Eile jõudsin koju. Täitsa haige ikka - sõna otseses mõttes: kuskil atlandi kohal hakkas kurk valusaks jääma, frankfurdi lennuväljal oli juba palavik ja Tallinnas maandudes oli suremise tunne - seda peamiselt kinnisest ninast tekitatud kõrvade lukustumise ja valu tõttu. Tavaliselt ma ei tunne ei maandumist ega õhkutõusu - isegi kõrvad ei plõku, seekord tahtis aga pea lõhkeda ja üks kõrv on siiamaani lukus. Järeldus: haigena on väga ebameeldiv lennata.
Muidu läks tagasitulek ootuspäraselt - Dominikaanis oli kõik hea, Venezuelas aga keskpärane. Ma pidin seal ühe öö euroopa lendu ootama - kohalikud olid pärast mitmepäevast otsingut mulle mingisuguse hotelli leidnud. Hotell oli hädaga talutav, pigem meenutas küll korralikku hostelit - "sviidis" oli kivipõrand ja polnud vaipasid, mööbel oli kohati pintsliga värvitud, telekapult ei töötand, kraanikauss mõrane, peldik jooksis jne...aga hind oli 5 tärni lukssusviidile kohane (ja muide asus kuskil karu*****, 15km lennuväljalt, mitte Caracases) - ikka väga mitu tuhat krooni öö. Hommikusöök kusjuures polnud hinna sees ja teenindus oli jahedavõitu.
Lennuväljal läks ka ootuspäraselt - kokku 6 turvakontrolli, 2x otsiti ka asjad läbi, lennupiletite muutmise eest pidin ise juurde maksma (selgitab järgmine nädal, kas see tegelikult oli eestis makstud juba) jne. Eriliselt meeldejääv oli maalt lahkumise tasu maksmine - nagu teada saab seda maksta vaid sularahas - 115 bolivari. Ma olin selleks peaaegu ette valmistunud - st dominikaanis võtsin automaadist raha välja, vahetasin dollariteks, lendasin Caracasesse ja vahetasin nurga taga musta turu kursi (tegelikult natuke kehvema aga siiski pea 2x parem kui ametlik) järgi bolivarideks. Takso ja õhtusöök aga läksid kallimaks kui arvasin ja mul oli rahakotis 102 bolivari + mõned mündid :) Pangaautomaadid ainult irvitasid eesti kaardi peale nagu oodata oli. Rahakoti sisu uurides leidsin sealt lisaks nendele bolivaridele 100 mehhiko peesot, 1 dollari ja mõned eesti kroonid. Mehhiko peesod läksid loosi - eriti kehva kursi järgi sain nende eest 12 bolivari vahetatud. Viimase puuduoleva bolivari sain müntidest kokku ja saingi selle maksu ära makstud :) Sel hetkel paanilisel taskuid sobrades ei olnud see üldse nii naljakas kuigi ühedollariline tekitas kindlustunnet - selle eest oleks ma 2 bolivari võinud saada loodetavasti (valuutavahetuse töötajate narupahvakute saatel?) niiet olukord oli kontrolli all.
Üks asi veel - kui keegi juhtus täna nägema Kanal2 pealt Reporterist "Venezuelat" tutvustavat saatelõiku ja hakkas juba kohvreid pakkima, siis võiks arvestada järgmisega: Seal ei räägitud Caracases ja muust mandri-Venezuelast vaid ainult Isla Margarita saarest. See on turistidele orienteeritud ja Caracasega võrreldes nagu öö ja päev - kõvasti odavam (taksod pidid väga odavad olema..noh..caracases on ca 10-15kr/km vahel näiteks), inimesed sõbralikud jne (Leino teab kommenteerida vast). "Venezuela inimesed on õnnelikud ja blablabla" - noh, see oleks umbes sama võrdlus nagu käidaks Ruhnu saarel ja järeldataks sellest, et Eestis puudub kuritegevus, liiklusummmikud, inimesed on rahulikud jne. Isla Margarita ja ülejäänud Venezuela suhe on pindala järgi vast midagi Ruhnu vs ülejäänud Eesti kanti?
Pildid laen kohe nagisse.
Finito
No comments:
Post a Comment