Viimane päev Pärsias

Täna on vaba päeva ja ülendan selle logelemise kauniks kunstiks. Vähemalt nädalajagu pole saanud välja magada ja lihased on eilsest veel väga valusad. Seda sellepärast, et eile käisime Mehdi ja mõnede tema sõpradega Dizinis.


Üldiselt Madise aastatagune kogemus kirjeldab olukorda üsna adekvaateselt ja ma ei hakka pikemalt heietama.


Ma sõitsin seekord suuskadega ja jäin üllataval kombel isegi ellu. Viimane täispikk laskumine (ülevalt tipust kõige alla - ca 4-5km, kõrguste vahe 1 km) võttis küll väga läbi, kuna ei oska väga suuskadega sõita veel ja raiskan metsikult pidurdamise peale energiat. Lähen homme Austriasse ja jään nädalaks - vast seal saab suusatamise paremini selgeks:)


Ja ongi kõik - 5h pärast suundun lennujaama ja homsest algab suusapuhkus Ischgl-is. Tööasjad said üpris viisakasse seisu ja üleüldse vist võib selle Iraani reisiga rahule jääda.

Ja lõpetuseks mõned tähelepanekud/infokillud veel viimastest päevadest:


- Bensiin on siiski natuke kallim kui ma arvasin - 400 toomanit on eritariif, taksod jms. Tavainimesed peavad umbes 700 maksma liitri eest.

- Kinnisvarahinnad on jõhkrad ja kohalike jaoks on üldse kõik jube kallis. Näiteks normaalne 50m2 korter, magalarajoonis, ca 10 km kesklinnast maksab umbes 130 tuhat eurot.

- Autod on ka jõhkralt kallid. Üks /// tüüp ostis just kasutatud Renault Megane (2006), manuaal ja muidu peaaegu plank - 14 tuhat eurot. Eriti kallid on imporditud autod - tollimaks on 100% auto maksumusest. 90% autodest, mis siin ringi vuravad on kohapel koku pandud (uuematest on neil näiteks Mazda 3 kohalik tootmisliin)

- Mošeedel on 2 torni kõrval sellepärast, et see sümboliseerib ülestõstetud kätega liidrit (keskmine kuppel on "pea" ja 2 torni "käed"). Imam Kohmeini mošeel on aga 4 torni ümber. Võibolla tõstis tema jalad ka üles.

- Naised saavad maalt lahkuda ainult siis kui nad on abielus või neil on isa luba (a´la notariaalne, igatahes pidi ilge keberniit olema ka siis kui paps nõus on).

- Sealiha veetakse ikka usinasti sisse, peamiselt Armeeniast. Mingitele vähemustele mingitel tingimustel on see isegi vist lubatud. Igatahes mitmetes väiksemates restoranides pidi head seapraadi pakutama. Menüüs loomulikult ei ole, niiet pead teadma parooli - "metssiga". St, tuleb öelda, et tahad"wild boar steak-i" ja kui neil on siis tuuaksegi (harilikku siga). Kui kõvasti "pork" kisad siis muidugi ei saa midagi.

- Põllumajanduslik dzihaad on jälle esiplaanil! Southern Kerman Agricultural Jihad Department ranked sixth nationwide last year in terms of implementing under-pressure irrigation systems! (Tehran Times)

Järgmise korrani!

Pidu

Viimased neli päeva on 13-17h tööpäevad olnud ja midagi väga huvitavat juhtunud ei ole. Tööasjadega on päris hästi - eile sai ATP tehtud ja täna ongi viimane päev kontoris:)
Eelmisne nädalavahetusel (N-R) oli peaaegu vaba - vist olin neljapäeval ainult 8h kontoris. Kennedy (kohalik kõige tähtsam projektijuht, Nigeeriast) oli ka tööl ja kutsus mind õhtuks ühe oma sõbra sünnipäevale kaasa. Kuna olin sel ajal haige ja lauanurgal oli coldrexi tablettide leht, siis küsis ta ka murelikult, et kas ma ikka juua saan kui rohtu võtan...
Ah et selline kinnine põrandaalune pidu, millistest kohalikud varemgi rääkind on? Palju mõtlemisaega ei olnud vaja!

Kennedy sõber elas kuskil kaugel, tundmatus linnaosas, vanas ameeriklaste poolt ehitatud majas. Enne islamirevolutsiooni (1979) olid ameeriklastega suhted head ja koostöö sujus. Šahh tahtis Teherani teha Manhattani sarnase kõrghoonete linnaosa ja see maja oli üks selle aja pärandeid. Vast 20-30 eriti kõrget korrust (ca -56m) - sealhulgas koridorid on täiskõrged ja korterid on kahekorruselised. Ameerika stiili tuleb vist sellest, et see on raiskab ruumi - aga korterite planeering tundus üpris mugav olevat.
Peol oli umbes 20 inimest. Enamik 30ndates, paar väikest last ja mõni vanem inimene (näiteks sünnipäevalapse vanemad). Sellise demograafilise info põhjal võiks eeldada, et tegu on vaikse istumisega, ent tegelikkuses meenutas pidu kõige rohkem "hilisteismeliste läbu". Häirivalt kõva tümakas (nii lääne kui kohalik), ülemeigitud naised, seosetu ringikargamine (mida ööklubides nimetatakse vist tantsimiseks), rohkelt jooke jne.
Huvitavad välismaalased on sellistel üritustel alati teretulnud. Nii musta kui valge nahavärviga inimesed on siin "eksootilised" ja on suur au sellist imelooma oma peol võõrustada. Ja no kui Kennedy minu kaasa võttis, st - neeger tuli koos valge mehega - siis oli kohalikus mõistes tegu jackpotiga. Kõik tegid minuga koos pilti, kui klaasi korraks käest toetasin, siis murdosas sekundi väitel oli see jälle täis valatud jne.

Joogiks pakuti punast ja valget (loe: tumepruuni) koduveini ja midagi grappa laadest. See viimane oli ka isetehtud ja liigitasin selle kategooriasse "sulaselge mürk". Nii mõnigi külaline, kes seda pruukis oli õhtuk lõpuks üpris joviaalses tujus (ja ma ei taha mõeldagi, mis nad hommikul tundsid). Koduvein oli..noh...joodav lahja peet :) Ma tarbisin seda vast nii 4-5 klaasi ja kesköö kanti hotelli jõudes näitas alkomeeter 0,21 promilli (juhuslikult jäi kotti ja sattus kaasa). Ja ummistunud peldik tehti ka järgmisel päeval korda....

Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis homme suusatan Dizinis.

elu-olu Pärsia moodi

Tööl käin bussiga. Hotell on Tajrishi väljaku lähistel ja kontor endiselt Saei pargi kõrval - seega on tööle jõudmiseks 2 võimalust:

- taksoga, pikema ringiga (ca 12 km), rohkete ummikutega, umbes tunniga

- bussiga, otse mööda Teherani tähtsaimat tänavat Vali Asri pidi kulgevat busside erirada (ca 9km), väheste ummikutega, umbes pole tunniga.

Kontoris vangutatakse teist päeva pead, et ma bussiga sõidan. Välismaalane, farsi keelt ei räägi (ja ammugi ei loe), üksinda, bussiga...ja elusalt kohal!
Midagi väga keerulist siin tegelikult ei ole. 90% busse sõidab otse mööda Vali Asri pidi ja väga eksida ei saa. Kindluse mõttes olen bussijuhi käest tervituseks küsinud ka vastavalt "Tadžrish?" või "parke saai?" ja vastavalt reaktsioonile ka peale läinud.
Bussid on keskelt pooleks jagatud - esimene pool (keskmise ukse keskelt või lõõtsaga bussidel lõõtsast alates) on meestele, tagumine naistele. Mehi sõidab oluliselt rohkem, seega tihtipeale on esimene ots pungil täis ja taga pooled kohad vabad.
Pileteid ei ole - raha tuleb otse bussijuhi kätte anda. Sõidu eest makstakse mahaminnes, niiet igas peatuses ronib bussijuht esiuksele ja tagumistest ustest väljujad sibavad ette maksma. Mõnikord korjab raha mõni abivalmis reisija bussijuhi eest. Allah on ainuke kontrollija ja üldse on see sõiduraha rohkem statistika jaoks vist - üks sõit maksab 1000 riaali ehk 7,2 senti (ehk umbes 1 kroon). Mõned hinnanäited veel:

-10km taksoga - 50.000 riaali ~3.6€
- 1 liiter bensiini - 4000 riaali ~ 30 senti
- normaalne lõuna - 45-65.000 riaali ~3-4.5 €
- normaalne õhtusöök - 80-120.000 riaali ~ 6-9 €
- eriti lux ja viisakas õhtusöök peenes restos - 250-300.000 riaali ~ 18-22 €
- väga kena ja viisakas (3*?) apartment-hotell 1 öö: 1.25M riaali ~90€
- 4* hotell kesklinna lähedal 1 öö: 2.6M riaali ~190 €

Majutuse ja söögi hinnad on muidugi põhja-Teherani, ehk siis kõige jõukama piirkonna omad. Tahaks arvata, et mujal on oluliselt odavam. Riaalide asemel kasutatakse siin kõnekeeles enamasti küll tomaneid (=10 riaali). Mugavuse mõttes, et üks null vähem oleks. Lisaks jäetakse mõnikord veel kaks-kolm nulli ütlemata - ehk siis 50 tuhat riaali võib öelda kui "viiskümmend tuhat", "viis tuhat" või "viiskümmend". Kontekstist saab 99% juhtudel küll ilusti aru - ega ikka taksojuhile 35 senti või 35 eurot ju ei paku tunniajase sõidu eest...

Tööasjad mingil määral sujuvad. St - päev otsa paanikat ja (kohalikel omavahel) karjumist aga mõned üksikud asjad isegi võibolla on ühe korra töötanud, teatud klauslitega. Tehniliselt ei ole eriliseks optimismiks põhjust aga minu võõrustajad on aru saanud, et nüüd on vaja liigutada.
Kontoris oli üldse täna palju sebimist ja liigutamist. Näiteks keskpäeval kuulsin püssipauke - on meil kõrval on politseijaoskond ja mingil põhjusel oli ühel politseinikul vaja 5x tulistada keset tänavat. Ma ei tea keda või mida, ent Mehdi nägi aknast püstoliga seadusesilma ja varsti kogunes sinna hulk inimesi. Ma eriti palju ei näinud kuna kohalikud olid akna ees ja ma ei hakand trügima.

No ja tänaseid maavärinaid oli ka tunda- õrnalt-õrnalt laud vibreeris pool minutit. Ma algselt pidasin seda mõneks mööduvaks raskeveokiks vms aga kui Putukas Tbilisist sellest juttu tegi, siis viisin pildi kokku. Eks homme Teharan Timesist loen, palju siis mõõdeti siin.

ایران یکبار دیگر

Teherani südatalv meenutab Eesti varakevadet. Viimastel päevadel on vast 10 cm lund tulnud - öösel on paar kraadi miinust, päeval reeglina 0 ja 5 vahel. See tähendab, et hommikul on kõik kenasti jääs (loe: ma ise ka imestan, et veel konte pole murdnud, siin ei tunta teehoolduse kuntsi) ja õhtuse tänavapildi täpseim kirjeldus võiks olla "sulapask". Porine plöga (mille all on siiski jääd) ja mõnusad lombid. Labidaid ei kasutata kõnniteede puhastamiseks vaid kaevamiseks - näiteks eile hotelli poole sammudes paistis teel süütu lombike- mis mulle umbes poolde säärde ulatus...


Siiajõudmine oli pikk ja vaevaline - autoga Riiga ja sealt lennukiga Riia-Frankfurt-Teheran. Frankfurdi lennujaams olen ma päris mitu korda käinud ja midagi erilist polnud loomulikult ka seekord - kui siis ehk väike numeroloogiline aspekt: see Frankfurti lend oli mul 100-s lend. Ja minu elu esimene lend pea 20 a tagasi, aastal 1991, oli just Frankfurdist.
Iraanis maale pääsemine läks üllatavalt kiiresti - umbes pool tundi peale maandumist olin juba passikontrolli läbinud, pagasi kätte saanud ja umbkeelse idioodi, vabandust - Ericssoni autojuhi hoole all. Autojuht valdas kolme ingliskeelset sõna - "mister", "yes" ja "no". Ta kasutas neid vaheldumisi ja üsna tihti - erilist seost minu poolt räägituga ma ei tuvastanud küll...
Lennujaamast hotelli naabrusesse jõudsime tunniga, hotelli jõudsin umbes tund-poolteist hiljem. Autojuht ei leidnud hotelli, ei saanud aru mu (ericssoni poolt saadetud) hotelli-info väljaprindist, tahtis minu telefoni pealt helistada, nõudis rohkem raha kui kokku lepitud ja ei andnud tsekki - üsna tavaline värk ühesõnaga :)

Tööl on ka väga tavaline värk - midagi ei tööta ega edene. Eile kedagi kontoris ei olnud ja sisse ei tahetud mind lasta. Võrguühenduse ja mobiili saamiseks läks päev, operaatori võrgu ligipääsuni teine päev...jne.
Kohalik projektijuht on üsna tabamatu mees ja prioriteetide nimekirjas ei ole meie projekt ilmselt päris esimesel kohal. Aga alles teine päev ka siin - küll sujuma hakkab:)