Texas

Neljapäeval peale tööd lendasin Saltillosse. Selle tunnise lennu juures oli üks tähelepanuväärne asi - Fokker 100. Vaieldamatult kõige mugavam lennuk, millega ma lennanud olen. Ma ei ole just väikest kasvu...aga selles lennukis oli põlvede ja eesoleva istme vahel vähemalt 20 cm ruumi! Täielik äriklass!See lennuk võiks Mehhiko ja euroopa vahet käia :) Umbes 10 ajal õhtul jõudsime Agustini juurde - tal on päris uhke eramaja (2 kuud tagasi kolis sisse, natuke on veel pooleli). Agustini naine tegi õhtuksöögiks Tacosid - värske liha, käsitsi tehtud tortillad, isetehtud salsa...

Hommikul viie ajal startisime USA suunas kahe autoga - ehk siis kaheteistkümnekesi (Agustini Silverados tagaistmel 4 ja pagassis 1, teises autos 5 ) Neli tundi hiljem olime Reynosas - Usa/Mehhiko piiril. Mehhiklastel on plastikust krediitkaardi suurused viisad ja neile on piiriületus sama, mis mulle euroopa liidus. Mind suunati aga kuskile hoonesse, kus mul peale tunniajast järjekorras seismist mõned küsimused küsiti. Ilmselt vastasin õigesti ja piirivalvur pakkus auhinnaks mõistlikku tehingut - $6 eest kuue-kuu multiple entry white card...
...ja olingi usas. Americ...sry, Latino dream come true. Ja seda sõna otseses mõttes - Texase on mehhiklaste konsentratsioon umbes samal tasemel kui mehhikos - tänaval/poes/igal pool kuuleb praktiliselt ainult hispaania keelt, sildid on kahekeelsed, reklaamid ainult hisp keeles enamasti jne. Restos, kus hommikusööki sõime oli ehe näide - blond ja väga mitte-latiino ettekandja hakkas minuga hispaania keeles rääkima. Vastasin inglise keeles, mille peale tal süttis lambie, et ilmselt ma siiski ei ole mehhiklane. See lambike kustus aga peagi uuesti - 5 min hiljem kõlas juba küsimus "Mas cafe?". Ma vastasin oma koleda aktsendiga hispaania keeles ja tädi punastas natuke. Pärast, kui kogu edasine dialoog käis minu-vigane hispaania-keel vs
tema-inglise-emakeel siis punastas veel rohkem. Mehhiklastel oli lõbu laialt :)
Mõned tunnid hiljem jõudsime hotelli. Minu hotell oli ca 10km eemal teistest - nädalavahetus on pop aeg puhkamiseks ja lihtsalt ei olnud kohti samas hotellis. Igati mittemidagiütlev majutusasutus oli - viisakapoolsem tuba, kehvapoolne hommikusöök, sigaaeglane internet jne.
Laupäeva hommikul tuli Agustin mulle järgi ja alustasime teed South Padre Islandi suunas, plaaniga veeta päev rannas. Plaan oli peaaegu õnnestumas, olime ca 70km rannast kui äkki märkasime, et Agustini onu auto ei olegi enam sabas. Natuke otsimist ja leidsimegi õnnetu halli Astra teeäärest - kapott üleval ja vanduvad mehhiklased ümber. Jahutusvedelik ja õli olid leivad ühte kappi pannud - st kogu tosool oli karteris. Tänu mehhiklaste üksmeelele ja ladusale asjaajamisele läks edasi kiirelt -
tõdesime, et see auto enam ei sõida, tõime 5km kauguselt puksiirköie, rentisime 15 km kauguselt mulle auto, vedasime katkise auto 10 km kaugusele hotelli ette ja suundusime uuesti rannas suunas - seda kõike vaid 5-6 tunniga.
Õhtul seitsmeks jõudsime randa. Kohalike arvates oli vesi külm (nii 26-27 kraadi) ja päike oli ka loojumas. Peagi liitusid peoga ka väga verejanulised sääsed...niiet üheksa ajal olime juba tagasiteel hotelli.
Sõita on Texases igav - teed on eeskujulikult siledad ja 3-6 raja laiused (no kuidagi ei leia põhjendust, miks pooled autod peaksid SUVid või kastikad olema). Kõik uimavad (alla kiiruse piirangu kiirteel vasakpoolses reas, võimaluse korral mitu tk kõrvuti, et kuidagi mööda ei saaks). Aga no väidetavalt on aegalane sõit turvalisem ja lisaks annab see võimaluse ümbrust jälgida. Lisades sellele 4 laulvat (kõvasti ja valesti) mehhiklast tagaistmel on sõidunauding täielik :)
Pühapäev läks asjalikult- õhtul kella kuueks oli remonditöökoda Astra esistange eemaldanud ja jäiga ühenduslüli paigaldanud (nagu käru tiisli, st tagumises autos ei olnud juhti vaja). Veel kolm tundi hiljem olime piiril - aga no eks sinna oli oma 30 km ka, vahepeal oli ju vaja veel poes käia, arutada edasist tegevusplaani jne...
Reynosasse jõudes oli juba pime ja "kärul" oli aku muidugi lõplikult kustunud. Tunni ajaga saime wal-martist uue autoaku, mis, ülla-ülla, oli 5 cm liiga kõrge ja + ja - valedes otstes. Ühendasime macguyweri teibi ja krokodillidega selle aku siiski külge ja sidusime kapoti kinni.
Neli tundi hiljem, mõnikümmend kilomeetrit Saltillost oli uus aku ammu kustunud ja kell umbes kaks öösel. Auto oli küll hoolikalt valgustamata ent ometi äratas see politsei tähelepanu. Senor politseinik tundis end meie transpordimeetodist suhteliselt häirituna - see on ikka nii ohtlik ja tulesid ei ole ja käru on inimesi täis ja üleüldse - kas me sellist Mehhikot tahtsimegi? Agustinil õnnestus ta kuidagi siiski surnuks rääkida - ei täidetud protokolli ja ei olnud ka vaja "kohapeal trahvi maksta".
Viie ajal sain magama...ja kuus tundi hiljem olin juba Mexicos kontoris. Vahepeale mahtusid eriti raske ärkamine, lennujaama sõit, ootamine lennujaamas, lend ja kontorisse sõit.

Niiet minul on nüüd USAS käidud. Kolme päeva jooksul sain umbes 4h shopata, 2h rannas olla ja ujuda, saada päikesepõletuse (päeval oli nii 38 kraadi kandis varjus), ca 1000 km autoga sõita ja saada aktiivselt osa see-krdi-auto-tuleks-põlema-panna meeleolust :) Aga hoolimata mõõdukalt frustreerivatest elamustest oli kokkuvõttes tegelikult päris lahe ja ilmselt lähen varsti jälle.