Venezuela

Vahepeal olin kolm nädalat kodus ja jõudsin ka talve ära näha märtsi lõpus. Nüüd olen Caracases ja siinkandis igatahes talve ei ole - stabiilselt 25-35 kraadi vahel, sõltuvalt pilvisusest. Peale ilusa ilma on siin ka väga ilusad naised ja ilus bensiinihind (ca 0.4 EEK liiter), kõik muu aga on ****** ******.

Caracas ei ole eriti ilus ega sõbralik linn. Tänavatel on harjumatult palju prügi ja graffityt. Arhitektuur liigitub reeglina klassi "koledad pilvelõhkujad" - iga maja on isemoodi, iga rõdu on erinev ( ja seal hoitakse pahna ja kuivatatakse pesu, meenutab 10 aasta tagust tartu hiinalinna) jne - heakord ei ole moes, seda ilmselt ka kriisis oleva majanduse tõttu. Inflatsioon oli eelmine aasta 22% ja must turg kipub domineerima kuna raha on mustal turul umbkaudu poole odavam (vahetuskurss ametlik/käest-kätte vastavalt 2.15 ja 4-5 bolivar/USD). Ametlikku kurssi kasutades, näiteks kaardiga makstes on kõik kohutavalt kallis - kolm väikest praadi ja pudel veini suht tavalises restoranis maksis ca 1500 kr, alla 10 min ots taksoga üle 100 kr jne.
Kohalikud inimesed on ilmselgelt frustreeritud sellisest olukorrast - näiteks siinne Ericssoni mees Froilan kasutab eluolu iseloomustamiseks väljendeid stiilis "this fucking shit sucks". Väidetavalt on tunda ka poliitilist pinget - alla kolmandiku toetab miki hiirt, kolmandik on tulised vastased ja ülejäänud tahaks lihtsalt rahus elada. Selline ebasõbralik meeleolu peegeldub ka liikluses - kui ma kunagi arvasin, et Mehhikos on kiire ja keeruline liiklus siis ma tõsiselt eksisin - Mexico Citys järgivad kõik liikluseeskirju, peatuvad punase tule taga, annavad teed, kunagi pole kusagil ummikuid jne - Caracasega võrreldes:) Kuna bensiin on tasuta sisuliselt, siis on autosid liiga palju (ka keskpäeval, kui ei tohiks suurt liiklust olla kulub 5 km läbimiseks pool tundi vähemalt) ja pidevalt on ummikud. Inimesed on närvilised ja ärapanemine on oluline osa liikluskultuurist - signaalitamine ("kuhu sa krt ronid" ja plekimõlkimised on pidev nähtus. Ma tõesti poleks arvanud, et selline koht eksisteerib aga jah - mul oleks raskusi siin sõitmisel. Ja seda ka tsikliga - tsikleid (võrre) on küll suhteliselt paljud aga sõitmiseks peab läbima kamikaze koolituse:) Mulle sobiliku tsikliga (suuremaga = kallimaga) ei saaks siin ka liikuda - esimeses vaiksemas kohas seisma jäädes tuleks mõni murjam tukiga ja sõidaks ise edasi.

Seega turismi eesmärkidel siia linna väga tulla ei tasu - kui siis ühe asja pärast - Avila! See on ainuke "turistiatraktsioon" - ca 2km kõrgune mägi, kuhu otsa saab köisraudteega sõita ja vaadet nautida. Seal käisin täna ära ja oli igati väärt kogemus.
Sinnaminemiseks oli mul sularaha vaja, seega läksin hommikul lähedalasuvasse kaubanduskeskusesse, et automaadist sularaha võtta. Ootasin alustuseks pool tundi keskuse avamist ja seejärel käisin läbi viis erinevat automaati - ükski neist eesti pangakaarte ei tunnistanud. Õnneks oli mul kaasas natuke dollareid, mida lähedalasuv pank ka bolivarideks nõustus vahetama. 15 minutit ja 150 eeku hiljem pani takso mu köisraudtee alguses maha. Sõit võttis aega 17 minutit ja vaade oli fantastiline - kogu Caracas oli poole tee pealt näha ja mäe küljel asuv dzungel oli ka täitsa muljetavaldav :) Üleval kahjuks eriti midagi näha ei olnud - mäetipp on umbes pilvepiiril ja täna oli natuke sombune ilm - seega oli udu parasjagu nii paks, et nähtavus piirdus paarikümne meetriga. Ostsin paar suveniiri ja sõitsin alla tagasi. Pildid leiab siit: http://www.nagi.ee/photos/ihv23/sets/84647/


Homme lendan Santo Domingosse, Dominikaani Vabariiki. Katsun seal natuke tööd teha ja järgi vaadata, millised need paljukiidetud kariibi mere rannad siis ikkagi on:)