Mõtlesin järgi, vaatasin kaarti, ja jõudsin järeldusele, et nii ongi: ma ei olegi varem lõunapoolkerale sattunud. No igatahes tulime Juaniga konverentsile Rio de Janeirosse.
Rios on kevad - õhk 25-30 kraadi, vesi 20. Seega normaalsed inimesed ujuma veel ei lähe. Oli külm tõesti!
Siia saabumine oli ka "tore" lugu. Mul oli 6. oktoobril lend - piletid ammu ostetud jne. Kuna 1.oktoobrist pidi Brasiilia viisavaba olema, siis ootasin rõõmsalt selle kasutamist - kuni 1. ja 2. oktoobril hakkas tulema uudiseid, et eestlastel on piiri peal probleeme. Suhkrupea mäelt saadeti Euroopa Liidu nootite peale muidugi vabandus - nimelt ei ole kõik Brasiilia piiriametnikud ikka sisekoolitust (et eksisteerib riik nimega Eesti, varem kontrolliti passi ilmselt viisa järgi) läbinud ja seega läheb aega. Olukord lubati kiirelt lahendada ja nii läkski - 2. oktoobri õhtuks ilmus saatkonna kodulehele teade, et "Until further notice all Estonian citizens require a visa to Brazil".
Mis siis ikka - täitsin kähku igasugused formularid ära ja saatsin kiirkulleriga hingehinna eest passi Helsingisse. Brasiilia saatkond tuli vastu, ja tegi kiirkorras (ülla-ülla - ropu raha eest) viisa ja sain selle 5. oktoobri õhtul siiski kätte.
8. oktoobrist said sisekoolitused tehtud ja Brasiilia on ametlikult viisavaba! Seega ma olin üks viimastest eestlastest, kes (juba ametliku viisavabaduse ajal) viisa sai!
Lend oli pikk ja igav - üldiselt äravahetamsieni sarnane Mehhikosse lendamisega. Olin paar hooaega Aircrash Investigationit tahvlisse laadinud ja tegin sellega aega parajaks. Kõrvalistuvad inimesed olid millegipärast natuke häiritud, kui minu ekraani vaatama sattusid. Tegelikult on ju rahustav teada saada, et täpselt selline Boeing 777-200 kukkus paar aastat tagasi põhimõtteliselt alla (või noh - mootorid jäid seisma ja vrakk jõudis peaaegu lennurajani) ja üle aasta ei leitud põhjust. Aga siis lõpuks ikkagi leiti (et jää kütuses ei mõju alati hästi) ja tehti vajalikud muudatused kõikidele lennukitele. Seega on see lennuk, millega me lendame, oluliselt turvalisem.
Kuna jõudsin laupäeva õhtul kohale, oli enne koverentsi üks täiesti vaba päev. Käisime Juani ja Hedvigiga Riot avastamas. Hedvigil oli mingi eestlase kirjuatud raamat Brasiiliast, kus kiideti vaatamisväärsusena ühte ägedat värvilist treppi. Keegi kohalik kunstnik on üle maailma hankinud kahhel-plaate ja ühe pika trepi ära plaatinud nendega. Aga see ei asunud just päris turistidele mõeldud piirkonnas - kohalik tädi, kellelt teed küsisime, vihjas, et "turvalisusega on nii ja naa". Igatahes leidsime trepi üles, nuga ei saanud, paljaks ei röövitud - ehk siis kõik läks kenasti ja turvaliselt. Järgmine peatus: Suhkrupea mägi.
Suhkrupea mäele jõudmiseks tuleb kõigepealt gondliga "esimesele mäele" sõita, ja sealt järgmisega Suhkrupea peale siis. No ja tegelikult enne seda metrooga Botafogosse sõita ja sealt paar kilti lonkida. Metroo on Rios mõnus - uued, puhtad, ruumikad vagunid, keegi ei ürita nätsu ega traati müüa jne. Hind on muidugi Mehhikoga võrreldes krõbe - umbes 1€ on ühekorra pilet.
Vaade Suhkrupealt on muljetavaldav. Üheltpoolt paistab enamus Rio lahte ja kohalik lennuväli, kust iga 5 min järel lennukid otse mäe suunas õhku tõusevad. Teisel pool Copacabana rand ja kesklinn.Teiselpool Riot paistab ka kristuse kuju - ent kuna sinna pääsemine oleks veel pool päeva ja hunniku riaale ära võtnud, siis sinna ei jõudnudki. Nende kahe vahel valides pidavatki Suhkrupea igatahes õige valik olema :)
Rio on päris suur ja palju rohkem päevaga teha ei jõudnudki. Käisime veel Ipanema rannast läbi ja seiklesimegi kohalike bussidega hotelli. Ipanemas sattusime just Posto 9 juurde. Kes viitsib see guugeldab - aga üldiselt on see vabaduse ja rikastava erinevuse sümbol. Seal võivad kõik ennast vabalt, liigagi vabalt tunda. Näiteks oli jalgupidi vees kaks armunud paarikest - silitasid ja musitasid ja käitusid üleüldse nii, et viisakas inimene pöörab pea kõrvale. Ühelt paarilt pöörasingi pea väga-väga ruttu kõrvale - nimelt koosnes üks paar noormeestest ja teine neidudest. Üldiselt tundus, et vikerkaarevärvilised noormehed kasutavadki sealset vabadust rohkem, niiet lasime ruttu jalga.
Hotell Gaivota on üpris kesine koht Rios peatumiseks. Toad väga väiksed, internet jukerdab, hind väga krõbe jne. Aga asukoht on suurepärane! Otse Barras, 300m kaugusel rannast. Barra de Tijuca on üks uuemaid Rio linnaosasid ja meenutab õhkkonnalt Polancot. Suhteliselt viisakad majad, iga nurga peal ei röövita jne. Samuti on siin Rio parim rand (18km perfektset valget liiva), mida palistavad kümned (kui mitte sajad) pilvelõhkujad ja pargid.
Ranna ääres lookleb ka kergliiklustee, mille kasutamine tundub trendikas olevat. Igaljuhul hommikul 7 ajal pole ma kaugeltki ainuke jooksja. Korra rentisin ka jalgratta, et Barra Shoppingu-s käia (lõuna-ameerika suurim kaubanduskeskus, üle 600 poe, öäk).
Söömine on siin turistile kallis lõbu. Esimesel õhtul käisin mingis pitsabaaris, kus väike (loe: kolmandilku pidi kaasa pakkima) pitsa ja 1 õlu maksid ca 25€. Nüüdseks olen muidugi targem ja käin kohalikes "urgastes" - saab ehedamat kohalikku toitu ja hinnad on taskukohased. Väike miinus muidugi on - plastmasstoolidega tänaval asuvas söögikohas räägitakse eranditult portugali keelt. Käte ja jalgade ja vigase hispaania keele abiga saab küll ennast enam-vähem selgeks tehtud enamasti. Noh - näiteks sain ükskord kanapasta asemel tuunikala võileiva...
Portugali keele kirjapilt on hispaania keelele üksjagu sarnane, seega siltidest saab enamasti aru. Aga rääkimine on keeruline - ka Juan ei saanud eriti suheldud. Siiski on hispaania keel oluliselt rohkem abiks kui inglise - teoorias peaks see küll solvav olema brasiillastele (kui neid "hispaania keele kõnelejateks" peetakse) ent praktikas pole ma seda kohanud.
Konverents/mess toimus RioCentros. See on Ladina-ameerika suurim messikeskus - tuleb tõdeda, et on tõesti natuke suurem kui Tartu näituste hall. Väidetavalt pidi 15.000 osalejat olema, ent ma küll nii paljusid ei näinud. Üritus oli ka muidu natuke alla ootuste. Näiteks ettekanded olid enamjaolt portugali keeles ja kohati väga kahtlase sünkroontõlkega. Ja välismaalastega suhtlemise barjäär on (lisaks keelebarjäärile) ikka tunnetatav. See ei kehti küll coca-cola pudeli kujuga neidude kohta, kes messikeskuses iga putka juures külalisi ligi meelitavad :) Aga kahjuks ei tahtnud nad eriti tööasjadest rääkida.
Mõned päris asjalikud (tööalased!) kontaktid muidugi saime ka, niiet kokkuvõttes 3+
Homme lendan koju! Seniks: http://www.youtube.com/watch?v=UJkxFhFRFDA
Rios on kevad - õhk 25-30 kraadi, vesi 20. Seega normaalsed inimesed ujuma veel ei lähe. Oli külm tõesti!
Siia saabumine oli ka "tore" lugu. Mul oli 6. oktoobril lend - piletid ammu ostetud jne. Kuna 1.oktoobrist pidi Brasiilia viisavaba olema, siis ootasin rõõmsalt selle kasutamist - kuni 1. ja 2. oktoobril hakkas tulema uudiseid, et eestlastel on piiri peal probleeme. Suhkrupea mäelt saadeti Euroopa Liidu nootite peale muidugi vabandus - nimelt ei ole kõik Brasiilia piiriametnikud ikka sisekoolitust (et eksisteerib riik nimega Eesti, varem kontrolliti passi ilmselt viisa järgi) läbinud ja seega läheb aega. Olukord lubati kiirelt lahendada ja nii läkski - 2. oktoobri õhtuks ilmus saatkonna kodulehele teade, et "Until further notice all Estonian citizens require a visa to Brazil".
Mis siis ikka - täitsin kähku igasugused formularid ära ja saatsin kiirkulleriga hingehinna eest passi Helsingisse. Brasiilia saatkond tuli vastu, ja tegi kiirkorras (ülla-ülla - ropu raha eest) viisa ja sain selle 5. oktoobri õhtul siiski kätte.
8. oktoobrist said sisekoolitused tehtud ja Brasiilia on ametlikult viisavaba! Seega ma olin üks viimastest eestlastest, kes (juba ametliku viisavabaduse ajal) viisa sai!
Lend oli pikk ja igav - üldiselt äravahetamsieni sarnane Mehhikosse lendamisega. Olin paar hooaega Aircrash Investigationit tahvlisse laadinud ja tegin sellega aega parajaks. Kõrvalistuvad inimesed olid millegipärast natuke häiritud, kui minu ekraani vaatama sattusid. Tegelikult on ju rahustav teada saada, et täpselt selline Boeing 777-200 kukkus paar aastat tagasi põhimõtteliselt alla (või noh - mootorid jäid seisma ja vrakk jõudis peaaegu lennurajani) ja üle aasta ei leitud põhjust. Aga siis lõpuks ikkagi leiti (et jää kütuses ei mõju alati hästi) ja tehti vajalikud muudatused kõikidele lennukitele. Seega on see lennuk, millega me lendame, oluliselt turvalisem.
Kuna jõudsin laupäeva õhtul kohale, oli enne koverentsi üks täiesti vaba päev. Käisime Juani ja Hedvigiga Riot avastamas. Hedvigil oli mingi eestlase kirjuatud raamat Brasiiliast, kus kiideti vaatamisväärsusena ühte ägedat värvilist treppi. Keegi kohalik kunstnik on üle maailma hankinud kahhel-plaate ja ühe pika trepi ära plaatinud nendega. Aga see ei asunud just päris turistidele mõeldud piirkonnas - kohalik tädi, kellelt teed küsisime, vihjas, et "turvalisusega on nii ja naa". Igatahes leidsime trepi üles, nuga ei saanud, paljaks ei röövitud - ehk siis kõik läks kenasti ja turvaliselt. Järgmine peatus: Suhkrupea mägi.Suhkrupea mäele jõudmiseks tuleb kõigepealt gondliga "esimesele mäele" sõita, ja sealt järgmisega Suhkrupea peale siis. No ja tegelikult enne seda metrooga Botafogosse sõita ja sealt paar kilti lonkida. Metroo on Rios mõnus - uued, puhtad, ruumikad vagunid, keegi ei ürita nätsu ega traati müüa jne. Hind on muidugi Mehhikoga võrreldes krõbe - umbes 1€ on ühekorra pilet.
Vaade Suhkrupealt on muljetavaldav. Üheltpoolt paistab enamus Rio lahte ja kohalik lennuväli, kust iga 5 min järel lennukid otse mäe suunas õhku tõusevad. Teisel pool Copacabana rand ja kesklinn.Teiselpool Riot paistab ka kristuse kuju - ent kuna sinna pääsemine oleks veel pool päeva ja hunniku riaale ära võtnud, siis sinna ei jõudnudki. Nende kahe vahel valides pidavatki Suhkrupea igatahes õige valik olema :)
Rio on päris suur ja palju rohkem päevaga teha ei jõudnudki. Käisime veel Ipanema rannast läbi ja seiklesimegi kohalike bussidega hotelli. Ipanemas sattusime just Posto 9 juurde. Kes viitsib see guugeldab - aga üldiselt on see vabaduse ja rikastava erinevuse sümbol. Seal võivad kõik ennast vabalt, liigagi vabalt tunda. Näiteks oli jalgupidi vees kaks armunud paarikest - silitasid ja musitasid ja käitusid üleüldse nii, et viisakas inimene pöörab pea kõrvale. Ühelt paarilt pöörasingi pea väga-väga ruttu kõrvale - nimelt koosnes üks paar noormeestest ja teine neidudest. Üldiselt tundus, et vikerkaarevärvilised noormehed kasutavadki sealset vabadust rohkem, niiet lasime ruttu jalga.
Hotell Gaivota on üpris kesine koht Rios peatumiseks. Toad väga väiksed, internet jukerdab, hind väga krõbe jne. Aga asukoht on suurepärane! Otse Barras, 300m kaugusel rannast. Barra de Tijuca on üks uuemaid Rio linnaosasid ja meenutab õhkkonnalt Polancot. Suhteliselt viisakad majad, iga nurga peal ei röövita jne. Samuti on siin Rio parim rand (18km perfektset valget liiva), mida palistavad kümned (kui mitte sajad) pilvelõhkujad ja pargid.
Ranna ääres lookleb ka kergliiklustee, mille kasutamine tundub trendikas olevat. Igaljuhul hommikul 7 ajal pole ma kaugeltki ainuke jooksja. Korra rentisin ka jalgratta, et Barra Shoppingu-s käia (lõuna-ameerika suurim kaubanduskeskus, üle 600 poe, öäk).
Söömine on siin turistile kallis lõbu. Esimesel õhtul käisin mingis pitsabaaris, kus väike (loe: kolmandilku pidi kaasa pakkima) pitsa ja 1 õlu maksid ca 25€. Nüüdseks olen muidugi targem ja käin kohalikes "urgastes" - saab ehedamat kohalikku toitu ja hinnad on taskukohased. Väike miinus muidugi on - plastmasstoolidega tänaval asuvas söögikohas räägitakse eranditult portugali keelt. Käte ja jalgade ja vigase hispaania keele abiga saab küll ennast enam-vähem selgeks tehtud enamasti. Noh - näiteks sain ükskord kanapasta asemel tuunikala võileiva...
Portugali keele kirjapilt on hispaania keelele üksjagu sarnane, seega siltidest saab enamasti aru. Aga rääkimine on keeruline - ka Juan ei saanud eriti suheldud. Siiski on hispaania keel oluliselt rohkem abiks kui inglise - teoorias peaks see küll solvav olema brasiillastele (kui neid "hispaania keele kõnelejateks" peetakse) ent praktikas pole ma seda kohanud.
Mõned päris asjalikud (tööalased!) kontaktid muidugi saime ka, niiet kokkuvõttes 3+
Homme lendan koju! Seniks: http://www.youtube.com/watch?v=UJkxFhFRFDA
1 comment:
Lennuturvalisuse point on muidugi päris hea...
Post a Comment