellise aususe eest! Acapulcos eelmine aasta oli sarnane olukord aga siis tegi müüja kiirelt sääred rannast :)
Mõned pildid leiab siit - http://nagi.ee/photos/ihv23/sets/85367/ - kuna internetiühendus hotellis on enam kui kahtlane, siis umbes 2/3 on laadimata. Proovin homme Ericssoni kontorist uuesti.
Üks oluline tähelepanek veel - kas mäletate hittansamblit Black Rockit? Nüüd on teada, miks sellest enam midagi Eestis ei kuule - üsna kindlalt võib väita, et nad kolisid Santo Domingosse ja õppisid hispaania keele ära. Igalt kanalilt tuli raadios sarnast räppi - ma võiks peaaegu vanduda, et tundsin ära sõnad "kappab minu hobune" või "teisipäeval peedist tegin pesumasinale trumli". Väga jube - miks siin normaalset ladinaameerikalikku salsat ei lasta raadios?
Ülehomme lendan Venezuelasse tagasi ja reedel stardin sealt eesti poole. Loodetavasti suudavad kohalikud mulle hotelli ka hankida - hetkeseisuga seda veel ei ole ja ca 25h Caracase lennuväljal järgmist lendu oodata ei ole just mu unistuste nimekirjas esikohal...
Monday, April 7, 2008
Dominikaan
Eile lendasin Caracasest Santo Domingosse. Caracase lennujaamast lahkumine on valulik, käis see umbes nii:
1. jõudsin lennujaama, avastasin, et tablood, mis lend kuskilt väljub ei olegi kusagil
2. küsisin ühe check-in kassa juurest mida teha, kuna mu lennupiletitel ei ole lennufirmat kirjas (!), siis "keegi ei tea"
3. läksin teise lennujaama otsa, kus paistis suurem sagimine olema - vormis neeger pidas mu kinni
4. vormis neeger tõmbas kummikindad kätte.
5. otsis siiski ainult pagasi läbi ja suunas mu õige lennuliini kassa juurde
6. ootasin järjekorras ja teine vormis neeger tuli ja tahtis mu passi ära. võttis oma kätte ja läks taharuumi
7. oli seal ca pool tundi
8. sain passi tagasi ja jõudsin kassa juurde. pass käis uuesti tagaruumis, tükk aega oli kaklemist teeemal, kas ülikonnakoti võib salongi võtta.
9. läksin järgmise kassa juurde "mingeid makse maksma" ca 250 eeki, korralikku tsekki ei saanud, templi, et "makstud".
10. läksin veel mingi kassa juurde, veel "mingeid makse maksma". krediitkaardi peale saadeti mind sooja kohta, õnneks oli just parasjagu sula järel (ca 600 kr). sain tsekilaadse asja ka :)
11. läbisin sõjaväe turvakontrolli
12. läbisin tavalise turvakontrolli
13. läbisin migratsioonikontrolli ja sain riigist lahkumise templi passi
14. ootasin väravas lendu tund aega, ostsin äärmiselt ülbetelt teenindajatelt ka tassi kullahinnaga kohvi. Kuna bolivaril kaotati kolm nulli lõpust ära (tekkis bolivar fuerte, fuerte = tugev), siis oli uue raha kohta ka reklaam, kolm rida oli sõnumiks:
Un economia fuerte!
Un bolivar fuerte!
Un pais fuerte!
ma ei saa aru, miks nad niipalju ruumi raiskasid 3 rea jaoks - vabalt oleks saanud 1 sõnapaariga öelda:
UN MIERDA FUERTE!
15. lennu algusest juba pool tundi möödunud, mingit info ei ole.
16. tuleb mingi jorss ja korjab kõigilt "tsekilaadsed asjad" ära - olen ca 850 kr sulas maksnud ja ühtegi dokumenti selle kohta ei ole - lahe :)
17. 45 min möödunud lennu algusest - lastakse lennukisse. jube palav on, konditsioneeri pole lennukis (siuke pisike, nagu hiiumaa vahet lendab vast)
18. tund aega möödunud õigest ajast - lennuk tõuseb õhku. salongis on tugev plastmassikärsaka hais.
Lend kestis tund aega ja maandumine Santo Domingos oli valutu - ca 10 minutit migratsioonikaardi jms täimiseks ja olingi riigis. Riik on väga turistisõbralik ja odav, näiteks takso lennujaamast hotelli läks ca 400 kr - aga see oli ka nii 25km sõit..
hotell on väga kena - siuke ca 4 tärni sviit, 200 m merest - igati popp ja sigaodav (koos hommikusöögi ja wifiga umbes 800 kr öö).
keelt räägivad ka siinsed päris hästi - hädapärast saab inglise keelega isegi hakkama - üks taksojuht täna ei rääkind ja room-service ka( see oli üllatus) - aga minu hispaania keelest said hästi aru :)
põhiline töö sai täna läbi - läks päris hästi, tagasiside oli väga positiivne. kolmapäeval on paar tundi veel vaja kontoris käia aga muidu on vaba graafik neljapäeva õhtuni :) Homme hommikuks tellisin rendiauto hotelli - riik on pindalalt üsna väike ja lähen vaatan natuke ringi. Kuskile autorenti otsima minna jms ei viitsinud siinsete hindade juures - auto tuuakse hotelli ja pärast tullakse järgi - 550 kr/päev . kõik kaskod -ja muud võimalikud kindlustused on ka selle hinna sees :)
Ühesõnaga esmapilgil võiks öelda, et:
Dominikaan - super, tulge kõik puhkama siia!
Caracas - ei ole midagi katastroofiliselt hullu, et sinna minna ei võiks..aga turistile mõttetu. kui siiakanti asja, siis ehk võtta 1 päeva ja käia Avila otsas ära - kõik muu on sado-maso värk.
1. jõudsin lennujaama, avastasin, et tablood, mis lend kuskilt väljub ei olegi kusagil
2. küsisin ühe check-in kassa juurest mida teha, kuna mu lennupiletitel ei ole lennufirmat kirjas (!), siis "keegi ei tea"
3. läksin teise lennujaama otsa, kus paistis suurem sagimine olema - vormis neeger pidas mu kinni
4. vormis neeger tõmbas kummikindad kätte.
5. otsis siiski ainult pagasi läbi ja suunas mu õige lennuliini kassa juurde
6. ootasin järjekorras ja teine vormis neeger tuli ja tahtis mu passi ära. võttis oma kätte ja läks taharuumi
7. oli seal ca pool tundi
8. sain passi tagasi ja jõudsin kassa juurde. pass käis uuesti tagaruumis, tükk aega oli kaklemist teeemal, kas ülikonnakoti võib salongi võtta.
9. läksin järgmise kassa juurde "mingeid makse maksma" ca 250 eeki, korralikku tsekki ei saanud, templi, et "makstud".
10. läksin veel mingi kassa juurde, veel "mingeid makse maksma". krediitkaardi peale saadeti mind sooja kohta, õnneks oli just parasjagu sula järel (ca 600 kr). sain tsekilaadse asja ka :)
11. läbisin sõjaväe turvakontrolli
12. läbisin tavalise turvakontrolli
13. läbisin migratsioonikontrolli ja sain riigist lahkumise templi passi
14. ootasin väravas lendu tund aega, ostsin äärmiselt ülbetelt teenindajatelt ka tassi kullahinnaga kohvi. Kuna bolivaril kaotati kolm nulli lõpust ära (tekkis bolivar fuerte, fuerte = tugev), siis oli uue raha kohta ka reklaam, kolm rida oli sõnumiks:
Un economia fuerte!
Un bolivar fuerte!
Un pais fuerte!
ma ei saa aru, miks nad niipalju ruumi raiskasid 3 rea jaoks - vabalt oleks saanud 1 sõnapaariga öelda:
UN MIERDA FUERTE!
15. lennu algusest juba pool tundi möödunud, mingit info ei ole.
16. tuleb mingi jorss ja korjab kõigilt "tsekilaadsed asjad" ära - olen ca 850 kr sulas maksnud ja ühtegi dokumenti selle kohta ei ole - lahe :)
17. 45 min möödunud lennu algusest - lastakse lennukisse. jube palav on, konditsioneeri pole lennukis (siuke pisike, nagu hiiumaa vahet lendab vast)
18. tund aega möödunud õigest ajast - lennuk tõuseb õhku. salongis on tugev plastmassikärsaka hais.
Lend kestis tund aega ja maandumine Santo Domingos oli valutu - ca 10 minutit migratsioonikaardi jms täimiseks ja olingi riigis. Riik on väga turistisõbralik ja odav, näiteks takso lennujaamast hotelli läks ca 400 kr - aga see oli ka nii 25km sõit..
hotell on väga kena - siuke ca 4 tärni sviit, 200 m merest - igati popp ja sigaodav (koos hommikusöögi ja wifiga umbes 800 kr öö).
keelt räägivad ka siinsed päris hästi - hädapärast saab inglise keelega isegi hakkama - üks taksojuht täna ei rääkind ja room-service ka( see oli üllatus) - aga minu hispaania keelest said hästi aru :)
põhiline töö sai täna läbi - läks päris hästi, tagasiside oli väga positiivne. kolmapäeval on paar tundi veel vaja kontoris käia aga muidu on vaba graafik neljapäeva õhtuni :) Homme hommikuks tellisin rendiauto hotelli - riik on pindalalt üsna väike ja lähen vaatan natuke ringi. Kuskile autorenti otsima minna jms ei viitsinud siinsete hindade juures - auto tuuakse hotelli ja pärast tullakse järgi - 550 kr/päev . kõik kaskod -ja muud võimalikud kindlustused on ka selle hinna sees :)
Ühesõnaga esmapilgil võiks öelda, et:
Dominikaan - super, tulge kõik puhkama siia!
Caracas - ei ole midagi katastroofiliselt hullu, et sinna minna ei võiks..aga turistile mõttetu. kui siiakanti asja, siis ehk võtta 1 päeva ja käia Avila otsas ära - kõik muu on sado-maso värk.
Saturday, April 5, 2008
Venezuela
Vahepeal olin kolm nädalat kodus ja jõudsin ka talve ära näha märtsi lõpus. Nüüd olen Caracases ja siinkandis igatahes talve ei ole - stabiilselt 25-35 kraadi vahel, sõltuvalt pilvisusest. Peale ilusa ilma on siin ka väga ilusad naised ja ilus bensiinihind (ca 0.4 EEK liiter), kõik muu aga on ****** ******.
Caracas ei ole eriti ilus ega sõbralik linn. Tänavatel on harjumatult palju prügi ja graffityt. Arhitektuur liigitub reeglina klassi "koledad pilvelõhkujad" - iga maja on isemoodi, iga rõdu on erinev ( ja seal hoitakse pahna ja kuivatatakse pesu, meenutab 10 aasta tagust tartu hiinalinna) jne - heakord ei ole moes, seda ilmselt ka kriisis oleva majanduse tõttu. Inflatsioon oli eelmine aasta 22% ja must turg kipub domineerima kuna raha on mustal turul umbkaudu poole odavam (vahetuskurss ametlik/käest-kätte vastavalt 2.15 ja 4-5 bolivar/USD). Ametlikku kurssi kasutades, näiteks kaardiga makstes on kõik kohutavalt kallis - kolm väikest praadi ja pudel veini suht tavalises restoranis maksis ca 1500 kr, alla 10 min ots taksoga üle 100 kr jne.
Kohalikud inimesed on ilmselgelt frustreeritud sellisest olukorrast - näiteks siinne Ericssoni mees Froilan kasutab eluolu iseloomustamiseks väljendeid stiilis "this fucking shit sucks". Väidetavalt on tunda ka poliitilist pinget - alla kolmandiku toetab miki hiirt, kolmandik on tulised vastased ja ülejäänud tahaks lihtsalt rahus elada. Selline ebasõbralik meeleolu peegeldub ka liikluses - kui ma kunagi arvasin, et Mehhikos on kiire ja keeruline liiklus siis ma tõsiselt eksisin - Mexico Citys järgivad kõik liikluseeskirju, peatuvad punase tule taga, annavad teed, kunagi pole kusagil ummikuid jne - Caracasega võrreldes:) Kuna bensiin on tasuta sisuliselt, siis on autosid liiga palju (ka keskpäeval, kui ei tohiks suurt liiklust olla kulub 5 km läbimiseks pool tundi vähemalt) ja pidevalt on ummikud. Inimesed on närvilised ja ärapanemine on oluline osa liikluskultuurist - signaalitamine ("kuhu sa krt ronid" ja plekimõlkimised on pidev nähtus. Ma tõesti poleks arvanud, et selline koht eksisteerib aga jah - mul oleks raskusi siin sõitmisel. Ja seda ka tsikliga - tsikleid (võrre) on küll suhteliselt paljud aga sõitmiseks peab läbima kamikaze koolituse:) Mulle sobiliku tsikliga (suuremaga = kallimaga) ei saaks siin ka liikuda - esimeses vaiksemas kohas seisma jäädes tuleks mõni murjam tukiga ja sõidaks ise edasi.
Seega turismi eesmärkidel siia linna väga tulla ei tasu - kui siis ühe asja pärast - Avila! See on ainuke "turistiatraktsioon" - ca 2km kõrgune mägi, kuhu otsa saab köisraudteega sõita ja vaadet nautida. Seal käisin täna ära ja oli igati väärt kogemus.
Sinnaminemiseks oli mul sularaha vaja, seega läksin hommikul lähedalasuvasse kaubanduskeskusesse, et automaadist sularaha võtta. Ootasin alustuseks pool tundi keskuse avamist ja seejärel käisin läbi viis erinevat automaati - ükski neist eesti pangakaarte ei tunnistanud. Õnneks oli mul kaasas natuke dollareid, mida lähedalasuv pank ka bolivarideks nõustus vahetama. 15 minutit ja 150 eeku hiljem pani takso mu köisraudtee alguses maha. Sõit võttis aega 17 minutit ja vaade oli fantastiline - kogu Caracas oli poole tee pealt näha ja mäe küljel asuv dzungel oli ka täitsa muljetavaldav :) Üleval kahjuks eriti midagi näha ei olnud - mäetipp on umbes pilvepiiril ja täna oli natuke sombune ilm - seega oli udu parasjagu nii paks, et nähtavus piirdus paarikümne meetriga. Ostsin paar suveniiri ja sõitsin alla tagasi. Pildid leiab siit: http://www.nagi.ee/photos/ihv23/sets/84647/
Homme lendan Santo Domingosse, Dominikaani Vabariiki. Katsun seal natuke tööd teha ja järgi vaadata, millised need paljukiidetud kariibi mere rannad siis ikkagi on:)
Caracas ei ole eriti ilus ega sõbralik linn. Tänavatel on harjumatult palju prügi ja graffityt. Arhitektuur liigitub reeglina klassi "koledad pilvelõhkujad" - iga maja on isemoodi, iga rõdu on erinev ( ja seal hoitakse pahna ja kuivatatakse pesu, meenutab 10 aasta tagust tartu hiinalinna) jne - heakord ei ole moes, seda ilmselt ka kriisis oleva majanduse tõttu. Inflatsioon oli eelmine aasta 22% ja must turg kipub domineerima kuna raha on mustal turul umbkaudu poole odavam (vahetuskurss ametlik/käest-kätte vastavalt 2.15 ja 4-5 bolivar/USD). Ametlikku kurssi kasutades, näiteks kaardiga makstes on kõik kohutavalt kallis - kolm väikest praadi ja pudel veini suht tavalises restoranis maksis ca 1500 kr, alla 10 min ots taksoga üle 100 kr jne.
Kohalikud inimesed on ilmselgelt frustreeritud sellisest olukorrast - näiteks siinne Ericssoni mees Froilan kasutab eluolu iseloomustamiseks väljendeid stiilis "this fucking shit sucks". Väidetavalt on tunda ka poliitilist pinget - alla kolmandiku toetab miki hiirt, kolmandik on tulised vastased ja ülejäänud tahaks lihtsalt rahus elada. Selline ebasõbralik meeleolu peegeldub ka liikluses - kui ma kunagi arvasin, et Mehhikos on kiire ja keeruline liiklus siis ma tõsiselt eksisin - Mexico Citys järgivad kõik liikluseeskirju, peatuvad punase tule taga, annavad teed, kunagi pole kusagil ummikuid jne - Caracasega võrreldes:) Kuna bensiin on tasuta sisuliselt, siis on autosid liiga palju (ka keskpäeval, kui ei tohiks suurt liiklust olla kulub 5 km läbimiseks pool tundi vähemalt) ja pidevalt on ummikud. Inimesed on närvilised ja ärapanemine on oluline osa liikluskultuurist - signaalitamine ("kuhu sa krt ronid" ja plekimõlkimised on pidev nähtus. Ma tõesti poleks arvanud, et selline koht eksisteerib aga jah - mul oleks raskusi siin sõitmisel. Ja seda ka tsikliga - tsikleid (võrre) on küll suhteliselt paljud aga sõitmiseks peab läbima kamikaze koolituse:) Mulle sobiliku tsikliga (suuremaga = kallimaga) ei saaks siin ka liikuda - esimeses vaiksemas kohas seisma jäädes tuleks mõni murjam tukiga ja sõidaks ise edasi.
Seega turismi eesmärkidel siia linna väga tulla ei tasu - kui siis ühe asja pärast - Avila! See on ainuke "turistiatraktsioon" - ca 2km kõrgune mägi, kuhu otsa saab köisraudteega sõita ja vaadet nautida. Seal käisin täna ära ja oli igati väärt kogemus.
Sinnaminemiseks oli mul sularaha vaja, seega läksin hommikul lähedalasuvasse kaubanduskeskusesse, et automaadist sularaha võtta. Ootasin alustuseks pool tundi keskuse avamist ja seejärel käisin läbi viis erinevat automaati - ükski neist eesti pangakaarte ei tunnistanud. Õnneks oli mul kaasas natuke dollareid, mida lähedalasuv pank ka bolivarideks nõustus vahetama. 15 minutit ja 150 eeku hiljem pani takso mu köisraudtee alguses maha. Sõit võttis aega 17 minutit ja vaade oli fantastiline - kogu Caracas oli poole tee pealt näha ja mäe küljel asuv dzungel oli ka täitsa muljetavaldav :) Üleval kahjuks eriti midagi näha ei olnud - mäetipp on umbes pilvepiiril ja täna oli natuke sombune ilm - seega oli udu parasjagu nii paks, et nähtavus piirdus paarikümne meetriga. Ostsin paar suveniiri ja sõitsin alla tagasi. Pildid leiab siit: http://www.nagi.ee/photos/ihv23/sets/84647/
Homme lendan Santo Domingosse, Dominikaani Vabariiki. Katsun seal natuke tööd teha ja järgi vaadata, millised need paljukiidetud kariibi mere rannad siis ikkagi on:)
Subscribe to:
Posts (Atom)