Esimene töönädal Sudaanis (pühapäevast neljapäevani) on möödas. Erilisi uudiseid ei ole - väljas on endiselt 40-50 kraadi vahele sooja, hinnad on endiselt jõhkrad ja seagripp pole siia jõudnud.
Tööasjad edenevad keskpäraselt, kohalik Ericsson meenutab väga Mehhiko oma. Sagimist on palju aga tulemuseni jõudmine läheb raskelt - kokkulepitud koosolekud algavad paar tundi hiljem (kui üldse), projektijuht on ilge tropp...no selline tavaline värk :) Naiivselt loodan, et järgmine nädal läheb paremini....
Natuke olen nüüd ka linna näinud ja tuleb tõdeda, et Hartum on turvaline, vaene ja igav pommiauk. Ka päris kesklinn on sarnane selle kohaga, kus mina olen (mingi 5 km äkki kesklinnast). Tolmused teed, uberikud, pooleliolevad majad - ainult eesleid ja rakšasid ei lubata sinna. Mõned üksikud modernsed kontorihooned ja natuke rohkem puid aga kenaks ei saa seda kuidagi nimetada. Samas - nagu postimehest võib lugeda on maailmas tervelt neli linna, kus on halvem elada, niiet kurtmiseks pole põhjust.
Kusagil käia või midagi teha siin seega eriti ei ole ja töövabad hetked on igavavõitu. Mul on küll nüüd HSDPA USB modem ja internet (ebasobiv osa riiklikult piiratud) igalpool käeülatuses aga tegelikult on koguaeg arvuti taga istuda tüütu. Et natukenegi midagi muud kui ekraani vaadata, siis ostsin ükspäev putkast ajalehe:) Eelistasin araabiakeelsetele "The Guardiani". Leht oli eilne ja hind tavaline aga see leht oli kasutatud! Suhteliselt kortsus, keskel paar lehte valepidi jne - nagu 5 inimest oleks seda juba lugenud. Huvitav kas tsensuuri eest vastutavad ametnikud loevad iga eksemplari läbi või töötavad siin ajaleheputkad raamatukogu põhimõttel? Ehk oleks minagi oma 10 naela tagasi saanud kui oleks sama päeva jooksul lehe tagastanud?
See ajaleheputka oli Afra Mall-is, ainus koht, mis on piisavalt lähedal, et seal jala käia. See on linna ainus kaubanduskeskus (st supermarket, ca 5 söögikohta ja 15 väiksemat poodi) kus ma ülepäeva poes ja söömas käin. Kui üritasin sinna seljakotiga sisse minna, siis turva pidas kinni ja tahtis, et kott hoiule jäetaks. Ma ei tahtnud millegipärast arvutit neile jätta ja vaidlesin vastu - ja suur oli minu üllatus, kui peale paariminutilist vestlust (turvamees rääkis talutavat inglise keelt!) mind siiski kotiga sisse lubati. Võibolla oli see erand aga kui juba "suvaline jorss" on viisakas, mõistev ja ei ole päris umbkeelne, siis tahaks seda kogemust üldistada ja positiivseid järeldusi teha siinsete inimeste kohta:)
Ja ühe külma õlle nimel oleksin endiselt valmis surema :( Avalikult ma seda küll igaks juhuks ei maini - seaduse järgi võidakse seda siin sõna-sõnalt võtta...
No comments:
Post a Comment