Jackpot! Stjuuardess toksas vahekäigus mu põlve ja pakkus, et ehk ma tahan kümmekond rida ettepoole istuda - seal on kahene iste vaba. Seda ei pidanud kaks korda ütlema - diagonaalis istudes saab isegi läpakas kirjutada nii. Ja Cancun->Frankfurt lend tundub üldse kuidagi meeldivam kui 4 päeva tagasi Mehhikosse tulles. Taganttuul on Atlandi kohal hea - hetkel näitab 1081km/h ja prognoos on, et kokku läheb vaid 9.5h (vs 12 Euroopast Mehhikosse).
Ehk siis - mul on ilmselgelt mingi teema Mehhikoga - käisin just seitsmeteistkümnendat korda. Nagu alati - tööasjus (juba kolmanda tööandja).
Töö on tegelikult natuke liialdus siiski - käisin USA kolleegide aasta alguse üritusel. 3 päeva oli erinevaid arutelusi-plaanimisi-töötubasid ja Zoomi asemel näost näkku kolleegidega rääkida on ikka hoopis teine asi. Eriti kui seda teha basseinis, Pina Coladade kõrvale. Või siis katamaraani peal, olles just snorgeldamas käinud. Igatahes võtsin asja tõsiselt ja lubasin ka oma eesti tiimile: “I will be hardly working throughout the week”.
Grammatilised väljakutsed ei piirdunud seekord inglise keelega. Olen vahepeal paar aastat iga päev Duolingot kasutanud ja hispaania keelt õppinud. Mulle meeldib mõelda, et saan üsna hästi juba aru aga rääkimine on ikka puine. Seega kasutasin võimalust praktiseerimiseks - aga peamiselt kolleegidega. Sest 5* kõik-hinnas kuurortis proovivad töötajad olla gringodele meele järgi - ja õige gringo ei taha väga hispaania keelt rääkida.
Hotell oli luksuslik vangla - 10+ restorani ja baari, basseinid, veepark, erarand jne. Maanteelt hotelli poole suundudes on 3km peale 2 kontrollpunkti ja läbi lastakse ainult oodatud külalised. Igapidi superluks - aga absoluutselt mitte “päris Mehhiko”.
Seega otsustasime 2 kolleegiga minna ja korrakski midagi natuke autentsemat vaadata. Rentisime mõneks tunniks auto ja käisime Cancuni linnas. Võrreldes Mexico City-ga on linn palju puhtam, rahullikuma liiklusega - ja tundus ka üksjagu kallim. Meie peamine sihtkoht oli Mercdo 28 - see on umbes täpselt samasugune turg nagu La Ciuda Dela. Palju värvilist pudi-padi, hõbedat - ja mõõdukalt tüütud müüjad, kes sulle seda kõike pähe tahavad määrida. Lõunasöögi tegime kohas nimega Taco Rigo - see on umbes täpselt samasugune kui Farolito. Maitsev ja viisakas - aga ilmselt umbes 3x kallim kui tänavalt tacosid osta. Samas sisikonna süvapuhastuse riski seekord niiväga ei otsinudki.
Nagu ma juba eelmine kord (7a tagasi) kirjutasin, siis blogipidajat minust enam vanas eas ei ole. Aga Mehhiko reiside üle peab ju kuidagi järge pidama...
¡Hasta la proxima!
No comments:
Post a Comment