Reede

Reede on kõigis islamimaades püha. Sõltuvalt maast (pigem õigemini sellest "kui õige" islamiriik ollakse) ka neljapäev või laupäev. Iraan on "õige" maa ja nädalavahetus on N-R. Mõned äraandjad riigid, näiteks UAE ja Sudaan tahavad aga rohkem ühiseid tööpäevi valgete inimestega ja peavad nädalavahetust R ja L.
Seega on kontor päris tühi - peale minu on siin ainult Kogilan, kes vannub vaikselt oma arvuti taga. Ta üritab vist hispaanlastega läbirääkida mingi uue projektiosas ja kui ta täna seda ei teeks siis saaks alles esmaspäeval. Aga võibolla on vandumise põhjuseks ka Ericssoni sündroom ja selle kõrvalmõjud.

Ericssoni sündroom on välismaal töötamine ja liiga suur pühendumine sellesse. Iraanis on enamus tegelasi kuskilt mujalt pärit - Malaisiast, Bangladeshist, Pakistanist, Dubaist jne. Nad töötavad tavaliselt 2-3 kuud siin ja käivad siis nädala kodus. Sama olen näinud ka mitmel pool mujal - Mehhikos, Sudaanis, Dominikaanis - ma kahtlustan, et see ongi ülemaailmne praktika. Enamikul neist on pere, s.h. väiksed lapsed kodus ja nad näevad neid vaid iga mõne kuu järel. Miks nad nii teevad, sellest ma aru ei saa. Kindlasti on palk parem aga asi ei saa olla ainult rahas - see palk ei ole midagi müstilist - head spetsialistid saavad ka kodumaal normaalset palka. Ju on siis töö niipalju väljakutsuvam ja poissmehe elu niipalu meeldivam (peret enamasti kaasa ei võeta, kui siis kutsutakse lühidalt külla). Või siis annab see hea ettekäände töönarkomaaniaks ja vingumiseks...

Põrutavaid uudiseid kahjuks või õnneks ei ole. Kõik päevad on täpselt ühtemoodi - hommikul kontorisse, lõunani mökutamine või kraaklemine, lõunaks kebab, peale lõunat närvitsemine ja/või kraaklemine ja õhtul korterisse tagasi makarone keetma. Seega olukord on stabiilne :)
Samuti viljelen endiselt tervislikke ja karskeid eluviise. Alkoholivaba õlu tundub täitsa normaalne ja seal on ilmselt palju kasulikke vitamiine ja mineraale. Ja no päris õlu pidavat ka 130 kr purk maksma ja selle hankimiseks peaks vist kahtlase seltskonnaga lävima.
Võibolla alati ei pea ka - eile kuulsin kontoris järgnevaid dialooge:

"kuule - saad sa mulle homseks pudeli brandit tuua"
"kamoon mees, see on Iraani islamivabariik! mis marki sa tahad ja kui suurt"

ja:

"kuule - anna mulle oma diileri number"
"mul ei ole diilerit, ma ajan ise (rosinapuskarit siis ilmselt)"

Mina ei lasknud kummastki vestlusest ennast muidugi häirida.

Ja päeva fakt - kas teadsite, et Bangladesh on rahvaarvult seitsmes riik maailmas, kuigi pindalalt on see väiksem kui baltimaad kokku?

Teheran

Homme saab täis esimene nädal Teherani jõudmisest. Eluke veereb vaikselt ja närviliselt, tööasjadega on nii ja naa ja muud nagu väga polegi. Askeetlikud eluviisid on tüütud ja kohalikud samuti.

Pesitsen Erami nimelises apartment-hotellis linna põhjaosas. Ümbruskonnal pole väga vigagi - see on üks viisakamaid linnaosasid väidetavalt. Teheran on põhja-lõuna suunaliselt mäe külje peal, põhjas on uhked maja ja rikkurid, lõunas on getod ja..ilmselt mitte nii jõukad inimesed. Minu korter on kaardi järgi ikka täitsa linna põhjaservas ja mäed on käega katsuda - seega liigitun esimesse klassi (no ja mul on ka miljonid seifis, niiet pole midagi imestada).
Korter on üle keskmise suur - ca 80 ruutmeetrit ehk. 2 magamistuba, hiiglaslik elutuba, hiiglaslik köök, kilomeetri pikkune koridor, pesutriikimise tuba, vannituba ja kaks WC-d - seega klaustrofoobiaohtu ei ole.


Kontor on ca 4km kaugusel ehk ja tööle lähen jala. Justnimelt lähen - kuna tee kontorisse on mäest alla, tagasi korterisse liigun taksoga. Tööle jõuan ca 35 minutiga, jala tagasiminemiseks kulub 45min(+liitrite kaupa higi ja verd). Taksoga läheb tegelikult samakaua aga higi/verekulu on minimaalne.
Panin tähele, et bussid sõidavad sel suunal tihti ja lähipäevil plaanin selle järgi proovida - bussidel nimelt on eraldi rada ja võiks 15 minutiga mõlemas suunas kohale jõuda. Pilet pidavat 20 senti maksma umbes niiet tundub igati meeldiv variant.

Hommikusöök on lollidele.
Lõunasöögiks saab igast restoranist ülihead kebabi riisiga...ja eriti muud ei saagi. St tegelikult ilmselt saaks ikka aga enamasti on kiire ja ei ole jõudnud katsetada. Kebabi söövad kõik ja selle saab alati mõne minutiga kätte. Toidu kõrvale purgike alkoholivaba sidruni/õunaõlut (nii nimetatakse siin limonaadi, õllega pole vähimatki seost) ja mis sa hing veel ihkad...
Õhtusöögi olen siiamaani ise teinud. Korteri lähedal on erinevad R-kioski tüüpi putkad kust saab igasugust väärt kraami. No näiteks makarone ja viinereid ja küüslaugu maitselist jogurtit. 10 tunnise tööpäeva järel on maitsetud makaronid ja pannil kõrvetatud viinerid täitsa head.

Muidu läheb hästi ja juba ~12900 minuti pärast peaksin koju jõudma.

Airbus A300

A300 oli Airbusi esimene mudel ja ühtlasi maailma esimene kahemootoriline kahe vahekäiguga lennuk. Esimene kommertslend toimus 1974 aastal ja peale mõneaastast vindumist sai see väga populaarseks - ikkagi 266 istekohta, lennuulatus ca 7500 km ja suudab ka 170 tonnisena edukalt õhku tõusta. A300 põhjale on ehitatud ka Airbus Beluga, niiet see on sobilik ka transportlennukiks. 90ndate keskpaigast 2007nda aastani toodetud A300-d ainult kaubaveoks ehitatigi.
Kokku toodeti seda mudelit 561 tk ja ainult 25 neist on alla kukkunud (ja kusjuures ainult 9 nendest on olnud (rohkete) ohvritega).
Nüüd, 35 aastat hiljem üksi enesest lugupidav reisijaid vedav lennufirma loomulikult seda enam ei kasuta. Lennukid on ümberehitatud kauba vedamiseks, maha kantud ja/või müüdud kolmanda maailma lennufirmadele.

Üks selline lennufirma on Iran Air, kel on suisa neli A300-t. Üks auväärne vana(raua)ke neljast lendab Frankfurdi ja Teherani vahel. Lend kestab 5 tundi ja on tegelikult täitsa mugav. Vingujad ilmselt ei nõustuks - kitsad istmed, pragunenud (ja jootekolviga sulatades parandatud) plastikud salongis, filmi näidatakse aga parem kui ei näidataks (väike vanaaegse RGB projektori pilt, mis on 12 istmerea peale ja filmi vaatamiseks kustutakase tuled ära projektori ümbrusest) jms ei lähe just unistuste lennuki kirjeldusega kokku. Samuti ei tee rõõmu iraanipärane kõhuvalu, mida lennukitoit põhjustab - kuid ajaliselt on Iran Air väga mugav.
Nimelt jõuab see juba 21:30 Teherani, erinevalt "päris" lennufirmadest, kes ainult ööpimeduses või hommikuhämaruses pühale maale rattaid tohivad toetada. Ühtlasi lisab mugavust ka see, et valged inimesed millegipärast ei eelista Iran Airiga lennata ja seega ei ole vaja pikalt "Foreigner" sabas seista saabudes. Vaid pool tundi peale lennuki maandumist olin juba taksos, mis sõiduridade vahel ebamääraselt ujudes Teherani kesklinna poole kihutas.

México - la octava vez

Üle-eelmisel nädalal tekkis mõte korraks Mehhikos käia ja vaadata, kuidas seal elu edeneb. Reis oli keskmisest lühem - teisipäeva hommikul Tartust lennuki peale ja laupäeva õhtuks tagasi - 3 päeva kohapeal. Erilisi muudatusi ei täheldanud - tegin vaid sellised tähelepanekud:

- ärikultuuril ja asjaajamisel on endiselt arenguruumi mõistlikkuse suunas
- hispaania keelt on kohalikud halvemini rääkima hakanud aastaga (jah - peaaegu aasta on viimasest Mehhiko reisist möödas. Kolmandal päeval tuli neil küll juba natuke paremini välja...
- vahepeal promotod seagripp on unustatud
- suites Newton majutus ei ole hoolimata 7x meeldetuletamisest 3 a jooksul suutnud mu perekonnanime oma andmebaasis ära parandada. Kohe kodune tunne oli kui korterisse registreerides palavalt Hr. Lemust tervitati.
- El Farolito tacorestorani kelnerid mäletasid mind ja mu eelistusi. Küsimata lauale ilmunud Modelo Negra oli muljetavaldav.
- toimunud on taksorevolutsioon:

Vanad rohelised põrnikad ja nissan tsurud on kadunud (moodustasid enne tänavapildis 20% kõikidest sõidukitest) ja kõik taksod on nüüd kuldsetes-punastes värvitoonides:

Selline värvikombinatsioon pidavat olema kombekas ja jätma linnast parema mulje - kõik taksod peavad olema selliselt värvitud ja ingli ("El Angel" - see kuldne ingel, mis Mehhiko sümbol on) logode rida tagaosas. Ilmselt ei olnud põrnikate ja tsurude ülevärvimine otstarbekas ja need saadeti muudesse linnadesse. Tuleb tõdeda, et natuke kenam vist on tõesti - kuna värvikombinatsioon võeti kasutusele sel aastal siis kõik taksod on värske värvkattega ja enamus neist on nüüd alla 5 a vanused autod.

Blogi jägijatest sisuotsijatele pean kahjuks pettumuse valmistama - see postitus on peaasjalikult vaid mulle endale meeldetuletuseks, mitu korda ma Mehhikos käinud olen. Olen muutunud märgatavalt laisemaks ja pidasin paljuks ka oluliselt huvitavama, Augustis toimunud Eesti-Rootsi-Taani-Saksa-Tsehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti mototripi kajastamist. Selleks polnud ka tegelikult vajadust - Madisest paremini poleks seda nagunii suutnud keegi teha.