Algunas adventuras

Tööd on palju ja asjad ei lähe just repase leega (või siiski - mööda siinseid auklikke teid). Eelmisel nädalal olin kaks ööd kontoris. Öösiti on siinne kontor tegelikult üsna rahvarohke - siiski mitte nii rahvarohke, et toolidest puudust tuleks nagu päevasel ajal. Nimelt on pooled toolid katki või tabureti stiilis ja vahetavad pidevalt omanikke - kes hommikul enne jõuab see naabrilt ka parema tooli omale "laenab". Ma "laenasin" teisel päeval omale ühe mugavama tooli ja kinnitasin selle läpaka trosslukuga laua külge - siiamaani on alles. Loodetavasti võib reisi lõpus sama öelda läpaka kohta:)

Korter seevastu on suht talutav. Veepumpa pole kuulda (olen eelmise korraga võrreldes korrus allpool), soe vesi on siiamaani püsinud ja naabrite peretülidest ei pea ka interaktiivselt osa võtma. Väike aga siiski on - kaabel TV-le oli keegi lapseluku peale pannud(juba detsembris ilmselt, kuna Jaak oli sel ajal samas korteris ja juba sel ajal ei saand vaadata). Kuna administraatorile kurtmine ei kandnud vilja siis ühel õhtul otsustasime Jesusega asja uurida. Peale neljandat õlut leidsime internetist "mingisuguse reseti juhendi" ja suure hurraga muidugi ka järgisime seda. Selle tulemusena on kaabel-tv karbike nüüd tehaseades ja näitab ainult musta pilti :) Sellest on juba nädal möödas ja keegi parandamas pole käinud - peaks vist uuesti kurtma minema.

Eelmisel nädalavahetusel, kohe peale jõudmist käisin ühe kohaliku neiu sünnipäeval. Selline tüüpiline erapidu oli, v.a. tantsiti rohkem kui meil. Tutvusin ka mitmete umbkeelsete kohalikega ja sain suht häsit jutu peale - nende arust oli mu hispaania keel "muy bien" ja sai paar tundi laiast maailmast neile pajatatud. Tegelikult on keelega sitad lood - hääldusega ja mõnede tüüpsituatsioonidega on suht hästi, ehk selle pärast jääb kohalike mulje, et ma saan hästi aru. Eile restoranis arvet makstes küsiti (miljon sõna sekundis), kas ma jäin teenindusega rahule. Ma ei saand aru ja kuna tädi mässas samal ajal paberitega, siis eeldasin, et tahab mulle "fakturat" (mingi eriline arve kohaliku maksuameti jaoks vms) anda ja raputasin pead. Seepeale küsis, et mis ei meeldinud - sellest asin aru ja vabandasin, et ma nii hästi ei habla ikka. Lisaks kinnitasin, et "todos es muy bien" :)


Sel pühapäeval käisn Taxcos. See on "hõbedalinn" Guerrero osariigis, ca 200 km siit. Hommikul kell 8 läksin rentisin õnnetu autolaadse, Chevrolet Corsa tüüpi punni. Tund aega hiljem olin juba Jesuse peale korjanud ja ületasin Viaductol kiirust. Keegi seadusesilmadest selle tuvastamisest siiski huvitatud ei olnud - 120 km/h 70-alas oli lihtsalt rahuliku pühapäevahommiku liiklustempo. Õigest teeotsast keerasime muidugi mööda ja sattusime kuhugi pärapõrgu - mingi eriti kole, sadade lamavate politseinikega linnaäärne kolgas. Peale pooleteise tunni pikkust tiirutamist õnnestus ühele taksole ette keerata ja raha pakkuda, et ta meid nõiaringist päästaks. 15 minutit hiljem ja 20 peesot vaesamana jõudsime Mexico-Acapulco maanteele (Taxco on peaaegu Acapulco tee peal) ja ca 2 tunni pärast olime Taxcos.
Taxco on üks väike mägilinn, mis elab hõbeda kaevandamisest ja töötlemisest. Mägilinn kusjuures suure M-ga - "vanalinn" näiteks on ca 1x1 km aga kõrguste vahe sellel alal on vähemalt 50 (kui mitte 100) meetrit.Olles kohalike vaatamisväärsustega tutvunud (igav) ja ca 100gr hõbedat ostnud ehete näol (odav) plaanisime tagasi sõita. Seda takistas aga väike pisiasi - nimelt on kohalike arvates hea mõte autod vanalinna lubada ja kell 4 pärastlõunal oli kogu vanalinn täielikus ummikus. Püstloodis munakiviteed auto-autos kinni (kusjuures kohati on need nii kitsad, et inimesed käisid külg ees majade ja autode vahelt läbi). Sarnase pildi saaks ehk siis kui Tallinna vanalinna 500-1000 autot lasta :) Kuna ummikuga liitumine ei tundunud hea mõte, siis sõime lõunat (ülihea vaade mägedele, ülisitke keskpärane šaslõkk) ja ootasime. Tunni ajaga oli jama lahenenud ja sõitsime tagasi.
Tagasitee ei olnud kahjuks nii roosiline - umbes 20 km enne Mexico piiri algas totaalne ummik, mis ei tõotanud tunni ajaga laheneda. Selle 20 km läbisime umbes kolme tunniga. järeldused sellest:
- heitgaaside sissehingamisega harjub täitsa ära.
- kui ma veel krdi manuaalkastiga krdi autoga krdi sadu kordi pean 5m kaupa edasi sõitma siis tuleb parem jalg ilmselt amputeerida. Põlv andis veel järgmine päev tunda.
- eestis EI OLE ummikuid. mitte kunagi! mitte kusagil!

Linna jõudes muidugi eksisime ära ja otsisime kolmveerand tundi Polancot (sildid ja viidad on juba loomult "selged ja asjalikud" aga mõned naljamehed olid nooled otsustanud graffityga ülev ärvida. Päris hea nali oli). Järgmisel hommikul viisin auto tagasi ja jätkasin sula töömõnu nautimist.


Pilte tegin ka aga fotoka kaabli jätsin muidugi eestisse - seega näitan kunagi hiljem.