Ehk neljas November on USA saatkonna kaaperdamise aastapäev. See on hea võimalus avaldada tunnustust Suurele Juhile ja kinnitada, et käiakse õiget rada ja ollakse sellega rahul. Suurele osale kohalikest, kes seda rada just päris õigeks ei pea, on see aga võimalus minna tänavale demonstratsioonide ja valitsuse vastu protestima. Kummagi poole esindajad ei ütle selle käigus ära mõõdukatest tänavarhutustest ega vägivallast. Sellega seoses sain eile hoiatava kirja Ericssonilt:
"blablabla...homme on jama...blablabla..kõik välismaalased peavad kesklinnast eemale hoidma...blablabla...pärastlõunal võivad rahutused ka Ericssoni kontori kanti jõuda ja kõik mitte-kohalikud kobigu heaga lõunast hotelli ja istugu seal.blabla..."
Erilist tähelepanu ma sellele loomulikult ei pööranud ja ega ei ole ka põhjust olnud - eks ta ülereageerimine ole. Kõik pakistani poisid (keda on siin kontoris umbes pool miljonit) kuulusid ka sihtgruppi.Ericsson ilmselt kardab, et kui midagi kogemata peaks mingi lolli turistiga juhtuma, siis on tüütu seletada, miks nad ei hoiatanud. Ja samuti on see projektirisk (väliseksperdid ei ole vist teibasse aetuna nii tõhusad kui arvuti külge aheldatudna), niiet parem karta (lisaks kahetsemisele).
Kurkikuulus päev hakkab õhtusse jõudma ja nagu arvata oligi - vahetust tänavarahutuste kogemusest jäin ilma. Küll aga leiti mitmeid muid meetmeid, et päev "huvitavamaks muuta:
- hommikul kontorisse jõudses selgus tõsiasi, et internet on kõigil välisfirmadel ajutiselt välja lülitatud. No, et nad ei saadaks välismaale valeinfi või provotseeriks või midagi. Operaatori võrku oli VPN siiski töötas ja suhtlesime Teeduga modernset Solarise kiirsõnumeerijat "write" kasutades. Nüüd tuleb ainult kuidagi syslogist see vestlus ära kustutada.
- ennelõunal piirati sõnumeerimine ja pealelõunal ka helistamine - ma ei tea, kas kõigil aga minu telefon muutus tummaks ja sama kurtsid mitmed kohalikud.
- kuskil ühe ajal päeval oli kontorist mingeid rahvamasside kilkeid kuulda. Selle peale otsustati , et kohe kui lärm vaibub - st verejanulised elajad eemalduvad peavad kõik hotellidesse minema.
- sealt edasi on rahu ja vaikus. Hotelli admin ütles õhtul nelja ajal, et enam ei toimu midagi. Ja lisas, et midagi pole teha selliste protestide vastu - demokraatia värk:)
- telefon hakkas õhtul uuesti tööle. Kuna pühad sõnumikeskused mingitele kahtlaste operaatorite võrkudest (näiteks EMT) tulnud sõnumitele kättesaamise kinnitust ei saada, siis sain just kaheksanda meeldetuletussõnumi viimastel päevadel, et mu kaabel-tv ammu makstud arve on maksmata.
Ja ega rohkem uudiseid polegi. Valgus tunneli lõpus paistab juba päris selgelt - 650 minuti pärast saan Iran Airilt tiivad ja kodu on käega katsuda.
Wednesday, November 4, 2009
Sunday, November 1, 2009
Sabata eesel
"My donkey did not have a tail in its youth" on Iraani vanasõna ja seda kasutatakse siis, kui tahetakse öeldut tagasi võtta. Selle taga on järgnev lugu:
Mees nägi teist meest, kelle eesel oli mutta kinnijäänud ja otsustas aidata. Ta hakkas eesli sabast sikutama ja eeslil tuli saba ära. Eesliomanik nõudis tehtud kahju hüvitamist.
Mees pani jooksu aga sattus tupiktänavasse. Ta ronis ühe maja aknast sisse aga hirmutas sellega sealolnud raseda naise ära ja põhjustas nürisünnituse. Selle naise mees hakkas koos eesliomanikuga teda taga ajama.
Edasi joostes müksas ta ühte juuti, kes kukkus maha aga nii õnnetult, et maasolnud oks tal silmad peast välja torkas. Pimemenud juut hakkas ka teda koos eesliomaniku ja endise potentsiaalse isaga teda taga ajama.
Seejärel nägi mees kõrge müüri ääres redelit ja ronis sealt üles. Alla hüpates maandus ta aga ühe vanamehe peale, kes saadud vigastustesse kohapeal suri. Selle mehe poeg liitus tagaajajate seltskonnaga.
Lõpuks jooksis mees kohtuniku majja, ja tabas kohtuniku oma armukesega kõlvatusi sooritamast. Seetõttu pidi kohtunik teda aitama.
Kohtuistungil tehti kõikide meeste süüdistused maatasa ja määrati neile endile karistused, kuni järg jõudis algse kannataja - eesliomaniku kätte. Nähes, et midagi teha oles võttiski ta oma süüdistused tagasi, lausudes "mu eeslil ei olnud juba noorena saba".
Selline südamlik jutt ja loo moraali saab igaüks ise välja mõelda. Mina järeldasin kahte asja sellest:
1. Ära sikuta eeslit sabast, see võib ära tulla. Ja tegelt võib vist eesel ka tagajalgadega äsada?
2. Korrumpeerunud kohtuniku puhul ei ole mõtet oma õigust taga ajada, nagunii on pekkis.
Teheran Times-ist võib muudki huvitavat lugeda. Täna, 1389 aasta Abani-kuu 10ndal päeval on mõned silmatorkavamad lood näiteks:
- Plaan Iraani pealinn mujale kolida kiideti heaks. Hiljemalt 16 aasta pärast ei ole Teheran enam pealinn vaid leitakse/ehitatakse mõni sobivam koht.
- Lääs ei ole usaldusväärne tuumakütuse tarnija. Seega peab ikka tuumaprogrammi jätkama.
- Iisrael ei luba Gaza-sse meditsiiniabi saata.
- USA ja Iisrael kaotasid Iraani vastu pehme sõja (soft war) ja on nüüd palganud terroristid riiki õõnestama.
- Iraan kritiseerib läänt inimõiguste rikkumises
(Vaadates kaarti on see ilmselt igati õigustatud pealkiri. Iraanist läände jäävad Iraak, Türgi, Saudi Araabia, Katar ja Araabia Ühendemiraadid.)
- Mr. Malek Jalilian on edukas erasektori juht.
See on pikk lugu ja räägib uutest võimsast silohoidlast/viljasalvest. Härra Jalilian organiseeris 6 kuuga 45.000 tonni mahutava hoidla ehitamise ja käivitamise ja selle auks korraldati talle tänutseremoonia. Tema enda kommentaar on:
"Our silo is multipurpose and we can store other cereals rather than wheat and oat in it". I am ready to incrase my silo capacity to 100.000 tons if the officials deem it neccessary"
Tseremoonial olid kohal ka tänulikud põllumajandusdzihaadi (Agricultural Jihad Department) esindajad. Viis pluss.
Muidu on elu nagu hernes. Tochal (mäeahelik Teherani kõrval) kattus üleeile lumega. Tänaseks on enamus sulanud.
Mees nägi teist meest, kelle eesel oli mutta kinnijäänud ja otsustas aidata. Ta hakkas eesli sabast sikutama ja eeslil tuli saba ära. Eesliomanik nõudis tehtud kahju hüvitamist.
Mees pani jooksu aga sattus tupiktänavasse. Ta ronis ühe maja aknast sisse aga hirmutas sellega sealolnud raseda naise ära ja põhjustas nürisünnituse. Selle naise mees hakkas koos eesliomanikuga teda taga ajama.
Edasi joostes müksas ta ühte juuti, kes kukkus maha aga nii õnnetult, et maasolnud oks tal silmad peast välja torkas. Pimemenud juut hakkas ka teda koos eesliomaniku ja endise potentsiaalse isaga teda taga ajama.
Seejärel nägi mees kõrge müüri ääres redelit ja ronis sealt üles. Alla hüpates maandus ta aga ühe vanamehe peale, kes saadud vigastustesse kohapeal suri. Selle mehe poeg liitus tagaajajate seltskonnaga.
Lõpuks jooksis mees kohtuniku majja, ja tabas kohtuniku oma armukesega kõlvatusi sooritamast. Seetõttu pidi kohtunik teda aitama.
Kohtuistungil tehti kõikide meeste süüdistused maatasa ja määrati neile endile karistused, kuni järg jõudis algse kannataja - eesliomaniku kätte. Nähes, et midagi teha oles võttiski ta oma süüdistused tagasi, lausudes "mu eeslil ei olnud juba noorena saba".
Selline südamlik jutt ja loo moraali saab igaüks ise välja mõelda. Mina järeldasin kahte asja sellest:
1. Ära sikuta eeslit sabast, see võib ära tulla. Ja tegelt võib vist eesel ka tagajalgadega äsada?
2. Korrumpeerunud kohtuniku puhul ei ole mõtet oma õigust taga ajada, nagunii on pekkis.
Teheran Times-ist võib muudki huvitavat lugeda. Täna, 1389 aasta Abani-kuu 10ndal päeval on mõned silmatorkavamad lood näiteks:
- Plaan Iraani pealinn mujale kolida kiideti heaks. Hiljemalt 16 aasta pärast ei ole Teheran enam pealinn vaid leitakse/ehitatakse mõni sobivam koht.
- Lääs ei ole usaldusväärne tuumakütuse tarnija. Seega peab ikka tuumaprogrammi jätkama.
- Iisrael ei luba Gaza-sse meditsiiniabi saata.
- USA ja Iisrael kaotasid Iraani vastu pehme sõja (soft war) ja on nüüd palganud terroristid riiki õõnestama.
- Iraan kritiseerib läänt inimõiguste rikkumises
(Vaadates kaarti on see ilmselt igati õigustatud pealkiri. Iraanist läände jäävad Iraak, Türgi, Saudi Araabia, Katar ja Araabia Ühendemiraadid.)
- Mr. Malek Jalilian on edukas erasektori juht.
See on pikk lugu ja räägib uutest võimsast silohoidlast/viljasalvest. Härra Jalilian organiseeris 6 kuuga 45.000 tonni mahutava hoidla ehitamise ja käivitamise ja selle auks korraldati talle tänutseremoonia. Tema enda kommentaar on:
"Our silo is multipurpose and we can store other cereals rather than wheat and oat in it". I am ready to incrase my silo capacity to 100.000 tons if the officials deem it neccessary"
Tseremoonial olid kohal ka tänulikud põllumajandusdzihaadi (Agricultural Jihad Department) esindajad. Viis pluss.
Muidu on elu nagu hernes. Tochal (mäeahelik Teherani kõrval) kattus üleeile lumega. Tänaseks on enamus sulanud.
Friday, October 30, 2009
Reede
Reede on kõigis islamimaades püha. Sõltuvalt maast (pigem õigemini sellest "kui õige" islamiriik ollakse) ka neljapäev või laupäev. Iraan on "õige" maa ja nädalavahetus on N-R. Mõned äraandjad riigid, näiteks UAE ja Sudaan tahavad aga rohkem ühiseid tööpäevi valgete inimestega ja peavad nädalavahetust R ja L.
Seega on kontor päris tühi - peale minu on siin ainult Kogilan, kes vannub vaikselt oma arvuti taga. Ta üritab vist hispaanlastega läbirääkida mingi uue projektiosas ja kui ta täna seda ei teeks siis saaks alles esmaspäeval. Aga võibolla on vandumise põhjuseks ka Ericssoni sündroom ja selle kõrvalmõjud.
Ericssoni sündroom on välismaal töötamine ja liiga suur pühendumine sellesse. Iraanis on enamus tegelasi kuskilt mujalt pärit - Malaisiast, Bangladeshist, Pakistanist, Dubaist jne. Nad töötavad tavaliselt 2-3 kuud siin ja käivad siis nädala kodus. Sama olen näinud ka mitmel pool mujal - Mehhikos, Sudaanis, Dominikaanis - ma kahtlustan, et see ongi ülemaailmne praktika. Enamikul neist on pere, s.h. väiksed lapsed kodus ja nad näevad neid vaid iga mõne kuu järel. Miks nad nii teevad, sellest ma aru ei saa. Kindlasti on palk parem aga asi ei saa olla ainult rahas - see palk ei ole midagi müstilist - head spetsialistid saavad ka kodumaal normaalset palka. Ju on siis töö niipalju väljakutsuvam ja poissmehe elu niipalu meeldivam (peret enamasti kaasa ei võeta, kui siis kutsutakse lühidalt külla). Või siis annab see hea ettekäände töönarkomaaniaks ja vingumiseks...
Põrutavaid uudiseid kahjuks või õnneks ei ole. Kõik päevad on täpselt ühtemoodi - hommikul kontorisse, lõunani mökutamine või kraaklemine, lõunaks kebab, peale lõunat närvitsemine ja/või kraaklemine ja õhtul korterisse tagasi makarone keetma. Seega olukord on stabiilne :)
Samuti viljelen endiselt tervislikke ja karskeid eluviise. Alkoholivaba õlu tundub täitsa normaalne ja seal on ilmselt palju kasulikke vitamiine ja mineraale. Ja no päris õlu pidavat ka 130 kr purk maksma ja selle hankimiseks peaks vist kahtlase seltskonnaga lävima.
Võibolla alati ei pea ka - eile kuulsin kontoris järgnevaid dialooge:
"kuule - saad sa mulle homseks pudeli brandit tuua"
"kamoon mees, see on Iraani islamivabariik! mis marki sa tahad ja kui suurt"
ja:
"kuule - anna mulle oma diileri number"
"mul ei ole diilerit, ma ajan ise (rosinapuskarit siis ilmselt)"
Mina ei lasknud kummastki vestlusest ennast muidugi häirida.
Ja päeva fakt - kas teadsite, et Bangladesh on rahvaarvult seitsmes riik maailmas, kuigi pindalalt on see väiksem kui baltimaad kokku?
Seega on kontor päris tühi - peale minu on siin ainult Kogilan, kes vannub vaikselt oma arvuti taga. Ta üritab vist hispaanlastega läbirääkida mingi uue projektiosas ja kui ta täna seda ei teeks siis saaks alles esmaspäeval. Aga võibolla on vandumise põhjuseks ka Ericssoni sündroom ja selle kõrvalmõjud.
Ericssoni sündroom on välismaal töötamine ja liiga suur pühendumine sellesse. Iraanis on enamus tegelasi kuskilt mujalt pärit - Malaisiast, Bangladeshist, Pakistanist, Dubaist jne. Nad töötavad tavaliselt 2-3 kuud siin ja käivad siis nädala kodus. Sama olen näinud ka mitmel pool mujal - Mehhikos, Sudaanis, Dominikaanis - ma kahtlustan, et see ongi ülemaailmne praktika. Enamikul neist on pere, s.h. väiksed lapsed kodus ja nad näevad neid vaid iga mõne kuu järel. Miks nad nii teevad, sellest ma aru ei saa. Kindlasti on palk parem aga asi ei saa olla ainult rahas - see palk ei ole midagi müstilist - head spetsialistid saavad ka kodumaal normaalset palka. Ju on siis töö niipalju väljakutsuvam ja poissmehe elu niipalu meeldivam (peret enamasti kaasa ei võeta, kui siis kutsutakse lühidalt külla). Või siis annab see hea ettekäände töönarkomaaniaks ja vingumiseks...
Põrutavaid uudiseid kahjuks või õnneks ei ole. Kõik päevad on täpselt ühtemoodi - hommikul kontorisse, lõunani mökutamine või kraaklemine, lõunaks kebab, peale lõunat närvitsemine ja/või kraaklemine ja õhtul korterisse tagasi makarone keetma. Seega olukord on stabiilne :)
Samuti viljelen endiselt tervislikke ja karskeid eluviise. Alkoholivaba õlu tundub täitsa normaalne ja seal on ilmselt palju kasulikke vitamiine ja mineraale. Ja no päris õlu pidavat ka 130 kr purk maksma ja selle hankimiseks peaks vist kahtlase seltskonnaga lävima.
Võibolla alati ei pea ka - eile kuulsin kontoris järgnevaid dialooge:
"kuule - saad sa mulle homseks pudeli brandit tuua"
"kamoon mees, see on Iraani islamivabariik! mis marki sa tahad ja kui suurt"
ja:
"kuule - anna mulle oma diileri number"
"mul ei ole diilerit, ma ajan ise (rosinapuskarit siis ilmselt)"
Mina ei lasknud kummastki vestlusest ennast muidugi häirida.
Ja päeva fakt - kas teadsite, et Bangladesh on rahvaarvult seitsmes riik maailmas, kuigi pindalalt on see väiksem kui baltimaad kokku?
Tuesday, October 27, 2009
Teheran
Homme saab täis esimene nädal Teherani jõudmisest. Eluke veereb vaikselt ja närviliselt, tööasjadega on nii ja naa ja muud nagu väga polegi. Askeetlikud eluviisid on tüütud ja kohalikud samuti.
Pesitsen Erami nimelises apartment-hotellis linna põhjaosas. Ümbruskonnal pole väga vigagi - see on üks viisakamaid linnaosasid väidetavalt. Teheran on põhja-lõuna suunaliselt mäe külje peal, põhjas on uhked maja ja rikkurid, lõunas on getod ja..ilmselt mitte nii jõukad inimesed. Minu korter on kaardi järgi ikka täitsa linna põhjaservas ja mäed on käega katsuda - seega liigitun esimesse klassi (no ja mul on ka miljonid seifis, niiet pole midagi imestada).
Korter on üle keskmise suur - ca 80 ruutmeetrit ehk. 2 magamistuba, hiiglaslik elutuba, hiiglaslik köök, kilomeetri pikkune koridor, pesutriikimise tuba, vannituba ja kaks WC-d - seega klaustrofoobiaohtu ei ole.
Kontor on ca 4km kaugusel ehk ja tööle lähen jala. Justnimelt lähen - kuna tee kontorisse on mäest alla, tagasi korterisse liigun taksoga. Tööle jõuan ca 35 minutiga, jala tagasiminemiseks kulub 45min(+liitrite kaupa higi ja verd). Taksoga läheb tegelikult samakaua aga higi/verekulu on minimaalne.
Panin tähele, et bussid sõidavad sel suunal tihti ja lähipäevil plaanin selle järgi proovida - bussidel nimelt on eraldi rada ja võiks 15 minutiga mõlemas suunas kohale jõuda. Pilet pidavat 20 senti maksma umbes niiet tundub igati meeldiv variant.
Hommikusöök on lollidele.
Lõunasöögiks saab igast restoranist ülihead kebabi riisiga...ja eriti muud ei saagi. St tegelikult ilmselt saaks ikka aga enamasti on kiire ja ei ole jõudnud katsetada. Kebabi söövad kõik ja selle saab alati mõne minutiga kätte. Toidu kõrvale purgike alkoholivaba sidruni/õunaõlut (nii nimetatakse siin limonaadi, õllega pole vähimatki seost) ja mis sa hing veel ihkad...
Õhtusöögi olen siiamaani ise teinud. Korteri lähedal on erinevad R-kioski tüüpi putkad kust saab igasugust väärt kraami. No näiteks makarone ja viinereid ja küüslaugu maitselist jogurtit. 10 tunnise tööpäeva järel on maitsetud makaronid ja pannil kõrvetatud viinerid täitsa head.
Muidu läheb hästi ja juba ~12900 minuti pärast peaksin koju jõudma.
Pesitsen Erami nimelises apartment-hotellis linna põhjaosas. Ümbruskonnal pole väga vigagi - see on üks viisakamaid linnaosasid väidetavalt. Teheran on põhja-lõuna suunaliselt mäe külje peal, põhjas on uhked maja ja rikkurid, lõunas on getod ja..ilmselt mitte nii jõukad inimesed. Minu korter on kaardi järgi ikka täitsa linna põhjaservas ja mäed on käega katsuda - seega liigitun esimesse klassi (no ja mul on ka miljonid seifis, niiet pole midagi imestada).
Korter on üle keskmise suur - ca 80 ruutmeetrit ehk. 2 magamistuba, hiiglaslik elutuba, hiiglaslik köök, kilomeetri pikkune koridor, pesutriikimise tuba, vannituba ja kaks WC-d - seega klaustrofoobiaohtu ei ole.
Kontor on ca 4km kaugusel ehk ja tööle lähen jala. Justnimelt lähen - kuna tee kontorisse on mäest alla, tagasi korterisse liigun taksoga. Tööle jõuan ca 35 minutiga, jala tagasiminemiseks kulub 45min(+liitrite kaupa higi ja verd). Taksoga läheb tegelikult samakaua aga higi/verekulu on minimaalne.
Panin tähele, et bussid sõidavad sel suunal tihti ja lähipäevil plaanin selle järgi proovida - bussidel nimelt on eraldi rada ja võiks 15 minutiga mõlemas suunas kohale jõuda. Pilet pidavat 20 senti maksma umbes niiet tundub igati meeldiv variant.
Hommikusöök on lollidele.
Lõunasöögiks saab igast restoranist ülihead kebabi riisiga...ja eriti muud ei saagi. St tegelikult ilmselt saaks ikka aga enamasti on kiire ja ei ole jõudnud katsetada. Kebabi söövad kõik ja selle saab alati mõne minutiga kätte. Toidu kõrvale purgike alkoholivaba sidruni/õunaõlut (nii nimetatakse siin limonaadi, õllega pole vähimatki seost) ja mis sa hing veel ihkad...
Õhtusöögi olen siiamaani ise teinud. Korteri lähedal on erinevad R-kioski tüüpi putkad kust saab igasugust väärt kraami. No näiteks makarone ja viinereid ja küüslaugu maitselist jogurtit. 10 tunnise tööpäeva järel on maitsetud makaronid ja pannil kõrvetatud viinerid täitsa head.
Muidu läheb hästi ja juba ~12900 minuti pärast peaksin koju jõudma.
Saturday, October 24, 2009
Airbus A300
A300 oli Airbusi esimene mudel ja ühtlasi maailma esimene kahemootoriline kahe vahekäiguga lennuk. Esimene kommertslend toimus 1974 aastal ja peale mõneaastast vindumist sai see väga populaarseks - ikkagi 266 istekohta, lennuulatus ca 7500 km ja suudab ka 170 tonnisena edukalt õhku tõusta. A300 põhjale on ehitatud ka Airbus Beluga, niiet see on sobilik ka transportlennukiks. 90ndate keskpaigast 2007nda aastani toodetud A300-d ainult kaubaveoks ehitatigi.
Kokku toodeti seda mudelit 561 tk ja ainult 25 neist on alla kukkunud (ja kusjuures ainult 9 nendest on olnud (rohkete) ohvritega).
Nüüd, 35 aastat hiljem üksi enesest lugupidav reisijaid vedav lennufirma loomulikult seda enam ei kasuta. Lennukid on ümberehitatud kauba vedamiseks, maha kantud ja/või müüdud kolmanda maailma lennufirmadele.
Üks selline lennufirma on Iran Air, kel on suisa neli A300-t. Üks auväärne vana(raua)ke neljast lendab Frankfurdi ja Teherani vahel. Lend kestab 5 tundi ja on tegelikult täitsa mugav. Vingujad ilmselt ei nõustuks - kitsad istmed, pragunenud (ja jootekolviga sulatades parandatud) plastikud salongis, filmi näidatakse aga parem kui ei näidataks (väike vanaaegse RGB projektori pilt, mis on 12 istmerea peale ja filmi vaatamiseks kustutakase tuled ära projektori ümbrusest) jms ei lähe just unistuste lennuki kirjeldusega kokku. Samuti ei tee rõõmu iraanipärane kõhuvalu, mida lennukitoit põhjustab - kuid ajaliselt on Iran Air väga mugav.
Nimelt jõuab see juba 21:30 Teherani, erinevalt "päris" lennufirmadest, kes ainult ööpimeduses või hommikuhämaruses pühale maale rattaid tohivad toetada. Ühtlasi lisab mugavust ka see, et valged inimesed millegipärast ei eelista Iran Airiga lennata ja seega ei ole vaja pikalt "Foreigner" sabas seista saabudes. Vaid pool tundi peale lennuki maandumist olin juba taksos, mis sõiduridade vahel ebamääraselt ujudes Teherani kesklinna poole kihutas.
Kokku toodeti seda mudelit 561 tk ja ainult 25 neist on alla kukkunud (ja kusjuures ainult 9 nendest on olnud (rohkete) ohvritega).
Nüüd, 35 aastat hiljem üksi enesest lugupidav reisijaid vedav lennufirma loomulikult seda enam ei kasuta. Lennukid on ümberehitatud kauba vedamiseks, maha kantud ja/või müüdud kolmanda maailma lennufirmadele.
Üks selline lennufirma on Iran Air, kel on suisa neli A300-t. Üks auväärne vana(raua)ke neljast lendab Frankfurdi ja Teherani vahel. Lend kestab 5 tundi ja on tegelikult täitsa mugav. Vingujad ilmselt ei nõustuks - kitsad istmed, pragunenud (ja jootekolviga sulatades parandatud) plastikud salongis, filmi näidatakse aga parem kui ei näidataks (väike vanaaegse RGB projektori pilt, mis on 12 istmerea peale ja filmi vaatamiseks kustutakase tuled ära projektori ümbrusest) jms ei lähe just unistuste lennuki kirjeldusega kokku. Samuti ei tee rõõmu iraanipärane kõhuvalu, mida lennukitoit põhjustab - kuid ajaliselt on Iran Air väga mugav.
Nimelt jõuab see juba 21:30 Teherani, erinevalt "päris" lennufirmadest, kes ainult ööpimeduses või hommikuhämaruses pühale maale rattaid tohivad toetada. Ühtlasi lisab mugavust ka see, et valged inimesed millegipärast ei eelista Iran Airiga lennata ja seega ei ole vaja pikalt "Foreigner" sabas seista saabudes. Vaid pool tundi peale lennuki maandumist olin juba taksos, mis sõiduridade vahel ebamääraselt ujudes Teherani kesklinna poole kihutas.
Wednesday, October 7, 2009
México - la octava vez
Üle-eelmisel nädalal tekkis mõte korraks Mehhikos käia ja vaadata, kuidas seal elu edeneb. Reis oli keskmisest lühem - teisipäeva hommikul Tartust lennuki peale ja laupäeva õhtuks tagasi - 3 päeva kohapeal. Erilisi muudatusi ei täheldanud - tegin vaid sellised tähelepanekud:
- ärikultuuril ja asjaajamisel on endiselt arenguruumi mõistlikkuse suunas
- hispaania keelt on kohalikud halvemini rääkima hakanud aastaga (jah - peaaegu aasta on viimasest Mehhiko reisist möödas. Kolmandal päeval tuli neil küll juba natuke paremini välja...
- vahepeal promotod seagripp on unustatud
- suites Newton majutus ei ole hoolimata 7x meeldetuletamisest 3 a jooksul suutnud mu perekonnanime oma andmebaasis ära parandada. Kohe kodune tunne oli kui korterisse registreerides palavalt Hr. Lemust tervitati.
- El Farolito tacorestorani kelnerid mäletasid mind ja mu eelistusi. Küsimata lauale ilmunud Modelo Negra oli muljetavaldav.
- toimunud on taksorevolutsioon:
Vanad rohelised põrnikad ja nissan tsurud on kadunud (moodustasid enne tänavapildis 20% kõikidest sõidukitest) ja kõik taksod on nüüd kuldsetes-punastes värvitoonides:
Selline värvikombinatsioon pidavat olema kombekas ja jätma linnast parema mulje - kõik taksod peavad olema selliselt värvitud ja ingli ("El Angel" - see kuldne ingel, mis Mehhiko sümbol on) logode rida tagaosas. Ilmselt ei olnud põrnikate ja tsurude ülevärvimine otstarbekas ja need saadeti muudesse linnadesse. Tuleb tõdeda, et natuke kenam vist on tõesti - kuna värvikombinatsioon võeti kasutusele sel aastal siis kõik taksod on värske värvkattega ja enamus neist on nüüd alla 5 a vanused autod.
Blogi jägijatest sisuotsijatele pean kahjuks pettumuse valmistama - see postitus on peaasjalikult vaid mulle endale meeldetuletuseks, mitu korda ma Mehhikos käinud olen. Olen muutunud märgatavalt laisemaks ja pidasin paljuks ka oluliselt huvitavama, Augustis toimunud Eesti-Rootsi-Taani-Saksa-Tsehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti mototripi kajastamist. Selleks polnud ka tegelikult vajadust - Madisest paremini poleks seda nagunii suutnud keegi teha.
- ärikultuuril ja asjaajamisel on endiselt arenguruumi mõistlikkuse suunas
- hispaania keelt on kohalikud halvemini rääkima hakanud aastaga (jah - peaaegu aasta on viimasest Mehhiko reisist möödas. Kolmandal päeval tuli neil küll juba natuke paremini välja...
- vahepeal promotod seagripp on unustatud
- suites Newton majutus ei ole hoolimata 7x meeldetuletamisest 3 a jooksul suutnud mu perekonnanime oma andmebaasis ära parandada. Kohe kodune tunne oli kui korterisse registreerides palavalt Hr. Lemust tervitati.
- El Farolito tacorestorani kelnerid mäletasid mind ja mu eelistusi. Küsimata lauale ilmunud Modelo Negra oli muljetavaldav.
- toimunud on taksorevolutsioon:
Vanad rohelised põrnikad ja nissan tsurud on kadunud (moodustasid enne tänavapildis 20% kõikidest sõidukitest) ja kõik taksod on nüüd kuldsetes-punastes värvitoonides:
Selline värvikombinatsioon pidavat olema kombekas ja jätma linnast parema mulje - kõik taksod peavad olema selliselt värvitud ja ingli ("El Angel" - see kuldne ingel, mis Mehhiko sümbol on) logode rida tagaosas. Ilmselt ei olnud põrnikate ja tsurude ülevärvimine otstarbekas ja need saadeti muudesse linnadesse. Tuleb tõdeda, et natuke kenam vist on tõesti - kuna värvikombinatsioon võeti kasutusele sel aastal siis kõik taksod on värske värvkattega ja enamus neist on nüüd alla 5 a vanused autod.Blogi jägijatest sisuotsijatele pean kahjuks pettumuse valmistama - see postitus on peaasjalikult vaid mulle endale meeldetuletuseks, mitu korda ma Mehhikos käinud olen. Olen muutunud märgatavalt laisemaks ja pidasin paljuks ka oluliselt huvitavama, Augustis toimunud Eesti-Rootsi-Taani-Saksa-Tsehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti mototripi kajastamist. Selleks polnud ka tegelikult vajadust - Madisest paremini poleks seda nagunii suutnud keegi teha.
Wednesday, July 22, 2009
Pärsia
Teisipäeval sain jälle natuke targemaks - pea ööpäevase ülevalolemise ja reisimise järel on kahetunnine uinak selgelt ebapiisav, et 10h kontoris veeta. Natuke huvitavamaks tegi selle zombitööpäeva küll see, et kontor asub Tehranis.
Riia-Istanbul-Tehran on suhteliselt mõistlik viis Iraani jõudmiseks - Istanbulis on ca 2 tundi ootamist ainult. Kohale jõudsime 1:40 teisipäeva varahommikul ja juba tund hiljem asusime hotelli poole teele. "juba" sellepärast, et meil ei olnud viisat (laupäeval sai otsustatud minna ja enam polnud aega viisat ajada). Viisa saamine võtab ca kolmveerand tundi ja me õnneks jõudsime esimestena taotlema - 10 min hiljem tulijad ootasid ilmselt 3-4 tundi.
Indrek on selle varem läbi teinud ja teadis, kuidas asjad käivad - muidu oleks vist üsna lootusetu olnud. Lühidalt käib see nii:
Lennujaamas on 2 letti selle tarbeks - "visa" ja "bank". Visa auku tuleb anda pass ja kutse kui on (või siis öelda, et Ericsson on kutse saatud küll neile ja õrna aimugi ei ole, miks nad seda oma süsteemis ei näe ;). Sellepeale antakse paberilipakas, kuhu tuleb kirjutada mõned andmed ja viia see "bank" auku, maksta 50€ ja saada tembeldatud variant tagasi. Templiga paberiga saabsegaduses viisataotlejate vahelt uuesti "visa" augu juurde trügida ja siis oodata, kuni su nime hüütakse ja viisaga pass tagasi antakse.
Iseenesest lihtne ja loogiline aga kui farsi keelt ei räägi, siis võib esimene kord raske olla:)
Peale passi- ja tollikontrolli saab raha vahetada. Ma vahetasin omale 2.9 miljonit liiri (kurss on umbes 1/1000) aga tundub, et ca 2 milli pean tagasi vahetama - taksosõit on odav (kontorisse on ca 20 minutit ja see on umbes 40 krooni) ja üle 100 krooni restoranis tavaliselt ei kulu.
Hotell on viisakas aga üpris kallis (pea 150 euri öö), arvestades, et kesklinn on siit ikka üpris kaugel (ja Tehran on jõhkralt suur - ühes suunas võib 40-50 km julgelt sõita). Aga väidetavalt ei määra asukoht niipalju siin hinda ja kesklinnas pidid sarnased hinnad olema. See on "apartment hotel" niiet tärne vist ei määrata aga euroopa mõistes võiks olla 4 tärni - suured ilusad toad, bassein, saun, jacuzzi jne. Need viimased kolm on muidugi "for our male guests only" nagu islamimaale kohane.
Muidu ei tundu need islamiseadused siin nii karmid olevat - eile nägin naistaksojuhti! Samuti võivad naised karjääri teha ja töötada üpris kõrgetel kohtadel ja ei pea üleni "kaetud" olema - kergest rätist, mis osaliselt juukseid katab piisab.
Kuna mul selle välkvisiidi ajal aega vaatamisväärustega tutvuda või niisama ringi käia ei ole, siis mingeid põhjapanevaid järeldusi ei oska Irani kohta veel teha. Tänavapilt meenutab kõige rohkem ehk Mehhikot - kesklinna pool ilusad suured majad, äärelinnades väiksemad ja mitte nii ilusad, eeslinnades ilmselt getod jne. Liiklus on oluliselt agressiivsem kui Mexico Citys - see on Caracase järel teine koht minu jaoks, kus mulle tundub, et "siin oleks tõesti raske ja ohtlik sõita". Ja no vaadates autoparki, siis ega midagi kena ei ole ka - üle 1/3 on peugeotid (206, 405 ja Roa põhiliselt) ja 2/3 on mingid muud kahtlased liikurid (näiteks paar korda olen Saipa Saba marki taksoga sõitnud :)
Homme on siin viimane päev ja eeldatavasti möödub see Ericssoni kontoris. Ööl vastu reedet alustan teed moraaliõõnestava lääne tsivilisatsiooni poole ja reede õhtuks olen plaanide järgi Tartus. Eks ma järgmine kord üritan rohkem ringi vaadata ja pikemalt muljetada.
Riia-Istanbul-Tehran on suhteliselt mõistlik viis Iraani jõudmiseks - Istanbulis on ca 2 tundi ootamist ainult. Kohale jõudsime 1:40 teisipäeva varahommikul ja juba tund hiljem asusime hotelli poole teele. "juba" sellepärast, et meil ei olnud viisat (laupäeval sai otsustatud minna ja enam polnud aega viisat ajada). Viisa saamine võtab ca kolmveerand tundi ja me õnneks jõudsime esimestena taotlema - 10 min hiljem tulijad ootasid ilmselt 3-4 tundi.
Indrek on selle varem läbi teinud ja teadis, kuidas asjad käivad - muidu oleks vist üsna lootusetu olnud. Lühidalt käib see nii:
Lennujaamas on 2 letti selle tarbeks - "visa" ja "bank". Visa auku tuleb anda pass ja kutse kui on (või siis öelda, et Ericsson on kutse saatud küll neile ja õrna aimugi ei ole, miks nad seda oma süsteemis ei näe ;). Sellepeale antakse paberilipakas, kuhu tuleb kirjutada mõned andmed ja viia see "bank" auku, maksta 50€ ja saada tembeldatud variant tagasi. Templiga paberiga saabsegaduses viisataotlejate vahelt uuesti "visa" augu juurde trügida ja siis oodata, kuni su nime hüütakse ja viisaga pass tagasi antakse.
Iseenesest lihtne ja loogiline aga kui farsi keelt ei räägi, siis võib esimene kord raske olla:)
Peale passi- ja tollikontrolli saab raha vahetada. Ma vahetasin omale 2.9 miljonit liiri (kurss on umbes 1/1000) aga tundub, et ca 2 milli pean tagasi vahetama - taksosõit on odav (kontorisse on ca 20 minutit ja see on umbes 40 krooni) ja üle 100 krooni restoranis tavaliselt ei kulu.
Hotell on viisakas aga üpris kallis (pea 150 euri öö), arvestades, et kesklinn on siit ikka üpris kaugel (ja Tehran on jõhkralt suur - ühes suunas võib 40-50 km julgelt sõita). Aga väidetavalt ei määra asukoht niipalju siin hinda ja kesklinnas pidid sarnased hinnad olema. See on "apartment hotel" niiet tärne vist ei määrata aga euroopa mõistes võiks olla 4 tärni - suured ilusad toad, bassein, saun, jacuzzi jne. Need viimased kolm on muidugi "for our male guests only" nagu islamimaale kohane.
Muidu ei tundu need islamiseadused siin nii karmid olevat - eile nägin naistaksojuhti! Samuti võivad naised karjääri teha ja töötada üpris kõrgetel kohtadel ja ei pea üleni "kaetud" olema - kergest rätist, mis osaliselt juukseid katab piisab.
Kuna mul selle välkvisiidi ajal aega vaatamisväärustega tutvuda või niisama ringi käia ei ole, siis mingeid põhjapanevaid järeldusi ei oska Irani kohta veel teha. Tänavapilt meenutab kõige rohkem ehk Mehhikot - kesklinna pool ilusad suured majad, äärelinnades väiksemad ja mitte nii ilusad, eeslinnades ilmselt getod jne. Liiklus on oluliselt agressiivsem kui Mexico Citys - see on Caracase järel teine koht minu jaoks, kus mulle tundub, et "siin oleks tõesti raske ja ohtlik sõita". Ja no vaadates autoparki, siis ega midagi kena ei ole ka - üle 1/3 on peugeotid (206, 405 ja Roa põhiliselt) ja 2/3 on mingid muud kahtlased liikurid (näiteks paar korda olen Saipa Saba marki taksoga sõitnud :)
Homme on siin viimane päev ja eeldatavasti möödub see Ericssoni kontoris. Ööl vastu reedet alustan teed moraaliõõnestava lääne tsivilisatsiooni poole ja reede õhtuks olen plaanide järgi Tartus. Eks ma järgmine kord üritan rohkem ringi vaadata ja pikemalt muljetada.
Saturday, May 9, 2009
Sudaan vol 3
Oeh!
Läheb klassikaliselt ja töö on üpris frustreeriv. Lühidalt: kohalikul ärikultuuril ja asjaajamisel on arenguruumi piisavalt. Üritan neil aidata areneda ja see läheb väga visalt - keskmiselt 12 tundi päevas (nädalavahetusel ainult 8. Peaaegu 10% ajast on tööl ka tulemus, niiet esimese nädalaga võrreldes läheb hästi :)
Seega ühtegi vaba päeva pole vahepeal võtnud ja vaatamisväärsustega vist jääbki tutvumata. Niiluste ühinemiskohta oleks näha tahtnud - võibolla esmaspäeval peale seminari (järgnevad kaks päeva tööd ei tehta - VAS Workshop Sudaanis) siiski jõuan sinna. Valge ja sinise niiluse ühinemiskoht muide jagab selle asustatud ala (linna?) kolmeks - Khartoumiks, Al Amaratiks ja Al Rijadhiks. Need kolm osa moodustavad "Suur-Khartoumi".
Mõned üksikud tähelepanekud olen töö kõrvalt siiski teinud:
- Elekter, vesi, internet ja muud "kommunikatsioonid" ei ole iseenesest mõistetavad. Kahe nädala jooksul, mis ma siin olnud olen on elekter ära käinud umbes 50 korda, vesi 5 korda. Minu popist 3.5G modemist on saanud GPRS modem ja sedagi vaid headel päevadel :)
- Autod (mida on siiski oluliselt rohkem kui eesleid) on valdavalt kahte marki - Daewoo Damas (see üliväike 0.8L mootoriga ja 3.5m pikk mikrobuss) ja Giad (Hunday Accenti kohalik brand). Enamikel autodel on armatuur (pragunemise vältimiseks) mingi karvase vaibaga kaetud - täiesti uutel on see isegi peaaegu viisakalt tehtud, vanematel on põrandavaiba tükk armatuuri peale liimitud. Eriti asjalik on see, et seda tehakse ka airbagiga autodel ja ma siiralt kahtlen, et airbag välja on lülitatud. Aga samas kui turvavööd ei kasuta siis airbag nagunii ei rakendu :) Ühes autos proovisin turvavööd peale panna aga juht ei tahtnud et ma kile katki teen - nimelt on tehasest tulles autodel plastikdetailid kiletatud, et ära ei määrduks. Karvasest armatuurist veel popim on neid kilesid mitte eemaldada. Turvavöö klõpsakal oli ka kile peal, st seda ei olnud kordagi kasutatud. Auto oli muidugi alles 16.000 km ka läbinud...
- Kuna arveldamine käib sularahas ja materjaliks on ilmselt papüürus, siis raha on "natuke kulunud. Kõikidel rahatähtedel on käibele võtmise aeg ainult märgitud - 9 Juuli 2006. Seega need on alla 3 a vanad kupüürid:
- Igal pool käib metsik ehitus. Natuke olen erinevate kontorite vahel ringi sõitnud ja sõltumata linnaosast on iga kolmas maja pooleli. Tehnoloogial aga on samapalju arenguruumi kui ärikultuuril - segu tehakse käsitsi, suured hooned laotakse savitellistest, vundament kaevatakse labidaga jne. Ühe suure kontorihoone ehitamine jäi ka fotoka ette:
- Kuumalaine on vist mööda läinud. Viimastel päevadel on ainult 30-35 kraadi sooja olnud, võibolla keskpäeval ka 40 - niiet mõnusalt jahe :) Võibolla on see sellest, et liiv varjab päikse ära? Igatahes teist päeva on päris metsik liivatorm. Käisin just Afras õhtust söömas - 400m kõndimise jooksul võtsin 2 kg juurde (liiva), peamiselt silmadesse. Nähtavus on 10-20m kanti....
Natuke murettekitav on asjaolu, et hotelli tuleb üha rohkem inimesi sellega seoses - neid inimesi, kelle lennud teadamata ajaks edasi lükati.
Viimase ööpäeva jooksul lennukid maandunud ega õhku tõusnud ei ole - ma väga loodan, et varsti tuul raugeb ja lennud hakkavad uuesti käima (liiva täis mootorid tänapäeva lennukeid ju ei sega?). 2773 minuti pärast peaks minu lennuk suuna tsivilisatsiooni poole võtma.
Läheb klassikaliselt ja töö on üpris frustreeriv. Lühidalt: kohalikul ärikultuuril ja asjaajamisel on arenguruumi piisavalt. Üritan neil aidata areneda ja see läheb väga visalt - keskmiselt 12 tundi päevas (nädalavahetusel ainult 8. Peaaegu 10% ajast on tööl ka tulemus, niiet esimese nädalaga võrreldes läheb hästi :)
Seega ühtegi vaba päeva pole vahepeal võtnud ja vaatamisväärsustega vist jääbki tutvumata. Niiluste ühinemiskohta oleks näha tahtnud - võibolla esmaspäeval peale seminari (järgnevad kaks päeva tööd ei tehta - VAS Workshop Sudaanis) siiski jõuan sinna. Valge ja sinise niiluse ühinemiskoht muide jagab selle asustatud ala (linna?) kolmeks - Khartoumiks, Al Amaratiks ja Al Rijadhiks. Need kolm osa moodustavad "Suur-Khartoumi".
Mõned üksikud tähelepanekud olen töö kõrvalt siiski teinud:
- Elekter, vesi, internet ja muud "kommunikatsioonid" ei ole iseenesest mõistetavad. Kahe nädala jooksul, mis ma siin olnud olen on elekter ära käinud umbes 50 korda, vesi 5 korda. Minu popist 3.5G modemist on saanud GPRS modem ja sedagi vaid headel päevadel :)
- Autod (mida on siiski oluliselt rohkem kui eesleid) on valdavalt kahte marki - Daewoo Damas (see üliväike 0.8L mootoriga ja 3.5m pikk mikrobuss) ja Giad (Hunday Accenti kohalik brand). Enamikel autodel on armatuur (pragunemise vältimiseks) mingi karvase vaibaga kaetud - täiesti uutel on see isegi peaaegu viisakalt tehtud, vanematel on põrandavaiba tükk armatuuri peale liimitud. Eriti asjalik on see, et seda tehakse ka airbagiga autodel ja ma siiralt kahtlen, et airbag välja on lülitatud. Aga samas kui turvavööd ei kasuta siis airbag nagunii ei rakendu :) Ühes autos proovisin turvavööd peale panna aga juht ei tahtnud et ma kile katki teen - nimelt on tehasest tulles autodel plastikdetailid kiletatud, et ära ei määrduks. Karvasest armatuurist veel popim on neid kilesid mitte eemaldada. Turvavöö klõpsakal oli ka kile peal, st seda ei olnud kordagi kasutatud. Auto oli muidugi alles 16.000 km ka läbinud...
- Kuna arveldamine käib sularahas ja materjaliks on ilmselt papüürus, siis raha on "natuke kulunud. Kõikidel rahatähtedel on käibele võtmise aeg ainult märgitud - 9 Juuli 2006. Seega need on alla 3 a vanad kupüürid:
- Igal pool käib metsik ehitus. Natuke olen erinevate kontorite vahel ringi sõitnud ja sõltumata linnaosast on iga kolmas maja pooleli. Tehnoloogial aga on samapalju arenguruumi kui ärikultuuril - segu tehakse käsitsi, suured hooned laotakse savitellistest, vundament kaevatakse labidaga jne. Ühe suure kontorihoone ehitamine jäi ka fotoka ette:
- Kuumalaine on vist mööda läinud. Viimastel päevadel on ainult 30-35 kraadi sooja olnud, võibolla keskpäeval ka 40 - niiet mõnusalt jahe :) Võibolla on see sellest, et liiv varjab päikse ära? Igatahes teist päeva on päris metsik liivatorm. Käisin just Afras õhtust söömas - 400m kõndimise jooksul võtsin 2 kg juurde (liiva), peamiselt silmadesse. Nähtavus on 10-20m kanti....
Natuke murettekitav on asjaolu, et hotelli tuleb üha rohkem inimesi sellega seoses - neid inimesi, kelle lennud teadamata ajaks edasi lükati.
Viimase ööpäeva jooksul lennukid maandunud ega õhku tõusnud ei ole - ma väga loodan, et varsti tuul raugeb ja lennud hakkavad uuesti käima (liiva täis mootorid tänapäeva lennukeid ju ei sega?). 2773 minuti pärast peaks minu lennuk suuna tsivilisatsiooni poole võtma.
Friday, May 1, 2009
Sudaan vol 2
Esimene töönädal Sudaanis (pühapäevast neljapäevani) on möödas. Erilisi uudiseid ei ole - väljas on endiselt 40-50 kraadi vahele sooja, hinnad on endiselt jõhkrad ja seagripp pole siia jõudnud.
Tööasjad edenevad keskpäraselt, kohalik Ericsson meenutab väga Mehhiko oma. Sagimist on palju aga tulemuseni jõudmine läheb raskelt - kokkulepitud koosolekud algavad paar tundi hiljem (kui üldse), projektijuht on ilge tropp...no selline tavaline värk :) Naiivselt loodan, et järgmine nädal läheb paremini....
Natuke olen nüüd ka linna näinud ja tuleb tõdeda, et Hartum on turvaline, vaene ja igav pommiauk. Ka päris kesklinn on sarnane selle kohaga, kus mina olen (mingi 5 km äkki kesklinnast). Tolmused teed, uberikud, pooleliolevad majad - ainult eesleid ja rakšasid ei lubata sinna. Mõned üksikud modernsed kontorihooned ja natuke rohkem puid aga kenaks ei saa seda kuidagi nimetada. Samas - nagu postimehest võib lugeda on maailmas tervelt neli linna, kus on halvem elada, niiet kurtmiseks pole põhjust.
Kusagil käia või midagi teha siin seega eriti ei ole ja töövabad hetked on igavavõitu. Mul on küll nüüd HSDPA USB modem ja internet (ebasobiv osa riiklikult piiratud) igalpool käeülatuses aga tegelikult on koguaeg arvuti taga istuda tüütu. Et natukenegi midagi muud kui ekraani vaadata, siis ostsin ükspäev putkast ajalehe:) Eelistasin araabiakeelsetele "The Guardiani". Leht oli eilne ja hind tavaline aga see leht oli kasutatud! Suhteliselt kortsus, keskel paar lehte valepidi jne - nagu 5 inimest oleks seda juba lugenud. Huvitav kas tsensuuri eest vastutavad ametnikud loevad iga eksemplari läbi või töötavad siin ajaleheputkad raamatukogu põhimõttel? Ehk oleks minagi oma 10 naela tagasi saanud kui oleks sama päeva jooksul lehe tagastanud?
See ajaleheputka oli Afra Mall-is, ainus koht, mis on piisavalt lähedal, et seal jala käia. See on linna ainus kaubanduskeskus (st supermarket, ca 5 söögikohta ja 15 väiksemat poodi) kus ma ülepäeva poes ja söömas käin. Kui üritasin sinna seljakotiga sisse minna, siis turva pidas kinni ja tahtis, et kott hoiule jäetaks. Ma ei tahtnud millegipärast arvutit neile jätta ja vaidlesin vastu - ja suur oli minu üllatus, kui peale paariminutilist vestlust (turvamees rääkis talutavat inglise keelt!) mind siiski kotiga sisse lubati. Võibolla oli see erand aga kui juba "suvaline jorss" on viisakas, mõistev ja ei ole päris umbkeelne, siis tahaks seda kogemust üldistada ja positiivseid järeldusi teha siinsete inimeste kohta:)
Ja ühe külma õlle nimel oleksin endiselt valmis surema :( Avalikult ma seda küll igaks juhuks ei maini - seaduse järgi võidakse seda siin sõna-sõnalt võtta...
Tööasjad edenevad keskpäraselt, kohalik Ericsson meenutab väga Mehhiko oma. Sagimist on palju aga tulemuseni jõudmine läheb raskelt - kokkulepitud koosolekud algavad paar tundi hiljem (kui üldse), projektijuht on ilge tropp...no selline tavaline värk :) Naiivselt loodan, et järgmine nädal läheb paremini....
Natuke olen nüüd ka linna näinud ja tuleb tõdeda, et Hartum on turvaline, vaene ja igav pommiauk. Ka päris kesklinn on sarnane selle kohaga, kus mina olen (mingi 5 km äkki kesklinnast). Tolmused teed, uberikud, pooleliolevad majad - ainult eesleid ja rakšasid ei lubata sinna. Mõned üksikud modernsed kontorihooned ja natuke rohkem puid aga kenaks ei saa seda kuidagi nimetada. Samas - nagu postimehest võib lugeda on maailmas tervelt neli linna, kus on halvem elada, niiet kurtmiseks pole põhjust.
Kusagil käia või midagi teha siin seega eriti ei ole ja töövabad hetked on igavavõitu. Mul on küll nüüd HSDPA USB modem ja internet (ebasobiv osa riiklikult piiratud) igalpool käeülatuses aga tegelikult on koguaeg arvuti taga istuda tüütu. Et natukenegi midagi muud kui ekraani vaadata, siis ostsin ükspäev putkast ajalehe:) Eelistasin araabiakeelsetele "The Guardiani". Leht oli eilne ja hind tavaline aga see leht oli kasutatud! Suhteliselt kortsus, keskel paar lehte valepidi jne - nagu 5 inimest oleks seda juba lugenud. Huvitav kas tsensuuri eest vastutavad ametnikud loevad iga eksemplari läbi või töötavad siin ajaleheputkad raamatukogu põhimõttel? Ehk oleks minagi oma 10 naela tagasi saanud kui oleks sama päeva jooksul lehe tagastanud?
See ajaleheputka oli Afra Mall-is, ainus koht, mis on piisavalt lähedal, et seal jala käia. See on linna ainus kaubanduskeskus (st supermarket, ca 5 söögikohta ja 15 väiksemat poodi) kus ma ülepäeva poes ja söömas käin. Kui üritasin sinna seljakotiga sisse minna, siis turva pidas kinni ja tahtis, et kott hoiule jäetaks. Ma ei tahtnud millegipärast arvutit neile jätta ja vaidlesin vastu - ja suur oli minu üllatus, kui peale paariminutilist vestlust (turvamees rääkis talutavat inglise keelt!) mind siiski kotiga sisse lubati. Võibolla oli see erand aga kui juba "suvaline jorss" on viisakas, mõistev ja ei ole päris umbkeelne, siis tahaks seda kogemust üldistada ja positiivseid järeldusi teha siinsete inimeste kohta:)
Ja ühe külma õlle nimel oleksin endiselt valmis surema :( Avalikult ma seda küll igaks juhuks ei maini - seaduse järgi võidakse seda siin sõna-sõnalt võtta...
Monday, April 27, 2009
Sudaan
Sudaan ei ole just populaarne koht kuhu reisida. Seda oli näha juba Frankfurdist lennuki peale minnes - lennukis oli üle 1/3 vabu kohti - enamus said kaks istet omale. Aga veel vähem tekkis vabu kohti peale vahemaandumist Jeddah-s (Saudi Araabia) - enamus inimesi läks maha ja peale ei tulnud kedagi. Seega Jeddah Khartoum ots oli eriti mugav - 200 kohalises lennukis oli ca 40 inimest.
Lennujaamas eeldasin põhjalikku kontrolli ja kottimist aga piirivalvel ja tollil ei olnud mingisugust huvi. Passi läbi ei vaadatud (Iisraeli templiga ei lasta maale aga seda ei kontrollitud) ja toll pidas üldse siestat - rahulikult oleksin võinud õllevaadiga läbi jalutada :) Sellist äärmuslikku kodusõda pidavat islamiriiki, nagu välismaailm üritab Sudaanist kujutada ei ole siiamaani leidnud - riietus on vaba (ka naistel), inimesed on sõbralikud, tänavapilt tundub turvaline ja rahulik jne.
Kohalikud ütlesid selle peale, et välismaailm tõmbab Darfuti ja ülejäänud Sudaani vahele võrdusmärgi ja tegelikult on mujal rahulik. Nende jutt paistab tõele vastavat, olen positiivselt üllatunud.
Kliima samas nii meeldiv ei ole - natuke soojavõitu (loe: tänavale võib leili visata). Hetkel on kell 10 õhtul ja väljas on 45 kraadi. Päeval on varjus üle 50 kraadi, päikese käes - ei oska öelda, aga tundub umbes 65 kanti :) Kuna õhuniiskust ei ole, siis on tunne nagu elektrikerisega saunas, kus ei ole veel leili visatud. Tuul küll natuke jahutab aga tekitab "udu". Udu koosneb ülipeenest liivatolmust (kuigi tegu on pealinna kesklinnaga, on pooled teed kruusakattega) ja ärritab natuke silmi. Võibolla ei ole see ka kõige parem sisse hingata aga ma väga ei muretse - mis ei tapa, teeb vigaseks.
Ja ega ma eriti väljas ei viibi ka - Ericssoni autojuht sõidutab sinna kus vaja. See on üpris suur privileeg - autodest on siin nimelt puudus. Võibolla on selles süüdi USA ja EL kaubandusembargo, igatahes autosid on tõesti vähe (liiklustihedus "tipptunnil" väiksem kui Tartus) ja need vähesedki on enamasti Korea või Jaapani päritolu ainult. Eraisikutel autosid eriti ei ole, põhiliselt ikka tööautod. Ericssonis näiteks töötab siin umbes 45 inimest ja neil on 4 autot, mis on pidevalt sõidus. Lõuna ajal ja hommikuti/õhtuti peab autot kuni tund aega ootama. Kuna ühistransporti ka ei ole siis nii nad liiguvadki - kutsuvad kontorist auto järgi ja lasevad ennast ära viia.
Lisaks autodele on päris palju tuk-tukke (motorikša) ja eesleid. Jah, täiesti tavalised (S-klassi ega 7-seeria eesleid pole veel näinud) eeslikaarikud. Väga ökonoomne ja roheline mõtteviis
Kuna siin on kohalike (mõned neist dollari karva nahavärviga nagu mina) väitel päriselt ka turvaline, siis ilmselt proovin nädalavahetusel tuk-tuki takso ka ära kui ringi kolama lähen.
See pilt on muide kesklinna lähedal tehtud ;)
Ja üks mitte-nii-meeldiv üllatus on veel - Sudaan, vähemalt Khatroum on väga kallis. Kohalike väitel on vaja "valge inimese moodi elamiseks" vähemalt mõnituhat dollarit kuus. 2 toalise konditsioneeritud korteri saab $2k eest kuus, kui töökoht transporti pole orgunnind ja autot vajad siis see on ka ca samapalju juurde, keskmine lõunasöök on $20, õhtusöök alates $50 jne. Jõhkraid söögihindu olen ise ka juba kogenud ja mu hotellituba (väidetavalt kogu Sudaani vingeim hotell) on ca $350 öö. Hotell on tõesti väga kena ja need 5 tärni on ka läänemaailma standardite järgi kehtivad. Õnneks maksavad selle kohalikud kinni:) Ja ega selle maksmisega oleks ka tehnilisi raskusi - väga suur dollaripakk peaks kaasas olema. Nimelt on Sudaanis krediitkaardid seadusega keelatud (hmm, huvitav, kas see on jälle kuidagi selle embargoga seotud?) ja kogu arveldamine käib sularahas. Jah, kogu arveldamine. Inimesed saavad palka sulas, sellises 5 tärni hotellis pead vajadusel tuhandeid dollareid sulas maksma, autod/eeslid ostetakse sularaha eest jne. Ma sain sellest õnneks päev enne reisi teada ja võtsin natuke valuutat kaasa - muidu peaks vist hotelli hommikusöögiga ja kontori lahustuva kohviga läbi ajama :)
See kontoris olev kohvi on kusjuures kõige suurem kultuurishokk. See on Ericssoni kontor ja juba vanad roomlased teadsid, et üle maailma on Ericssoni kontor koht, kus kohvisõbrad võivad ennast koduselt tunda. Lahustuv kohv ei tekita eriti kodust tunnet just :( Peaks vist Rootsi eskaleerima...
Aga sellised ulmelised summad on muidugi aktuaalsed ainult kulakutele. Enamik elab pigem absoluutses vaesuses ja saavad ilmselt kuus mõne tuhande asemel hakkama mõnekümne dollariga. Vähemalt mõned statistilised näitajad vihjavad sellele. Näiteks on Sudaanis:
- vaid 20% inimestest mobiil
- 3,7% inimesi kasutanud arvutit
- ca 50% kirjaoskajaid
Pilte veel ei ole aga kuna ma olen siin veel kaks nädalat, siis küll ma jõuan teha. Seadusega on pildistamine siin ilma eriloata tegelikult keelatud aga mul soovitati mitte muretseda - kui ma just mosleminaistest ei taha kaitseministeeriumi taustal aktifotosid teha, siis võin julgelt paluda ka politseinikul endast pilti teha lasta :)
Lennujaamas eeldasin põhjalikku kontrolli ja kottimist aga piirivalvel ja tollil ei olnud mingisugust huvi. Passi läbi ei vaadatud (Iisraeli templiga ei lasta maale aga seda ei kontrollitud) ja toll pidas üldse siestat - rahulikult oleksin võinud õllevaadiga läbi jalutada :) Sellist äärmuslikku kodusõda pidavat islamiriiki, nagu välismaailm üritab Sudaanist kujutada ei ole siiamaani leidnud - riietus on vaba (ka naistel), inimesed on sõbralikud, tänavapilt tundub turvaline ja rahulik jne.
Kohalikud ütlesid selle peale, et välismaailm tõmbab Darfuti ja ülejäänud Sudaani vahele võrdusmärgi ja tegelikult on mujal rahulik. Nende jutt paistab tõele vastavat, olen positiivselt üllatunud.
Kliima samas nii meeldiv ei ole - natuke soojavõitu (loe: tänavale võib leili visata). Hetkel on kell 10 õhtul ja väljas on 45 kraadi. Päeval on varjus üle 50 kraadi, päikese käes - ei oska öelda, aga tundub umbes 65 kanti :) Kuna õhuniiskust ei ole, siis on tunne nagu elektrikerisega saunas, kus ei ole veel leili visatud. Tuul küll natuke jahutab aga tekitab "udu". Udu koosneb ülipeenest liivatolmust (kuigi tegu on pealinna kesklinnaga, on pooled teed kruusakattega) ja ärritab natuke silmi. Võibolla ei ole see ka kõige parem sisse hingata aga ma väga ei muretse - mis ei tapa, teeb vigaseks.
Ja ega ma eriti väljas ei viibi ka - Ericssoni autojuht sõidutab sinna kus vaja. See on üpris suur privileeg - autodest on siin nimelt puudus. Võibolla on selles süüdi USA ja EL kaubandusembargo, igatahes autosid on tõesti vähe (liiklustihedus "tipptunnil" väiksem kui Tartus) ja need vähesedki on enamasti Korea või Jaapani päritolu ainult. Eraisikutel autosid eriti ei ole, põhiliselt ikka tööautod. Ericssonis näiteks töötab siin umbes 45 inimest ja neil on 4 autot, mis on pidevalt sõidus. Lõuna ajal ja hommikuti/õhtuti peab autot kuni tund aega ootama. Kuna ühistransporti ka ei ole siis nii nad liiguvadki - kutsuvad kontorist auto järgi ja lasevad ennast ära viia.
Lisaks autodele on päris palju tuk-tukke (motorikša) ja eesleid. Jah, täiesti tavalised (S-klassi ega 7-seeria eesleid pole veel näinud) eeslikaarikud. Väga ökonoomne ja roheline mõtteviis
Kuna siin on kohalike (mõned neist dollari karva nahavärviga nagu mina) väitel päriselt ka turvaline, siis ilmselt proovin nädalavahetusel tuk-tuki takso ka ära kui ringi kolama lähen.
See pilt on muide kesklinna lähedal tehtud ;)
Ja üks mitte-nii-meeldiv üllatus on veel - Sudaan, vähemalt Khatroum on väga kallis. Kohalike väitel on vaja "valge inimese moodi elamiseks" vähemalt mõnituhat dollarit kuus. 2 toalise konditsioneeritud korteri saab $2k eest kuus, kui töökoht transporti pole orgunnind ja autot vajad siis see on ka ca samapalju juurde, keskmine lõunasöök on $20, õhtusöök alates $50 jne. Jõhkraid söögihindu olen ise ka juba kogenud ja mu hotellituba (väidetavalt kogu Sudaani vingeim hotell) on ca $350 öö. Hotell on tõesti väga kena ja need 5 tärni on ka läänemaailma standardite järgi kehtivad. Õnneks maksavad selle kohalikud kinni:) Ja ega selle maksmisega oleks ka tehnilisi raskusi - väga suur dollaripakk peaks kaasas olema. Nimelt on Sudaanis krediitkaardid seadusega keelatud (hmm, huvitav, kas see on jälle kuidagi selle embargoga seotud?) ja kogu arveldamine käib sularahas. Jah, kogu arveldamine. Inimesed saavad palka sulas, sellises 5 tärni hotellis pead vajadusel tuhandeid dollareid sulas maksma, autod/eeslid ostetakse sularaha eest jne. Ma sain sellest õnneks päev enne reisi teada ja võtsin natuke valuutat kaasa - muidu peaks vist hotelli hommikusöögiga ja kontori lahustuva kohviga läbi ajama :)
See kontoris olev kohvi on kusjuures kõige suurem kultuurishokk. See on Ericssoni kontor ja juba vanad roomlased teadsid, et üle maailma on Ericssoni kontor koht, kus kohvisõbrad võivad ennast koduselt tunda. Lahustuv kohv ei tekita eriti kodust tunnet just :( Peaks vist Rootsi eskaleerima...
Aga sellised ulmelised summad on muidugi aktuaalsed ainult kulakutele. Enamik elab pigem absoluutses vaesuses ja saavad ilmselt kuus mõne tuhande asemel hakkama mõnekümne dollariga. Vähemalt mõned statistilised näitajad vihjavad sellele. Näiteks on Sudaanis:
- vaid 20% inimestest mobiil
- 3,7% inimesi kasutanud arvutit
- ca 50% kirjaoskajaid
Pilte veel ei ole aga kuna ma olen siin veel kaks nädalat, siis küll ma jõuan teha. Seadusega on pildistamine siin ilma eriloata tegelikult keelatud aga mul soovitati mitte muretseda - kui ma just mosleminaistest ei taha kaitseministeeriumi taustal aktifotosid teha, siis võin julgelt paluda ka politseinikul endast pilti teha lasta :)
Thursday, April 16, 2009
Moskva
Olen hetkel Stockholmis. Inimesed on sõbralikud, teenindajad naeratavad, hotellitoas on wifi, mõistliku hinnaga saab kõhu täis...ehk siis oluliselt erinev, võrreldes viimase nelja päevaga, mille veetsin Moskvas.
Moskva on tegelikult päris huvitav ja üldmulje reisist on pigem positiivne. Linn on üllatavalt puhas (mitte midagi uskumatut aga puhtam kui Tallinn) ja ilusate tüdrukute osakaal tänaval võib isegi Eestit ületada :)
Kesklinn on üles vuntsitud ja särab, kesklinnast natuke eemal enam nii palju ei sära (ja äärelinn, mida täna lennujaama sõites rongiaknast nägin oli ikka suisa bardakk).
Liiklus on üpris katastroofiline. Peamistel teedel on stabiilselt ummik - vahet pole kas üritada sõita 9 hommikul või 2 päeval. Vene autod on tugevas vähemuses - 2/3 on kallimapoolsed "margiautod" ja 1/3 on Zigulid. Mõni üksik volga ja 1 Moshkvitz ka. Aga üldiselt on autoga liikumine suhteliselt mõttetu - hotellist kontorisse läks taksoga tund aega ja ca 450 kr, metrooga 20 minutit ja 7 krooni.
See, et metroojaamad marmorist seinte ja lühtritega on ei ole vast kellelegi üllatuseks, küll on aga märkimist väärt metroo kiirus. Eskalaatorid sõidavad tunduvalt kiiremini kui mujal (hooletult peale/maha astudes on kukkumine väga tõenäoline), inimesed harrastavad kiirkõndi või pigem jooksevad ja rongid kihutavad. Rongid käivad ka harjumatult tihti - 30-60 sekundi jooksul tuleb uus rong ja avab uksed 8 sekundiks. Väga praktiline ja muljetavaldav :)
Toit on kallis ja keskpärane. Ericssoni kontoris on söökla, kust 100 krooni eest saab ühe pudeneva kotleti (50 gr?) ja lusikatäie (100 gr?) kartuliputru, kulbitäie taimetoitlaste borši ja klaasi morssi. Hotelli lähedastes söögikohtades on hinna ja kvaliteedi suhe sarnane. Kõik teenindajad on nõukaaegse mentaliteedi ja väljaõppega - ülbed, pahurad, ei ütle kunagi tere ega naerata (Üks kelner küll naeratas aga tal oli koguaeg selline irve näol nagu ta mingi laksu all oleks, niiet see ei lähe arvesse) jne. Ja seda näeb juba pilgust - kui pilk ütleks rohkem kui tuhat sõna, siis esimesed sõnad oleks "ma vihkan sind elulõpuni selle eest, et sa minu leti poole tuled või mult midagi tahad. Või et sa üldse eksisteerid..."
Eks see ole ilmselt kultuuriline eripära ja sellega harjub. Ja toredaid inimesi on ka üksjagu. Minu arusaamise järgi ongi Moskvas kahte põhilist tüüpi inimesi - lausidikad ja normaalsed. Kuna kaks korda sai üle tunni aja taksos istutud, siis sai pikemalt räägitud mõlema tüübi esindajatega.
Esimene taksojuht kuulus lausidikate liiki ja oli läbinud kõrgtaseme ajupesu koolituse ilmselt kiituskirjaga. Tema arusaamise järgi on Moskva ülim ja üks suuremaid linnu maailmas (17-18 miljonit), Euroopa on seevastu "malenkii y kompaktnõi". Majanduskriisi Venemaal ei ole, küll aga on see läänemaailma juba lämmatanud (Eestis ei ole ju isegi metsa enam!) ja Ukrainas on üldse jõhker barakk - Kiiev on ju ameeriklaste kontrolli all...Aga Venemaal on kõik ikkagi ülihea - ehitatakse täie hooga, tehnoloogia on tipptasemel ja valitsus ulatab alati abikäe kui vaja - isegi Ziguli ostu toetatakse ca 2000 dollariga.
Huvitaval kombel kirjutas asjadest sellisel toonil ka ajaleht "Edinaja Rossija" - selle andmetel kaetakse isegi kogu Moskva aastaks 2010 jalgrattateedega (ma nägin nelja päeva jooksul KAHTE jalgratturit!)
Teine taksojuht oli muhe vend ja "Edinaja Rossija" on tema jaoks musta huumori allikas. Tema teada on Moskvas ca 11 miljonit inimest ja seda on liigagi palju - infrastruktuur ei jõua järgi inimeste arvule ja kõik kohad on pätte ja kaabakaid täis (valitsus eriti). Ehitus käib täie hooga - juba kuradi 5 aastat ehitatakse põhilisi teid - pannakse aga uus kate ja paar kuud hiljem kaevatakse piki teed kraav. Ziguli ostmisel $2000 toetus on aga naljanumber - autod maksavad nii $10.000 ja keegi ei taha sellist saasta ka 20% odavamalt. Vene tehnikat üldse väga ei taheta - vene inseneridel ja tehasetöötajatel on ju "kvadradnõe ruki" :)
Jalgrattateede ehitamine on ebatõenäoline ja küsitava väärtusega - kui mõni suitsidaalsete kalduvustega inimene ka jalgratta selga istub siis kaugele ta ei jõua - esimese foori taga varastatakse tagaratas või pedaalid ära...
Sellised inimesed nagu see teine taksojuht tegid olemise muhedaks ja nagu öeldud oli üldine kogemus positiivne. Tõenäoliselt lähen suvel Moskvasse tagasi ja olen väheke pikemalt - eks siis ole näha kuhu suunas esmane mulje muutub.
Homme käin Sudaani saatkonnas ja seejärel lendan koju. Järgmine postitus seega kõigi eelduste kohaselt Khartoumist (kui seal elekter, internet jms mugavused on:)
Moskva on tegelikult päris huvitav ja üldmulje reisist on pigem positiivne. Linn on üllatavalt puhas (mitte midagi uskumatut aga puhtam kui Tallinn) ja ilusate tüdrukute osakaal tänaval võib isegi Eestit ületada :)
Kesklinn on üles vuntsitud ja särab, kesklinnast natuke eemal enam nii palju ei sära (ja äärelinn, mida täna lennujaama sõites rongiaknast nägin oli ikka suisa bardakk).
Liiklus on üpris katastroofiline. Peamistel teedel on stabiilselt ummik - vahet pole kas üritada sõita 9 hommikul või 2 päeval. Vene autod on tugevas vähemuses - 2/3 on kallimapoolsed "margiautod" ja 1/3 on Zigulid. Mõni üksik volga ja 1 Moshkvitz ka. Aga üldiselt on autoga liikumine suhteliselt mõttetu - hotellist kontorisse läks taksoga tund aega ja ca 450 kr, metrooga 20 minutit ja 7 krooni.
See, et metroojaamad marmorist seinte ja lühtritega on ei ole vast kellelegi üllatuseks, küll on aga märkimist väärt metroo kiirus. Eskalaatorid sõidavad tunduvalt kiiremini kui mujal (hooletult peale/maha astudes on kukkumine väga tõenäoline), inimesed harrastavad kiirkõndi või pigem jooksevad ja rongid kihutavad. Rongid käivad ka harjumatult tihti - 30-60 sekundi jooksul tuleb uus rong ja avab uksed 8 sekundiks. Väga praktiline ja muljetavaldav :)
Toit on kallis ja keskpärane. Ericssoni kontoris on söökla, kust 100 krooni eest saab ühe pudeneva kotleti (50 gr?) ja lusikatäie (100 gr?) kartuliputru, kulbitäie taimetoitlaste borši ja klaasi morssi. Hotelli lähedastes söögikohtades on hinna ja kvaliteedi suhe sarnane. Kõik teenindajad on nõukaaegse mentaliteedi ja väljaõppega - ülbed, pahurad, ei ütle kunagi tere ega naerata (Üks kelner küll naeratas aga tal oli koguaeg selline irve näol nagu ta mingi laksu all oleks, niiet see ei lähe arvesse) jne. Ja seda näeb juba pilgust - kui pilk ütleks rohkem kui tuhat sõna, siis esimesed sõnad oleks "ma vihkan sind elulõpuni selle eest, et sa minu leti poole tuled või mult midagi tahad. Või et sa üldse eksisteerid..."
Eks see ole ilmselt kultuuriline eripära ja sellega harjub. Ja toredaid inimesi on ka üksjagu. Minu arusaamise järgi ongi Moskvas kahte põhilist tüüpi inimesi - lausidikad ja normaalsed. Kuna kaks korda sai üle tunni aja taksos istutud, siis sai pikemalt räägitud mõlema tüübi esindajatega.
Esimene taksojuht kuulus lausidikate liiki ja oli läbinud kõrgtaseme ajupesu koolituse ilmselt kiituskirjaga. Tema arusaamise järgi on Moskva ülim ja üks suuremaid linnu maailmas (17-18 miljonit), Euroopa on seevastu "malenkii y kompaktnõi". Majanduskriisi Venemaal ei ole, küll aga on see läänemaailma juba lämmatanud (Eestis ei ole ju isegi metsa enam!) ja Ukrainas on üldse jõhker barakk - Kiiev on ju ameeriklaste kontrolli all...Aga Venemaal on kõik ikkagi ülihea - ehitatakse täie hooga, tehnoloogia on tipptasemel ja valitsus ulatab alati abikäe kui vaja - isegi Ziguli ostu toetatakse ca 2000 dollariga.
Huvitaval kombel kirjutas asjadest sellisel toonil ka ajaleht "Edinaja Rossija" - selle andmetel kaetakse isegi kogu Moskva aastaks 2010 jalgrattateedega (ma nägin nelja päeva jooksul KAHTE jalgratturit!)
Teine taksojuht oli muhe vend ja "Edinaja Rossija" on tema jaoks musta huumori allikas. Tema teada on Moskvas ca 11 miljonit inimest ja seda on liigagi palju - infrastruktuur ei jõua järgi inimeste arvule ja kõik kohad on pätte ja kaabakaid täis (valitsus eriti). Ehitus käib täie hooga - juba kuradi 5 aastat ehitatakse põhilisi teid - pannakse aga uus kate ja paar kuud hiljem kaevatakse piki teed kraav. Ziguli ostmisel $2000 toetus on aga naljanumber - autod maksavad nii $10.000 ja keegi ei taha sellist saasta ka 20% odavamalt. Vene tehnikat üldse väga ei taheta - vene inseneridel ja tehasetöötajatel on ju "kvadradnõe ruki" :)
Jalgrattateede ehitamine on ebatõenäoline ja küsitava väärtusega - kui mõni suitsidaalsete kalduvustega inimene ka jalgratta selga istub siis kaugele ta ei jõua - esimese foori taga varastatakse tagaratas või pedaalid ära...
Sellised inimesed nagu see teine taksojuht tegid olemise muhedaks ja nagu öeldud oli üldine kogemus positiivne. Tõenäoliselt lähen suvel Moskvasse tagasi ja olen väheke pikemalt - eks siis ole näha kuhu suunas esmane mulje muutub.
Homme käin Sudaani saatkonnas ja seejärel lendan koju. Järgmine postitus seega kõigi eelduste kohaselt Khartoumist (kui seal elekter, internet jms mugavused on:)
Wednesday, March 18, 2009
Singapur ja Malaisia
Juhtus selline uskumatu lugu, et käisin puhkusereisil. Ilmselt ei saa ma tööga seoses piisavalt reisida ja lisaks olen ma andunud lendamise fänn - seega ostsin Singapuri piletid. Käisime Priidu, Tõnise ja Keaga ja olime 10 päeva.
Kuna ma reisi ajal arvutist liigset lugu ei pidanud, siis üritan natuke tagantjärgi kirjeldada. Ma ei hakka kronoloogilist reisikirjeldust detailides üles märkima aga lühidalt oli see umbes nii:
7.03-8.03 - Tallinn->Amsterdam->Singapur. Singapuris pubituur Mikuga, öö kuskil hostelit meenutavas urkas.
9.03 - päev Singapuris, õhtul Kuala Lumpuri rongi peale.
10.03 - hommikul vara jõudis rong KL-i. Sealt otse autorenti ja autoga Penangi saarele (ca 350 km)
11.03 - Penangil ringivaatamine ja logelemine
12.03 - Penangil logelemine, õhtul KLi poole teele.
13.03 - väga vara hommikul KL-i, öö hotellis, pärastlõunal teletornis ja õhtul lennukiga Langkawi saarele.
14.03 - Langkawil ringivaatamine - rentisime tsiklid ja tegime saarele tiiru peale
15.03 - Langkawil logelemine
16.03-17.03 - Langkawi->Kuala Lumpur->Singapur->Amsterdam->Tallinn. Neli lendu ja kokku 20h lennujaamades - need päevad läksid nagu lennates....
Ja mõned muljed:
Singapur on euroopalikum kui euroopa ise. Väga ilus, puhas, multikultuurne - ja väga kallis. Mikk on suurepärane giid ja näitas meile mitmeid kenasid kohtasid, kus õlut (100-200 kr) juua - väikestest tänavakohvikutest Swissotelli viimase korruseni.
Inimesed on sõbralikud ja inglise keelega saab üldiselt hästi hakkama. Mõned neiud on eriti sõbralikud - lõbusas tujus kesklinnas väljakutsuvalt riietunud naist nähes küsis priit kõva häälega, et "ei tea, kas see neiu on prostituut?". See sõna vist on rahvusvaheline - igatahes subjekt pööras meie poole ja naeratas kohe :) Pidasime seda piisavaks tõestuseks ja lähemalt tuvuma ei hakanud.
Singaupuris oli meil ka ainuke keskpärane (loe: urgas) öömaja - hostel kuskil "mitte päris kesklinnas". Põhimõtteliselt olid voodi ja pesemisvõimalus olemas, niiet mina väga ei kurtnud. Priit, kes jäi minust linnapeale ja üritas öösel mind edutult telefonitsi üles ajada kurtis küll. Nimelt ei olnud sel hostelil öösel adminni vaid iga külastaja sai välisukse võtme. Poole kaheksa ajal hommikul üks selline külastaja ka tuli ja lasi kolm tundi tänaval oodanud Priidu sisse :)
Kuala Lumpur ei ole euroopalik ja erilist muljet ei jätnud. Tavaline natuke räpane suurlinn, sagimist on palju ja peale Petronase kaksiktornide midagi ahhetamapanevat ei kohanud. Islamiusk on Malaisias väga levinud seega 2/3 naisi on ka vastavalt riietund, samas tundub üldine elu suhteliselt vabameelne olevat (näiteks kohtasime ka naistaksojuhte).
Inimesed on ka siin sõbralikud üldiselt. Aga kõik sõbralikud neiud ei ole seal päris neiud. Penangilt öösel tagasi jõudes olin mina sõitmisest surmväsinud ja läksin magama aga Tõnis ja Kea käisid veel linna uudistamas - ligitikkuvate ladyboyde osakaal linnapildis on suurem ilmselt ainult Tais...
Penang on vast poole väiksem kui Saaremaa ja sinna saab autoga sõita (11km pikkune tamm mandrilt). Põhjapool, Georgetownis ja selle ümbruses on kenad ja odavad hotellid (4 tärni kahe voodiga tuba = 500 eeku öö) ja restoranid. Lõunapool on getod. Eriti ilusaid randasid ei ole ja välisturiste sinna liiga palju ei satu - mis iseenesest on meeldiv - näeb rohkem "päris" elu.
Huvitavamad kohad olid botaanikaaed (umbes miljon ruutkilomeetrit radasid väga ilusa looduse keskel, ainsaks "takistused" ahvid, kellele ei tohi peale astuda) ja tramm. Trammiga saab sõita Penang hilli otsa (ca 650 m) vaadet nautima - ca 30+ kraadise nurga all trammiga üles sõita oli ülekeskmise lahe ja mäe otsast leidsime vaieldamatult kõige kaunima aiaga restorani. Me olime seal ainsad külastajad - kõrval oli mošee ja kohalikud eelistasid seda külmale õllele :)
Langkawi on klassikaline turistidele orienteeritud paradiisisaar Tai piiri lähedal ja veel väiksem kui Penang. Kuna meil sinna lendamine oli plaaniväline ja spontaanselt tekkinud uitmõte, siis ei olnud me ka mingit eeltööd teinud. Seega kohale jõudes käisime kõigepealt taksoga internetis - võtsime takso ja "brausisime" järjest teepeal olevaid hotelle, uurides hindu ja vaadates tube. Mida kaugemale lennujaamast jõudsime seda kenamaks ja odavamaks hotellid muutusid. Umbes kuues hotell sobis - 4 tärni, rannas, 350 kr nägu jne...
Järgmisel päeval rentisime tsiklid, st mina rentsin "tsikli" ja Priit rentis rolleri. Rahulikus tempos tegime saarele tiiru peale ja lasime päiksel naha maha põletada :) Mul on nüüd vägagi silmatorkav joodikupäevitus - käed ja nägu on pruunid aga muidu olen endiselt albiino.
Käisime ka köisraudteega sõitmas - Ca 800 meetri kõrgusele mäetippu on ehitatud vaateplatvormid ja vaatepilt on muljetavaldav.
Ja üks huvitav tähelepanek veel - kui üldiselt saab Malaisias inglise keelega hästi hakkama siis põhilises turistisihtkohas on "aktsent" keskmisest tuntavam. Alguses võtab natuke harjumist, et "undavatava" tähendab "UnderWaterWorldi" ja "paionezi" tähendab "Pay on Exit". Ja kui poes öeldakse "juvaivai", siis on ju siililegi selge, et sinu arve on 5.5 ringgitit :)
Auto, vabandust, Proton. Nimelt sellise toreda kohaliku autotootja liikuri rentisime omale neljaks päevaks.
Peale rendilepingule allakirjutamist avastasin, et omavastutus on 53.000 krooni. Hoolimata sellest, et liiklus tundus dzungel ja ma ei olnud kunagi vasakpoolses liikluses ise sõitnud muutusinn natuke murelikuks. Selgus, et makstes 55 kr päevas saab omavastutus 2800 krooni, peale. Tundus mõistlik ja ega ma suurem asi shampanjajooja polegi...
Auto ise oli luksusliku välimusega - V6, valge nahksisu, automaat, parkimisandurid jne.
Maanteel selgus, et see ei olegi maailma parim auto. Veeremik on äravahetamiseni sarnane Moskvitsiga, ainult amorte ei ole - seega väga heal ja pooltühjal kiirteel oli 120 km/h minu taluvuspiir (ja ühtlasi sain tunda, mis tähendab rallit sõita). Mootor sobib veeremikuga hästi kokku - jõuetu, janune, 0-100 aeg umbes 8 minutit. Ja ka käigukast on ilusti tasakaalus ülejäänuga - ilmselt oli see omal ajal (enne teist maailmasõda?) suhteliselt tegija aga tänapäeval hakkab ajale natuke jalgu jääma - "kickdowni" aeg on 3-6 sekundit ja enamasti juhtub see siis kui seda enam vaja ei ole. Aga võiblla ma olen ka natuke liiga nõudlik ja eeldan, et automaatkast vahetab kiirendades käike ja teeb seda järjest, jne..
Me sõitsime sellega kokku 918 kilomeetrit, millest 915 olin mina roolis. Vasakpoolse liiklusega harjub ruttu ja juba teisel päeval ei pannud ma enam suuna näitamiseks kohamehi tööle :)
Kojamehed olid ka iseenesest suhteliselt omapärased kui nad tööle panna - öösel paduvihma kätte jäädes ei olnud nende puhastusvõime minu närvidega kooskõlas ja pidime kiirteel korduvalt seisma jääma ja kohati 30 km/h sõitma..
Tsikkel, vabandus, Jaguh meenutas välimuselt väikest Viragot aga juhitavuselt Izh planetat. 60-70ga täitsa tore sõita aga ega palju kiiremini poleks saanudki - 179 kuupsentimeetrit ja ilmselt ca 15 hobujõudu....ah las ta olla. Lisaks kiirendusele meenutas see ka muudes aspektides Madise tsiklit - starter töötas kahe päeva jooksul kaks korda. Kui tsikli tagastasin ja ütlesin, et "The starting engine does not work - I had to push it to start all the time" siis vastati, et "Aha. But did you have any problems with the motorcycle?". See iseloomustab suurepäraselt kui hästi see rendifirma oma sõidukite eest hoolitses. Aga samas 170 kr päev, 350 kr tagatisraha, lube pole vaja - hinna ja kvaliteedi suhe on igati paigas :)
Pildid siin: http://nagi.ee/photos/ihv23/sets/187595/
Kuna ma reisi ajal arvutist liigset lugu ei pidanud, siis üritan natuke tagantjärgi kirjeldada. Ma ei hakka kronoloogilist reisikirjeldust detailides üles märkima aga lühidalt oli see umbes nii:
7.03-8.03 - Tallinn->Amsterdam->Singapur. Singapuris pubituur Mikuga, öö kuskil hostelit meenutavas urkas.
9.03 - päev Singapuris, õhtul Kuala Lumpuri rongi peale.
10.03 - hommikul vara jõudis rong KL-i. Sealt otse autorenti ja autoga Penangi saarele (ca 350 km)
11.03 - Penangil ringivaatamine ja logelemine
12.03 - Penangil logelemine, õhtul KLi poole teele.
13.03 - väga vara hommikul KL-i, öö hotellis, pärastlõunal teletornis ja õhtul lennukiga Langkawi saarele.
14.03 - Langkawil ringivaatamine - rentisime tsiklid ja tegime saarele tiiru peale
15.03 - Langkawil logelemine
16.03-17.03 - Langkawi->Kuala Lumpur->Singapur->Amsterdam->Tallinn. Neli lendu ja kokku 20h lennujaamades - need päevad läksid nagu lennates....
Ja mõned muljed:
Singapur on euroopalikum kui euroopa ise. Väga ilus, puhas, multikultuurne - ja väga kallis. Mikk on suurepärane giid ja näitas meile mitmeid kenasid kohtasid, kus õlut (100-200 kr) juua - väikestest tänavakohvikutest Swissotelli viimase korruseni.
Inimesed on sõbralikud ja inglise keelega saab üldiselt hästi hakkama. Mõned neiud on eriti sõbralikud - lõbusas tujus kesklinnas väljakutsuvalt riietunud naist nähes küsis priit kõva häälega, et "ei tea, kas see neiu on prostituut?". See sõna vist on rahvusvaheline - igatahes subjekt pööras meie poole ja naeratas kohe :) Pidasime seda piisavaks tõestuseks ja lähemalt tuvuma ei hakanud.
Singaupuris oli meil ka ainuke keskpärane (loe: urgas) öömaja - hostel kuskil "mitte päris kesklinnas". Põhimõtteliselt olid voodi ja pesemisvõimalus olemas, niiet mina väga ei kurtnud. Priit, kes jäi minust linnapeale ja üritas öösel mind edutult telefonitsi üles ajada kurtis küll. Nimelt ei olnud sel hostelil öösel adminni vaid iga külastaja sai välisukse võtme. Poole kaheksa ajal hommikul üks selline külastaja ka tuli ja lasi kolm tundi tänaval oodanud Priidu sisse :)
Kuala Lumpur ei ole euroopalik ja erilist muljet ei jätnud. Tavaline natuke räpane suurlinn, sagimist on palju ja peale Petronase kaksiktornide midagi ahhetamapanevat ei kohanud. Islamiusk on Malaisias väga levinud seega 2/3 naisi on ka vastavalt riietund, samas tundub üldine elu suhteliselt vabameelne olevat (näiteks kohtasime ka naistaksojuhte).
Inimesed on ka siin sõbralikud üldiselt. Aga kõik sõbralikud neiud ei ole seal päris neiud. Penangilt öösel tagasi jõudes olin mina sõitmisest surmväsinud ja läksin magama aga Tõnis ja Kea käisid veel linna uudistamas - ligitikkuvate ladyboyde osakaal linnapildis on suurem ilmselt ainult Tais...
Penang on vast poole väiksem kui Saaremaa ja sinna saab autoga sõita (11km pikkune tamm mandrilt). Põhjapool, Georgetownis ja selle ümbruses on kenad ja odavad hotellid (4 tärni kahe voodiga tuba = 500 eeku öö) ja restoranid. Lõunapool on getod. Eriti ilusaid randasid ei ole ja välisturiste sinna liiga palju ei satu - mis iseenesest on meeldiv - näeb rohkem "päris" elu.
Huvitavamad kohad olid botaanikaaed (umbes miljon ruutkilomeetrit radasid väga ilusa looduse keskel, ainsaks "takistused" ahvid, kellele ei tohi peale astuda) ja tramm. Trammiga saab sõita Penang hilli otsa (ca 650 m) vaadet nautima - ca 30+ kraadise nurga all trammiga üles sõita oli ülekeskmise lahe ja mäe otsast leidsime vaieldamatult kõige kaunima aiaga restorani. Me olime seal ainsad külastajad - kõrval oli mošee ja kohalikud eelistasid seda külmale õllele :)
Langkawi on klassikaline turistidele orienteeritud paradiisisaar Tai piiri lähedal ja veel väiksem kui Penang. Kuna meil sinna lendamine oli plaaniväline ja spontaanselt tekkinud uitmõte, siis ei olnud me ka mingit eeltööd teinud. Seega kohale jõudes käisime kõigepealt taksoga internetis - võtsime takso ja "brausisime" järjest teepeal olevaid hotelle, uurides hindu ja vaadates tube. Mida kaugemale lennujaamast jõudsime seda kenamaks ja odavamaks hotellid muutusid. Umbes kuues hotell sobis - 4 tärni, rannas, 350 kr nägu jne...
Järgmisel päeval rentisime tsiklid, st mina rentsin "tsikli" ja Priit rentis rolleri. Rahulikus tempos tegime saarele tiiru peale ja lasime päiksel naha maha põletada :) Mul on nüüd vägagi silmatorkav joodikupäevitus - käed ja nägu on pruunid aga muidu olen endiselt albiino.
Käisime ka köisraudteega sõitmas - Ca 800 meetri kõrgusele mäetippu on ehitatud vaateplatvormid ja vaatepilt on muljetavaldav.
Ja üks huvitav tähelepanek veel - kui üldiselt saab Malaisias inglise keelega hästi hakkama siis põhilises turistisihtkohas on "aktsent" keskmisest tuntavam. Alguses võtab natuke harjumist, et "undavatava" tähendab "UnderWaterWorldi" ja "paionezi" tähendab "Pay on Exit". Ja kui poes öeldakse "juvaivai", siis on ju siililegi selge, et sinu arve on 5.5 ringgitit :)
Auto, vabandust, Proton. Nimelt sellise toreda kohaliku autotootja liikuri rentisime omale neljaks päevaks.
Peale rendilepingule allakirjutamist avastasin, et omavastutus on 53.000 krooni. Hoolimata sellest, et liiklus tundus dzungel ja ma ei olnud kunagi vasakpoolses liikluses ise sõitnud muutusinn natuke murelikuks. Selgus, et makstes 55 kr päevas saab omavastutus 2800 krooni, peale. Tundus mõistlik ja ega ma suurem asi shampanjajooja polegi...
Auto ise oli luksusliku välimusega - V6, valge nahksisu, automaat, parkimisandurid jne.
Maanteel selgus, et see ei olegi maailma parim auto. Veeremik on äravahetamiseni sarnane Moskvitsiga, ainult amorte ei ole - seega väga heal ja pooltühjal kiirteel oli 120 km/h minu taluvuspiir (ja ühtlasi sain tunda, mis tähendab rallit sõita). Mootor sobib veeremikuga hästi kokku - jõuetu, janune, 0-100 aeg umbes 8 minutit. Ja ka käigukast on ilusti tasakaalus ülejäänuga - ilmselt oli see omal ajal (enne teist maailmasõda?) suhteliselt tegija aga tänapäeval hakkab ajale natuke jalgu jääma - "kickdowni" aeg on 3-6 sekundit ja enamasti juhtub see siis kui seda enam vaja ei ole. Aga võiblla ma olen ka natuke liiga nõudlik ja eeldan, et automaatkast vahetab kiirendades käike ja teeb seda järjest, jne..
Me sõitsime sellega kokku 918 kilomeetrit, millest 915 olin mina roolis. Vasakpoolse liiklusega harjub ruttu ja juba teisel päeval ei pannud ma enam suuna näitamiseks kohamehi tööle :)
Kojamehed olid ka iseenesest suhteliselt omapärased kui nad tööle panna - öösel paduvihma kätte jäädes ei olnud nende puhastusvõime minu närvidega kooskõlas ja pidime kiirteel korduvalt seisma jääma ja kohati 30 km/h sõitma..
Tsikkel, vabandus, Jaguh meenutas välimuselt väikest Viragot aga juhitavuselt Izh planetat. 60-70ga täitsa tore sõita aga ega palju kiiremini poleks saanudki - 179 kuupsentimeetrit ja ilmselt ca 15 hobujõudu....ah las ta olla. Lisaks kiirendusele meenutas see ka muudes aspektides Madise tsiklit - starter töötas kahe päeva jooksul kaks korda. Kui tsikli tagastasin ja ütlesin, et "The starting engine does not work - I had to push it to start all the time" siis vastati, et "Aha. But did you have any problems with the motorcycle?". See iseloomustab suurepäraselt kui hästi see rendifirma oma sõidukite eest hoolitses. Aga samas 170 kr päev, 350 kr tagatisraha, lube pole vaja - hinna ja kvaliteedi suhe on igati paigas :)
Pildid siin: http://nagi.ee/photos/ihv23/sets/187595/
Subscribe to:
Posts (Atom)