"Normalmente no se sube a la montaña tan tarde, pero hoy está bien - está nublado." - kuulsad viimased sõnad? ("tavaliselt ei minda lõuna ajal sinna üles aga täna on okei - pilves on ju"). Seekord Luisilt kui olime laupäeva lõuna ajal Cimatario rahvuspargis matka alustamas - mina, Luis ja tema 8 ja 10 aastased tulevased ultramaratoonarid. Cimatario on Queretaro linna kõrval - ja matkarajad on vahemikus 6-14km. Kõik need viivad mäe otsa (kõrguste vahe parklaga ca 370m, üldkõrgus ca 2.4km. Me ei mõtlesime kähku ära käia ja valisime kõige lühema (järsema). Liigse võhma üle kurta ei saanud, kohati oli ikka vaja natuke libedaid kive pidi üles ronida. Kukkumine ei tundunud optimaalne - kuna Queretaro kant on sisuliselt kõrb, siis peamine flora on kaktused:
Ülevalt oli vaade uhke - kogu Queretaro nagu pea peal. Seda linnakest peetakse elukvaliteedilt üheks parimaks Mehhikos (Luis kolis perega siia paar aastat tagasi) - palavavõitu ju on ~34 kraadi mais, suvel soojem) aga inimesed rahulikumat, liiklust vähe (umbes nagu Tallinnas tipptunnil), turvaline (päriselt) jne. Ega ühelt 1.3 miljoni elanikuga väikelinnalt muud ootakski.
Kui me aga üles ära olime jõudnud, siis tuli tuul ja ajas pilved laiali. Allaminek oli seega natuke väljakutsuv - vee hoidsime lastele, iga suurema kaktuse varjus tegime pausi jne. Ma olin küll omast arust üsna lahkelt päikesekreemi peale pannud aga nagu õhtul avastasin, siis selja taha kaela peale eriti mitte. Tänaseks on nahk muutunud punasest sinakaks ja üles tursunud. 2 tunni pärast on Mexico City -> Frankfurt lend - ma kaelapadjast seekord ilmselt puudust ei tunnegi.
Eelmisel päeval käisime San Miguel de Allende linnas (tund sõitu Queretarost) See on päriselt rohkem küla mõõtu (Tartu suurune) ja igati tähtsa ajalooga (umbes 70% sain aru giidi jutust kui linna tuuril käisime). 18 sajandil oli suurem kui New York toona, siis 19. sajandil läks kõik allamäge aga peale 2. maailmasõda sai sellest kunstnike kogunemiskoht. Päris palju gringosid on selle oma pensioni veetmise kohaks valinud ja kinnisvara hinnad pidid olema kohati kõrgemad kui Mexico Citys. Unesco pärandiks peetavas vanalinnas on ka üks üsna muljetavaldav kirik - sellele viidati kui "mini Sagrada Familia":
Päris meeldiv linnake, soovitan.
Täna hommikul käisime hommikusöögil ühes uhkes "Barbacoas".
"No habrá nada más mexicano que esto." ("enam rohkem Mehhiko moodi kui see ei saa olla"). Jah - kogu suhtlus viimase 3 päeva jooksul ongi olnud hispaania keeles. Mingeid keerulisemaid asju Luisiga oleme ikka inglise keeles ka rääkinud ja kohati olen tähendust küsinud - aga tema perega oleme tunde lobisenud erinevatel teemadel, kontoris kingade mittekandmise ohtudest kuni euroopa ülikoolide õppimisvõimalusteni. Duolingo streak: 1318 päeva.
Üks ägedamaid restoranikogemusi. Nende spetsialiteet on lambaliha üle öö maase kaevatud "kaev-ahjudes" hautada ja siis sellest tacosid ja kõike muud teha. Pidi väga populaarne koht olema (mida kinnitab tõsiasi, et kell 10:30 pühapäeva hommikul, kui meie lahkumas olime, oli saba juba pea 100 meetrit).
Kokkuvõttes äärmiselt äge nädalavahetus! Selle võimalusega ikka joppas.
Aga kuidas ma üldse siia sattusin seekord? Tööasjus nagu ikka. Tulin 4 päevaks tööasjus Mexico Citysse aga kauplesin pika nädalavahetuse endale välja, st R-P käisin Luisil külas Queretaros.
Mexico Citys oli rohkem äratundmisrõõmu kui üllatusi. Siin-seal paar uut kõrghoonet (hinnad tõusnud proportsionaalselt hoonete kõrgusega), La Ciuda Dela valik on sama nagu 8 aastat tagasi, Chapultepeci pargis on endiselt oravad ja Perifericole on lisaks 2. korrusele ka 3. korruse tee ehitatud. Muud suurt nagu ei märganudki.
Järgmise korrani!
No comments:
Post a Comment