Veracruz

Eile lugesin delfist midagi jää ja sula vaheldumisest - see ei käinud ilmselt Mehhiko kohta. Olin nädalavahetuse Veracruzis (Mehhiko lahe ääres) ja seal oli õhk ca +30-35 vahel ja vesi ehk viis kraadi külmem. Pole paha veebruari kohta :)

Laupäeva hommikul rentisime mingilmääral autot meenutava ratastega asja nimega Chevrolet Chevy. Lisaks võtsime ka GPS navigaator - siinsed teeviidad on küll suurepärased ja loogilised (noh nii iga 10 km tagant silt "kuhugi", kusjuures suund on graffityga üle värvitud pahatihti) aga me ei ole ilmselt piisavalt nupukad, et selles väikses asulas probleemivabalt orienteeruda. Sellest seadmest oli palju abi - jõudsime ca 1 tunniga linnast välja. Meeldiv naishääl, mida GPS produtseeris polnud tegelikult ka kõige nupukam - näiteks eriti tiheda liiklusega 4-rajalisel teel "bear left" ja 200m hiljem "bear right" - mulle pole vist kunagi niipalju signaali lastud :) Või siis suurel teel, ilma ühegi ristuva teeta äkki "make a U-turn, now".
Umbes linnapiiril õnnestus ka kohaliku politseiga tutvuda:
Ootasin ilusti rohelise ära ja hakkasin liikuma - 30 m hiljem pidas sõbralik mundrikandja meid kinni. Värvipimedust siin ilmselt ei testita ja ehk vaeseke tegelikult ka ei tee punasel ja rohelisel vahet - igatahes ta oli täieti kindel, et ma sõitsin punasega üle. Vaidluse ajaks otsustas ta mu juhiloa enda kätte võtta tahtis esialgu tagasiandmise eest 2600 peesot (1EEK = 1Peeso). Peale rahulikku ja pingevaba vaidlust sain selle 600 peeso eest siiski tagasi (ma vestlusest liiga palju osa ei võtnud, otsustasin oma loomulikku rolli sisse eldada, st lolli mängida ja lasin Luisal rääkida). Aga võibolla ta ka siiski ei olnud värvipime ja lihtsalt rendiauto numbrid ja dollarikarva nahavärv tundusid talla ahvatleva võimalusena "kiiresti nädalapalk juurde teenida".

Sõit Veracruzi läks suhteliselt muretult - Madis sõitis enamuse teed , me Luisaga jõime õlut :) Kokku oli see ca 400 km - õhtul seitsmeks olime kohal. Veracruz ei ole väga turistidele orienteeritud linn ja hinnad on mõistlikud - suhteliselt talutav kahene hotellituba maksis 320 peesot.
Õhtul olime mingis toredas rannalähedases pubis ja jõime kohalikku lahtist õlut - maitse järgi oli umbes sama kange nagu pilsneripudelite pesemiseks kasutatav vesi aga kõhulahtisust ka ei põhjustanud - kokkuvõttes 3+.

Pühapäev oli ägedam - vedelesime suure osa ajast rannas ja ujusime. Rand oli natuke kitsas (kohalikud jalgpalligurud said mulle tihedamini pihta kui väravale) ja mõõdukalt rahvarohke (aga oi kui kole see rahvas oli) aga ilm väga ilus ja vesi isegi liiga soe ujumiseks. Ujumisriiete kontseptsiooniga ei paistnud kohalikud küll eriti eriti kursis olevat - isegi mehed käisid kohati pikkade pükste ja särgiga kaelani vees. Nad pidavat häbelikud olema ja eks on ka põhjust - keskmine Veracruzi naine näeb välja nagu mina "pluss-miinus kakskümmend" - 20cm pikemad juuksed ja kasv 20 cm lühem. Igatahes meie Madisega oleme ilmselt tänaste ajalehtede esikaanel - pealkiri võiks olla "Peaaegu alasti pervo-gringod Veracruzi rannas".

Pärastlõunal käisime akvaariumis. Päris huvitav oli - elusuur akvaarium ja haid + muud paarimeetrised elukad käeulatuses. Peale akvaariumit sõime VIPSis õhtust ja sõitsime linna tagasi (oi kui tüütu on väikse punniga 400 km jutti sõita mägistel teedel).

Täna hommikul viisin auto tagasi. Peaaegu õnnestus uuesti mundrimeestega tutvust teha - käisin tankimas ja ühe ringi peal oleks peaaegu ühesuunalisse sisse keeranud, rääkisin parasjagu telefoniga ja ei pannud tähele. Seda panid aga tähele seal ringi peal passinud politseinikud (nende silmad nägid ilmselt kahtlast manööövrit tegevat ja moblaga rääkivat (siin ka kusjuures keelatud sõidu ajal) rahapakki). Kuna liiklus oli tihe jäin ringile punase taha ootama ja potentsiaalsed sõbrad hakkasid minu suunas jalutama. Korraga aga liiklus natuke hõrenes ja mul tekkis vastupandamatu soov proovida kuidas selle Chevy kiirendus siis ikkagi on - midagi head ei olnud aga piisav, et enne nende minunijõudmist liiklusesse kaduda. Pealegi olin ma laupäeva hommikul juba "punase tule eiramise" eest maksnud niiet karma peaks tasakaalus olema :)

Aga rohkem midagi kirjutada ei ole - järjekordne tavaline tööpäev (närvilised kõned kohalikult projektijuhilt, igaviku võtvad ootamised kohalike järgi, "nada trabaja" olukorrad jne) on möödas ja varsti peaks magama minema. Kui midagi märkimisväärset toimub siis üritan selle siia, ajaloo annaalidesset talletada. Mitmed tegevused on ka piltide kujul talletatud aga nagu ma juba varem mainisin - need avaldan alles märtsis kui koju jõuan.