Nojah

Tundub, et ongi viimane kord Mehhikos. Vähemalt selle projekti raames. Tööasjad sujuvad nii hästi kui võimalik ja erilist pinget just ei ole. Kuigi väike kurb uudis on ka - lähen paari tunni pärast Omari lahkumispeole. Iseenesest on projekt kohe-kohe lõppemas ja enam pole suurt vahet aga kahju ikkagi - ta on kohalikus Ericssonis üks asjalikumaid tegelasi.

Igapäevaelu on olnud...igav. iga päev tööle minnes ronin üle "tehiskõrgendiku". Mingil kavala põhjusel kuhjati umbes poolteist aastat tagasi kõnniteele umbes 20 kotti liiva. nüüd on otsustatud keskmine kõnnitee tasapind ühtlustada - natuke kõrgendikust edasi on sügav ja treavate servadega auk tekkinud. Kaks korda oleks ma sinna napilt sisse kukkunud - tänavavalgustust seal ei ole ja jääb pimedas täpselt tee peale...aga noh - tänu Jesusele ei ole midagi halba juhtund (ta on mind varrukast tõmmanud ja august eemale juhatanud:).

Ja muide - Javier on oma tsikli välja vahetanud (viimati oli tal see R6, millega ma kevadel sõitsin on nüüd). Ja asemele ostis ta...Harley Davidsoni. Valus.
Täiesti tüüpiline "all show no go" tüüpi ratas - 2003 a Sportster 883. Ilma summutita GAZ53 häält teeb ja tehnika on nii 30 a vana (loe: ma ei leidnud põhjalikul vaatlusel olulisi erinevusi oma 1975 a Dnepriga). Aga noh...see on ju HARLEY! Iga elupõline tsiklipede peaks juba selle nime peale...las ta olla.
Igatahes täna tellis Javier oma Harleyle remondimehe. Sidur "käitus kuidagi imelikult". Siduritross oli liiga pingul ja selle reguleerimiseks oli vaja kahte mutrit keerata :) ja no tilgake õli ka trossi suka vahele lasta. Remondimees tegi seda kokku ca tund aega (loe: tegi igasugu jaburusi ja poleeris mutrivõtmeid jms, et kasulikuna näida) ja küsis selle eest 650 krooni. Pole just paha töö eest, mida keskmiselt treenitud ahv teeks 1 minutiga ära :)

Nojah. kolmapäeval lendan New Yorki.